Juhul kui pole kusagile mujale minna...

Alexi naeratus venis veidikene laiemaks kui ta kõndis kööki sisse. Võtnud kapist taldriku ja sahtlist lusika, tõstis ta endale natukene suppi, istudes peagi Sayeri juurde laua taha. "Ma saan aru, et see on mulle suur, aga kuidas peaks see sulle selga istuma. Isegi sina upud selle sisse ära," turtsatas ta kergelt, tõstes rohelised silmad noormehele. Lükanud juuksed ühele poole, võttis neidis lusikaga natukene suppi.

Sayer sõi suppi ning jälgis tüdruku tegevust, kuni too viimaks laua taha istus. "Ei upu ma midagi. Mõnikord on hea sellist särki omada. Kunagi ei tea kuna vaja võib minna. Nagu näiteks praegu," muigas Say ja pistis viimase leivatüki suhu.

"Seega sa tahad öelda, et ostad meelega mitu numbrit suuremaid särke, sest sinu juurde satub sageli palju kodutuid tsikke?" muigas Alex kergelt. Silmitsenud hetkeks veel noormeest, võttis ta veel mõned lusika täied suppi. See oli lihtsalt maitsev. Sama hea kui see, mida tema ema kunagi tegi.

"Ega ma nüüd nii külalislahke ka ei ole. Ainult VIPid saavad sisse," muigas Sayer, "ja pealegi ei käi mul just palju tüdrukuid külas, kes jääksid ka ööseks," lisas noormees ning tõusis püsti, et endale natuke suppi juurde tõsta. Peagi oli ta laua taga tagasi. "Ma arvan, et sa magad minu voodis ja ma võtan elutoa diivani," sõnas Sayer kui oli peas selle heaks kiitnud.

"Seega peaksin ma olema meelitatud?" kergitas Alex enda kulme, tõstes rohelised silmad uuesti noormehele. Õhtu hämaruses muutub neidise silmatoon palju tumedamaks, meenutades rohelisi smaragde. "Ma loodan, et ma ei pea sellest lausest aru saama nii nagu sul käiks siin külas ka samasoolisi sõpru, kes vahepeal ööseks jäävad, sest sellisel juhul ma sinna magama ei lähe," tõmbus neidise parem kulm kortsu. Peagi lõpetas ta ka enda supiga, kuid ei võtnud juurde. "Ning viimane kord kui ma seda nägin, siis see tundus piisavalt suur, et mahutada kahte. Või kardad sa minuga ühes toas olla?" turtsatas ta endamisi. Nüüd kui ta oli pestes ka meigi maha võtnud, torkas sinakas silm ja punetav põsk palju paremini esile.

"Ma ei tea. Kas peaksid?" eistas noormees Alexile küsimuse vastu. Tegelikult oli see rohkem mänguks või neiu narritamiseks mõeldud. Sayer hakkas naerma ning isegi ei vaevunud neiu mõttevälgatuse peale midagi vastama. Noormees lõpetas enda supi ning vaatas siis tüdrukule otsa. "Ma arvasin, et sul on mugavam kui me ei maga ühes voodis, aga kui probleemi pole, siis ööbin ma hea meelega enda voodis," kehitas Say muretult õlgu. Tõusnud püsti, viis ta mustad nõud kraanikaussi.

"Kui see sinu suust kostub, siis pigem jah," muigas Alex kergelt, silmitsedes kuidas Sayer nõud minema viis. Sellise teenindusega võib isegi harjuda. Libistanud hetkeks sõrmedega üle põse, hammustas neidis kergelt huulde. See punetas hullult ning valutas veel hullemini. Tõusnud püsti, kõndis ta külmikuni, avades selle. Silmitsenud natukene selle sisu, võttis ta riiulilt ühe õlle purgi. Istunud tagasi laua taha, asetas ta pudeli enda põsele, jahutades osaliselt ka silma. Ta ei tahtnud tõesti järgmised päevad ringi käia sinise silmaga. Sayeri viimaste sõnade peale, maigutas ta vaid kergelt suud. "Kui sa kardad, et lükkad mu öösel voodist maha või vastu pidi, siis võta teadmiseks, et ma hõivan väga vähe ruumi," sõnas Alex. Kodus magas ta üheinimese voodis ning isegi seal on tal ruumi üle arugi.

Sayer turtsatas ning askeldas mõnda aega kappide ääres, kuni pind nägi jälle välja korras ja puhas. "Lähme siis ülesse," sõnas noormees, silmitsedes neidu, kes hoidis pudelit enda põse vastas. "Sa võid selle kaasa võtta, kui see sulle nii kallis on," muigas noormees ning väljus uksest, sammudes mööda treppi ülesse teisele korrusele, kus kadus enda tuppa. Say otsis endale pikad pidžaama püksid ning kadus vannituppa, et duši all käia.

Alex tegi Sayeri märkuse peale vaid hetkeks nägusid, tõustes püsti ning kõndides noormehe järel trepist ülesse. Neidis sisenes Say järel poisi tuppa, istudes tugitooli, jälgides tüübi tegevust kuni viimane vannituppa kadus. Võtnud pudeli põselt, asetades selle kõrval olevale lauale, haaras Lexi enda koti ning kookis sealt välja enda laulusõnade raamatu, mille spiraalköidiku küljes rippus punutud naharibade küljes pastakas. Avanud pooleli olevalt leheküljelt, hakkas ta vaikselt enda laulu edasi kirjutama, ümisedes samas vaikselt kaasa.

Sayeril läks kakskümmend minutit ennem kui ta tagasi enda tuppa astus, seljas hallid pikad pidžaama püksid. Tema juuksed turritasid igale poole laiale nagu ikka pärast seda, kui ta nad märjaks tegi ja natuke kuivatada üritas. Noormehe paljas ülakeha tõi nähtavale kõik tema tätoveeringud. "Ma olen mõned minutid ära ja juba on sul see saladuslik märkmik väljas," muigas Say istudes voodi servale.

Alex turtsatas kergelt, tõstes enda pilgu ridadelt Sayerile. Ta neelatas kergelt. Loomulikult oli neidis noormeest ka varem palja ülakehaga näinud, kuid siiski tekkis temas imelik soe tunne. "Ma pidin ju ennast kuidagi lõbustama, kui sa olid vannitoas ja toimetasid oma spa-protseduuridega," naeratas ta õrnalt, pannes märkmiku enda kõrval olevale lauale.

"Spa-protseduuridega?" turtsatas Sayer ning viis enda riided kappi ja koristas mõned ripakile jäänud asjad ära. Ta ei olnu just arvestanud sellega, et ta kedagi siia toob. Õnneks ei näinud tuba kõige hullem välja. Say istus voodile, tõstis padja enda selja taha ning sakutas teki enda jalgade peale.

Alex silmitses hetkeks muiates noormeest. Võtnud enda märkmiku, tõusis ta püsti ning istus peagi samuti voodisse. Laulusõnade vihikut süles hoides, asetas ta ühe padja enda selja taha, pöörates enda silmad seejärel Sayerile. "Unejuttude aeg?" naeratas tüdruk õrnalt.

Say jälgis tüdrukut kuni viimane samuti voodile istus ning end mugavalt sisse seadis. "Just, täpselt nii. Mis sa mulle siis täna jutustad?" küsis Sayer ning kallutas enda pead, et neiule otsa vaadata.

"Oleneb, mis sind huvitab," kehhitas Alex kergelt õlgu, hoides enda silmi Sayeril kui noormees enda silmad samuti neidisele pööras. "Kas lugu hoolimatust karjusest, kes eksis oma lambakarja otsides metsa ära või hoopis lugu 'Okasroosikesest'," muigas neidis õrnalt.