you're gonna go far, kid

"Anywhere!" vastas Myla latiinost seebiseriaali kangelannaliku kirglikkusega, oma kokteilile põhja peale tehes ning selle asemel poolikut tekiilapudelit näpu otsa võttes. Tekiila mõjus kiiresti. Juba tundis ta kerget svipsis olekut. Jäsemed muutusid järjest kergemaks, suunurgad kerkisid muudkui kõrgemale, liigutused olid sujuvamad ja kõik kuidagi lihtne ja tore. Naeratusega järgnes Myla Xavierile, kes juba järgmise ruumi poole liikus. "Tead.. mul on hea meel, et ma just sinu otsa põrkasin," mainis mulatitar nagu muuseas, Xavieri õrnalt küünarnukiga müksates kui ta noormehe kõrvale jõudis. Ta oli linnas esimest õhtut - poleks ta korvpalliplatsile läinud, oleks ta suure tõenäosusega praegusel hetkel tühjas korteris, mis ei tundunud hetkel isegi veel mitte kodune, klõpsiks igavusest telekanaleid ning istuks arvutis ja mängiks mõttetuid online mänge.

Xavier ei saanud aru, kust Myla küll enda innukuse võttis, aga polnudki vaja teada - talle meeldis see. Näha oli, et jook hakkas tðikile juba mõju avaldama, mis pani Xavieri endamisi mõtlema, kas Myla võib äkki veel segasemaks muutuda. Kutt ise oli praegu veel üsnagi tagasihoidlik, samas ei andnud lihtsalt rummikoksi muidugi tekiilaga võrreldagi. Ei läinudki palju aega, kui nad mõlemad jõudsid ruumi, kus juba osa seltskonnast vesipiibuga ametis olid, täpselt nii, nagu Xavi varem eeldanud oli. "Samad sõnad sulle. Sellele peole oleksin ma muidugi igal juhul tulnud, aga sinu kohalolu on suureks boonuseks," tunnistas noormees. Ka paljud tema sõbrad heitsid neile kahele heakskiitvaid pilke - oli näha, et Myla sulandus vägagi hästi nende seltskonda. Mõni tðikk vaatas teda ka kadestavalt, aga Xavier kahtles, et Myla end sellest häirida laseks - ei oleks tema moodi.

Tõtt-öelda Myla isegi ei märganud neid üksikuid kadestavaid pilke. Ta tundis ennast vabalt. Seltskond oli mõnus, muusika hea ja üleüldse oli ütlemata tore ennast uues kohas vabaks lasta - eriti kui sellest pidi nüüdsest tema kodu saama. Olgugi, et mõistus seda kinnitas, tundis süda või hing ennast siiski nagu puhkusel. Nagu veedaks ta siin kena nädalakese, kuni vanemad mõnel eriti ekstreemsel filmimisel on, ning sõidaks seejärel rõõmsalt edasi nii nagu ta seda terve oma elu teinud oli. Mõne uue näoga paar tervitussõna vahetanud, vajus mulatitar kuhugi teiste piibutajate sekka istuma, Xavieri kõrval rätsepaistet sisse võttes. "Tekiilat? Või on üks rummikoks su tavaline piir?" suunas tüdruk tekiilapudeli kaela noormehe poole, teise kätte juba talle ulatatud vesipiibutoru võttes, et sealt kena arbuusimaitseline suitsujuga kopsudesse tõmmata. Silmad sulgenud, tõmbas tüdruk suitsu sisse pikalt ja korralikult - see oli kordades parem kui tasane popsutamine. Pea hakkas hetkeks meeldivalt ringi käima ja kõik muutus alkoholi ja tubaka segunemisel justkui veel kergemaks. Uuesti avas tüdruk silmad juba siis kui suitsul kopsudest välja lasi tulla ning ulatas seejärel ka piibutoru Xavierile edasi. Sellise järsu tõmbamisega kaasnes üldjuhul kena paar minutit sellist mõnusat suitsust peaaegu pilves olekut.

Xavier oli praegu veel piisavalt kaine, et märgata ka kõige pisemaid detaile. Ta oli üldiselt tähelepanelik, kuid joogise peaga see võime loomulikult kadus. Noormehele avaldas muljet, et Myla ennast siin nii vabalt tundis, kuna päris igaüks sellega esimesel korral hakkama ei saanud. Isegi Xav hoidis ennast esimest korda võõras kohas viibides tagasi... Kuulnud tüdruku küsimust, hakkas kutt naerma. See kõlas justkui mingi väljakutse - kas teed ära ja oled superäge või jätad tegemata ning oled möku. "Oleneb olukorrast, see määrab ka piirid. Aga kui sa nii lahkesti pakud, siis kuidas ma saaksin keelduda," sai Myla vägagi lihtsa vastuse, mille järel Xavier pudeli enda kätte haaras ja selle sisuga tutvust tegema asus. Rumm ja tekiila polnud just sellised joogid, mida ta tavaliselt omavahel kokku sobitaks, aga tänane päev oligi juba kõike muud kui tavaline. Võtnud Mylalt piibutoru vastu, pani kutt hetkeks pudeli jalust. Kui ta mõne hetke pärast juba suitsu kopsudesse tõmbas, tundis ta midagi vabastavat, nagu oleks kõik mured korraga mööda läinud. Üleüldse oli tema olek lõbusamaks muutunud - eks teinud alkohol oma töö. Mitte et terves majas üldse leidukski enam praegusel hetkel inimest, kes tunneks ennast üksiku või hüljatuna - kõigil oli lõbus.

"Ma jumaldan vesipiipu," õhkas Myla naeratusega, puhudes kopsudest välja viimased suitsujäägid. Ta polnud kunagi olnud eriti draamakeskne inimene, samuti polnud tal kanda seljakotitäis muresid - mulatitari elu oli üleüldse olnud üsna lust ja lillepidu; ilmselt oli pidev kolimine ja kindla kodu puudumine midagi ta mõistuses tuksi keeranud, nii et ta lihtsalt ei teinud asjadest nii suurt numbrit kui nii mõnigi teine. Seega tema puhul joomine ei vabastanud muredest või teinud elu lihtsamaks; see oli lihtsalt.. tore. Väga tore. Seega kui kutt pudeli kuhugi maha toetas, küünitas mulatitar selle järgi, ainult selleks et hetk hiljem taibata, et ta polnud laime/sidruneid kaasa võtnud ja olgugi, et tekiilat oli võimalik ka ilma juua, siis laim andis sellele selle.. õige maitse. Ja kui üheksakümmend protsenti inimesi jõi pigem selleks, et võimalikult kiiresti täis jääda, siis Myla hindas maitset. Tõsiselt hindas. Sestap sel ajal kui vesipiip ringis edasi liikus, toetas tüdruk käe Xavieri õlale ning naaldus kutile lähemale, et talle kõrva sosistada/ütelda - arvestades seda, et muusika mängis ei saanud ta isegi päris täpselt aru kumba tegi. "Ma tulen kohe tagasi." Seejärel ajas tüdruk ennast naeratusega püsti, kenasti kaalutletult, et mitte tasakaalu kaotada, sest juhtumisi oli ta siiani selle paari minutise pilves oleku mõju all, ning liikus tuldud teed tagasi köögi poole, et seal rõõmsalt kausitäis laimiviile valmis hakkida.

"Seda on näha," tõdes Xavier lõbusa muige saatel. Tema oli rohkem tavalise suitsu sõber, aga kui suurem seltskond tõmbas vesipiipu, ei jäänud ka Xav neile kuidagi alla. Üldiselt oli temagi elus vähe muresid. Seda juhtus harva, kui mõni neist endast märku andma hakkas... Alkoholis pidas ka Xavier maitset oluliseks, aga tähtsam oli muidugi see, et hea tuju tekiks, kuigi hea tuju oli tal suurema osa ajast ka ilma alkoholita. Isegi kui muusika mängis üsna kõvasti, kuulis Xavier, mida Myla talle ütles. Tõstnud pöidla püsti, vaatas ta korra veel tüdruku poole, enne kui too ära kadus. Loodetavasti ei lähe koju või midagi. On ju ennegi inimesed väitnud, et tulevad tagasi, aga tegelikult kasutavad juhust ja tõmbavad minema. Xavier ei hakkanud aga oma pead nende mõtetega rohkem vaevama, vaid istus ikka sama koha peal edasi, viitsimata ennast liigutada. Alkohol oli nüüdseks enda töö juba teinud, aga see ei tähendanud, et Xavier oleks juba lõpetanud - kohe kindlasti mitte. Sellest pidi saama meeldejääv pidu.

Köögi leidmisega ei tekkinud Mylal probleeme. Ta ei olnud nii täis, et mitte osata tuldud teed tagasi minna. Ka laimid leidis ta külmkapist kuskilt üles ja juba varsti lõikas ta neid ebakorrapärasteks viiludeks, puusi muusikataktis nõksutades. Ja siis liikus ta kausitäie laimidega tagasi nende n.ö vesipiiburuumikese poole, sattudes poolel teel kellegi täiesti võhivõõraga - no shit sherlock - mingisugusesse veidrasse pooleldi kõnnin-pooleldi tantsin olukorda, mis oleks olnud ütlemata awkward kui tegu poleks olnud Mylaga ja mängu poleks olnud segatud alkohol. Igatahes suutis ta sellest asjast.. välja vingerdada umbes-täpselt enne järgmisesse ruumi lipsamist, et seal siis naerdes uuesti oma endisele kohale Xavieri kõrval maanduda. "Tadaa," kergitas ta lõbusalt laimikaussi hetkeks natukene kõrgemale, et see siis kuhugi nende vahele poetada. "Mis on miski, mida sa oled alati tahtnud teha, aga pole siiani teinud?" esitas Myla täiesti lambist küsimuse, kulme kavalalt kergitades samas kui vesipiip kena ringiga jälle temani jõudis. Taaskord võttis Myla piibust kenakese mahvi - mitte küll nii sügava kui enne, aga siiski - ning laskmata suitsul kopsudest väljuda, sirutas tekiilapudeli poole, et ka sealt tubli lonks võtta - mitte küll päris pitsitäie, aga käis küll - tehes nii midagi, mida teatud piirkondades kutsusi keemiliseks ning mis mõnel nõrgemal pildi eest võttis, aga Mylat isegi sinna mällujoomis piirimaile ei sõidutanud, sest.. kes teab miks.. geenid? Kõige lõpuks lõi tüdruk oma hambad kausist võetud laimiviilu sisse, hingates alles nüüd välja, suits segunemas süsihappegaasiga. Gosh, she felt alive. Mitte elus nagu siis kui ta suure kanjoni juures käis või kuskil pärapõrgus külmas allikavees alasti ujumas käis peale seda kui ta oli sinna jõudmiseks pidanud kõmpima kilomeetreid läbi tapva palavuse. Teistmoodi elus. Aga sellegipoolest. Elus. And she loved every second of it.

Selle aja jooksul, kui Myla kadunud oli, jõudis Xavier mitu korda juba mõtlema hakata, kas minna tšikki otsima või mitte, aga lõpuks otsustas siiski omale kohale jääda. Ei olnud nagu mingit tahtmist end põrandalt püsti ajada, kui seal nii mugav oli. Paar sõpra tulid ka juttu ajama, aga see lõbu ei kestnud kaua, kuna neil sai jook otsa, mida tuli minna juurde tooma. Kui Xavier jälle läbi muusika enda lähedal tuttavat häält kuulis, pöördus tema pilk neidisele. Õige jah, laim oligi neid puudu olnud, mis tähendas, et Myla käik oli täiesti asja ette läinud. Kuulnud küsimust, jäi Xav pikaks ajaks mõtlema, aga oma praeguses olekus ei osanud ta loomulikult millegi geniaalse peale tulla. "Sellised rikkad lapsed nagu mina saavad alati teha, mida nad tahavad. Ma ei tunne, et mul midagi olulist tegemata oleks," vastas tüüp lõbusalt. "On ainult mõned võimatud asjad, mida raha eest ei saa," lisas kutt. Näiteks kuulus sinna ilma tiibadeta lendamine, aga mitte narkojoobes, kõrvalise abita vee peal kõndimine, ajas rändamine jne. Kui Myla pudeli jälle rahule jättis, võttis Xavier selle enda kätte ning näppas kausist ka ühe laimiviilu. Joogist võttis ta üsna korraliku sõõmu, enne kui pudeli tagasi põrandale pani. "Aga kuule, tantsiks natuke?" pakkus noormees. Ta ei hakanudki Myla vastust ootama, vaid haaras mõne hetke pärast tšikil käest kinni ja tõmbas ta püsti, hakates ise juba ennast muusika rütmis liigutama.

Myla jälgis Xavieri kergelt udutavate silmadega kui kutt rääkis kindlate soovide puudumisest. Ja vastuseks ta lihtsalt naeratas sellist Mylalikku pisut omamoodi, pisut eripärast "I disagree but I don't judge" naeratust. Oli lihtsalt nii palju asju, mida tüdruk tahtis teha. Ta oli juba nii paljut teinud, ta oli nii paljudes kohtades käinud, aga ta tahtis rohkemat. Ta ei teadnud, mis ta oma tulevikuga teha tahab, aga ta teadis, et ta tahab teha a s j u. Ta ei olnud veel kindel, mis asju.. aga neid asju oli kohutavalt. See on nagu.. nagu sa ei tea, et sa oled alati tahtnud pandakaru kallistada enne kui sa seda teinud oled. Sa lihtsalt tead, et sa pole teinud kõike, mida sa tahad.. aga sa ei suudaks koostada nimekirja asjadest, mida sa veel teha tahad. Ta võis olla hullumeelne, aga ta oli vaba. Ja ta tegi asju, mida süda käskis teha ja hetkel käskis see tal naerdes püsti hüpata ja väristada tagumikku nagu homset päeva poleks. See käskis tal muusikaga ühte sulanduda ja Xavieril käest hoides läbi ruumi keerelda. Kogu maailm käis ringi - nagu oleks ta olnud üliinimene, kes seisab kui maakera ümber oma telje pöörleb. Fakt: ta oli juba üsna joogine ja selle asemel, et rooli kippuda ja märatsema hakata nagu nii mõnigi teine, muutus tema omamoodi kreepiks lillelapseks, kes võis reaalselt ühel hetkel naerda ja möllata ja järgmisel filosofeerida ja mõtiskleda lambipirni otstarbe üle. Vähemasti ei läinud tal süda pahaks. Ja kui laul vahetus ja vähe selliseks.. lainetavamaks muutus, muutusid ka Myla äkilised liigutused. Nüüd liikusid puusad lainetena kaasa ning tüdruk tantsis noormehele lähemal looking pretty sexy for a weird girl.

Xavier oli imestunud, et Myla rohkem midagi ei küsinud. Nagu tema aru oli saanud, meeldis neidisele rääkida. vahel tekkis koguni tunne, nagu võiks Myla ta surnuks rääkida. Mitte et Xavieril midagi selle vastu oleks, kuna oli ju temagi suurema osa ajast paras lobamokk, kelle suu üldse kinni ei püsinud. Nüüd aga jälgis ta vaikides tüdrukut, pidades endamisi nõu, mida Myla praegu mõelda võiks. Mõtete lugemisel polnud ta paraku kunagi eriti hea olnud ning seegi kord andis kutt päris kiiresti alla. Kui nad hullumeelsete kombel tantsima hakkasid, märkas Xav, kuidas nii mõnigi inimene nende teelt kõrvale tõmbus - ja õigesti tegid! Ka Xav oli juba piisavalt joogine, et mitte selle eest vastutada, kui ta peaks kogemata kellelegi otsa lendama. Märganud, et Myla muutis enda tantsuliigutusi, lasi noormees oma kätel maanduda tüdruku puusadel, liikudes samal ajal omapärases rütmis, mis tantsimist enam väga ei meenutanud. Pigem kõigutas ta ennast ühelt kohale teisele. Terve aja püsis Xavi näol totakas naeratus ning tundis ta endiselt, et alkoholi oli vähe, kuid puudus viitsimine nende väike tants katkestada ja pudeli järele haarata.

Myla naeris valjult kui Xavier kaks sammu sissepoole-kaks sammu väljapoole stiili peale üle läks. Kogu üleüldine meeleolu ja olek ja see muusika oleks nii suurepäraselt sobinud mingisugusesse underground suitsusesse baarikesse/klubisse, kus nägemisulatus oli heal juhul kuskil pool meetrit. "Hoia kinni," lausus tüdruk järgmisel hetkel naeratusega, hakates aeglaselt, idamaiste tantsude alatooniga - või nagu aegluubis silda visates - ülakeha tahapoole kallutama, tehes seda praktiliselt muusika taktis, mis nõudis omajagu skilli. Aga täiesti suvalisi skille leidus tüdruk tohutult. Ta oskas korve punuda ja sõnnikust maja ehitada ja lumiste jälgede järgi loomi otsida ja nii edasi.. Ning praegusel hetkel suutis ta ennast üsna jubedalt madalale kallutada, Xavieri käed kindlalt tema puusadel, enne kui ennast järsult uuesti üles kergitas, helepruune lainekesi kenasti lennutades, mis ta pea veel rohkem ringi käima pani, nii et tüdruk hetkeks naerdes oma tantsukaaslasele kaela vajus. "Not the wisest move," kommeteeris ta lõbusalt, tasakaalu vähehaaval tagasi saades.

Xav ei saanud midagi sinna parata, et tema tantsustiil nii imelikuks muutus. Esiteks polnud ta kunagi hiilgav tantsija olnud ja teiseks avaldas alkohol oma mõju. Nende kahe koostoime aga osutub pika aja peale hukutavaks... Mylat jälgides ei tulnud kutil mõttessegi, et ta peaks nüüd järsku neidisest lahti laskma. Niimoodi võiksid nad lõpuks mõlemad pikali põrandal lõpetada... Praegu aga tundis ta isegi mingisuguse tasakaalu olemasolu, kuigi maa küll kõikus vahepeal kahtlaselt. Xavier võis ju ennast kõva mehena näidata, aga alkoholi ta väga palju ei talunud, vaid lõpetas enamasti suhteliselt kiiresti laua all, kui teda võrrelda näiteks mõne teise semuga siin. Kui Myla talle kaela vajus, polnud noormehel küll selle vastu midagi. Vähemalt toetas ta tüdrukut nii palju, et nad mõlemad püsti said. Siis aga tuli Xavieril üks huvitav mõte, mida ta ei saanud teostamata jätta. Kui Myla talle korraga nii lähedal oli, kummardus noormees rohkem tema poole ja lõpuks hoopis suudles tšikki. Miks ta seda tegi, seda Xav ei teadnud - lihtsalt tegi ja kõik. Huvitav oleks muidugi teada, kas ta homme enda väikest liigutust üldse mäletab.

It was a party. It was a riot. See oligi mõtlematute ja mõistmatute tegude jaoks. Seega kui Xavieri huuled Myla omi puudutasid, polnud tšikil raske jõuda otsusele, mis ta nüüd ette võtma peaks. Hetkeks kaardusid mulatitari huuled naeratuseks ja järgmisel hetkel vastas ta juba kuti suudlusele, üht kätt ümber tolle kaela põimides, samas kui teine kuhugi kaela-põse piirkonda pidama jäi. Tüdruk võttis suurema osa oma tasakaalust siiani Xavierilt, üsna kindlalt vastu kutti toetudes, kuigi ilmselt oleks ta suutnud ilma suure vaevata ka omal kahel jalal seista. Ta oli joonud, aga oma jalgu ta alt kohe kindlasti polnud joonud; täpselt nagu polnud ta ka kogu oma mõistust maha joonud. Ilmselt oleks ta Xavieri ka kaine peaga vastu suudelnud ning ilmselt mäletab ta seda ka järgmisel päeval, sest ta on Myla.. ja Myla likes kissing, she totally approves kissing. Ja see ei muuda teda sugugi awkwardimaks. Fakt, et ta siin Xavieriga suudles, ei muutnud otseselt väga midagi kogu nende toredas vastleitud sõpruses. Xavier oli awesome, temaga hängida oli awesome, temaga tantsida oli awesome ja teda suudelda oli awesome. So why not?

Kaine peaga poleks Xavier ilmselt Mylat suudelnud, sest nad liikusid siiski teistsugusel tasandil. Xav oskas sõpru austada isegi siis, kui nad olid naissoost. Nojah, purjus peaga ikka juhtus, et ta kogemata mõnele lähenema hakkas ja neid teistsuguse pilguga vaatas, aga üldiselt teadis ta, kus piir on. Praeguses seisus olid muidugi kõik piirid kuskile kadunud - neid polnud olemaski. Süvendanud suudlust, lasi noormees kätel üle näitsiku keha libiseda, kuni ta mingi hetk siiski paar sammu tagasi astus ja Mylale otsa vahtima jäi, totakas joogise inimese naeratus näol. "Siin on liiga palju inimesi," teatas kutt, pilk siia-sinna liikumas. Hetk hiljem ei teadnud ta enam üldse, miks seda öelnud oli, sest aju ei tahtnud enam väga koostööd teha, mis oli jällegi üks näide sellest, et Xav jääb liiga kergesti täis, kui ta midagi väheke kangemat kurgust alla kulistab. Vajutanud neidise põsele veel ühe väikese musi, hakkas ta hetk hiljem juba naerma.

Jep, sest maailmas leidus väga vähe nii.. avatud mõttemaailmaga inimesi, kelle jaoks ei tähendanud suudlemine sõprusefaasist almost-potential-relationship faasi minemist, vaid pigem mingisugust sõprade, keda oli okei suudelda, punkti jõudmist, mis 90% inimeste jaoks oli täiesti.. mõistmatu. Seega laius ka mulatitari näol lai-lai naeratus, kui oli aeg oma käbaraid natukene koomale tõmmata ja hingamisruumi tekitada. "Oooojaa, totally," vastas tšikk automaatselt, ise pooleldi naerdes, sest nende vestlus hakkas muutuma täiesti ajuvabaks ning alkohol oli ilmselgelt oma töö teinud ning tuba hakkas kogu alkoholiaurud-pluss-vessar kooslusest suitsuseks ja umbseks muutuma. Saanud kutilt veel ühe põsemusi, poetas tšikk ühe samasuguse naerdes ka kuti põsele, enne kui end lihtsalt ringi keeras ning noorukit kättpidi kuhugi.. sellest toast välja.. juhtima hakkas. Kuskilt kapilt veel mingisuguse veel-avamata smirnoffi seitsmesaja milliliitrise viinakokteili haaranud - mis oli kohutavalt lahja, aga maitses see-eest kuradima hästi - liikus tšikk edasi, jõudes lõpuks kuskilt-kuidagi mingisugusele rõdule, mis oli nagu "SÕÕM VÄRSKET ÕHKU". Pealegi polnud väljas külm.. veel oli sügise lõpp, lund polnud, temperatuurid ei küündinud miinuste poolegi - life was good. Ning ülirõõmsal ilmel sättis Myla ennast peale väikest "we-can-breathe" piruetikest rõdupostide najale põrandale istuma, patsutades enda kõrval olevat vaba kohakest, et ka Xavier ennast maha sätiks. "Juua?" kergitas ta samas pudelit pisut kõrgemale, olles korgi nende imemaitsvalt valmistehtud lahjalt viinakokteililt juba maha keeranud.