you're gonna go far, kid

Õnneks või õnnetuseks oli Myla saabunud Tree Hilli ühel toredal reedesel hommikul, mis tähendas, et tüdrukut ootas ees üsna üksik nädalavahetus täiesti tundmatus linnas, ümbritsetud kontvõõrastest. Reedel ta veel otseselt kooli ei jõudnud, tantsukursused andsid võimaluse vahetada kõigest mõne üksiku tulevase koolikaaslasega paar sõna ja sellega tema suur tutvumisring oli ka piirdunud. Aga Myla oli harjunud tegevusega, ta oli harjunud seltskonnaga ja üksinda oma ühetoalises viibimine ei kõlanud just eriti ahvatlevalt. Seega tõmbas mulatitar juba reede õhtul jalga paari punaseid teksasid, lihtsa musta särgi, madalad mustad saapad, tõmbas selga oma musta nahktagi, värvis huuled pigem harjumusest kui soovist muljet avaldada, punaseks ja astus välja. Mõistlik oleks olnud minna toidupoodi, täita külmkapp hea ja paremaga, aga selle asemel haaras Myla kuskilt teeäärsest putkast üksiku hot dogi rohke ketšupi ja sinepiga ning rändas lihtsalt mööda Westside'i. Rivercourt ei olnud tema korterist kuigi kaugel. Rahvast oli sinna juba kenakese hulga kogunenud juba siis kui Myla korterist väljus. Ühed mängisid balli, teised utsitasid tribüünidel, keegi reporteeris kõike oma väikesesse diktofoni. Internet polnud valetanud - Tree Hill o l i korvapallilinnakene. Kell oli kuskil kümme-üksteist kui brünett kuskilt nurgapealse jäätisekohviku drive-in'i laadsest asjast topsitäie šokolaaditükkidega ja šokolaadiglasuuriga kaetud vaniljejäätist võttis ning tagasi kodu poole hakkas sammuma. Rivercourtist möödudes, märkas ta selle märkimisväärselt kahanenud populatsiooni. Endisest rahvahulgast oli alles vaid paar inimest ja needki sättisid end vaikselt minekule. "Jäin hiljaks, mis?" astus neidis nagu muuseas platsile, pöördudes naeratusega viimase sinnajäänu poole.

Xavieri tee oli viinud ta järjekordselt Rivercourtile korvpalli mängima, vaatamata sellele, et reedesel õhtul võiks vabalt seltskonnaga kuskile jooma minna ja unustada kõik mured, mis nädala sees tekkisid. Aga Xavier polnud selline. Ta võis ju välja näha nagu muretu jõnglane, kes ei näi hoolivat mitte millestki peale lõbutsemise, aga see ei välistanud pühendumist, mida ta tundis, kui asi puudutas noormehe tulevast võimalikku karjääri. Harjutamist ei olnud kunagi liiga palju. Sel eesmärgil ta siia koos mõne enda tiimikaaslase ja paari meeskonda mitte kuuluva sõbraga tuligi. Vaevalt tunnikese möödudes hakkas kuttide poolt sadama vabandusi, miks nad kauemaks jääda ei saa. Xavierile valmistas see muidugi pahameelt, aga nädalalõpu puhul suutis ta ennast nii palju vaos hoida, et mitte valjusõnaliselt kõiki enda peas leiduvaid mõtteid väljendada. Kandis ta täna ainult pikka dressi ning kossuketse, sest taolise rabelemise puhul osutuks jope nagunii ebavajalikuks ja lendaks peagi kuhugi kaugele jalust ära. Kui kogu ülejäänud seltskond juba silmapiirilt lahkunud oli, lõpetas Xavier tänase korvpalliõhtu veel viimase tabava vabaviskega, mille järel ta palli kaenlasse võttis ning enda auto poole liikuma hakata kavatses, kuid kooliõe hääl pani ta heteks seisatama. "Jah, praegu pole siin tõesti enam midagi teha, kui sa just kahekesi üks-ühele mängida ei peaks tahtma," sõnas Xavier kerge naeratuse saatel. Miskipärast eeldas ta, et näitsik tema vastu enda oskuseid proovile panna ei soovi. "Kuhu sa muidu teel olid? Äkki viin ära?" esitas ta näitsikule küsimuse, viibades tee servas seisvale punasele sportautole.

Myla polnud kogu Tree Hilli hierarhiaga tuttav. Ta ei teadnud isegi seda, kas tema ees seisis parasjagu tema tulevase kooli kossustaar ja tulevikutalent või lihtsalt suvaline amatöör. Ta oli mängu ainult vilksamisi kaugelt näinud ja kahjuks või õnneks polnud tal ka oskust kõhulihaste pealt talenti välja lugeda. "Miski ütleb mulle, et mu vaimustavad pallipõrgatusoskused ei pakuks sulle suuremat pinget," kehitas mulatitar lõbusa naeratusega õlgu. Myla polnud suurem asi sportlane. Ta oli vormis, pidas kaua vastu, suutis kiiresti joosta, aga kord oli ta siin ja kord oli ta seal ja regulaarsel trennil polnud lihtsalt mõtet. Kord oli ta koolis, kus populaarseks alaks oli ujumine, kord koolis, kus selleks oli jalgpall, kord ei käinud ta üldse koolis ja hoidis ennast vormis paljalt lume sees sumpamise või kilomeetrite kauguselt vee tarimisega. "Ja ma olin tegelikult teel koju," vastas tüdruk, lusikat jäätisetopsis keerutades. "Mis on siit umbes-täpselt kahe sammu kaugusel, nii et.." viipas brünett lusikaga kuhugi lähedalasuvate kortermajade poole, millest üks peitis tema pisikest mitte veel päriselt koduks saanud pesa. "..äkki lähme lihtsalt sõitma?" lõpetas Myla naeratusega lause. Ta polnud kunagi socially awkward olnud. Ta oli aktiivne, energiline ja kodusistumine ei sobinud tema iseloomuga. Okei, ta ei teadnud kutist otseselt mitte midagi peale selle, et talle ilmselt meeldis korvpalli mängida ja tal oli kaasaskantav kuuspakk. Aga ta on tulevane koolikaaslane, nii et miks ka mitte. "Või on sul kuhugi kiire?"

Xavierile ei tulnud tšikki nähes kohe meelde, kus teda näinud oli, aga tea teadis, et kusagil kindlasti. Koolis ilmselt mitte, kuigi päriselt välistada seda võimalust ei saaks. Selle tšiki puhul võis vabalt tegemist olla mõne uue Tree Hill High' õpilasega.. Neid hakkas sellesse väikesesse linnakesse viimasel ajal järjest rohkem tekkima ning Xavieri rõõmuks on kõik sellised kenad tüdrukud, kes võiksid talle vabalt ka huvi pakkuda, kui neid natuke rohkem tundma õppida. "Kui sa seda arvad, siis järelikult tuleb mul uskuma jääda," kehitas kutt õlgu. Ega tüdrukutega tavaliselt mängust midagi välja ei tulnudki. Isegi mitte siis, kui Xavi ei vaevunud pooltki nii kõvasti pingutama kui muidu, aga vähemalt sai nalja. "Tuppa sind vist sõidutada ei saaks," oli noormees sunnitud tõdema, kuid see ei tähendanud, et ta nüüd alla annaks. Tüübi õnneks ei tulnudki tal hakata mõtlema põhjust, miks näitsik endaga kaasa kutsuda, vaid too ise tuli vägagi huvitava pakkumisega lagedale. "Miks ka mitte," oli noormehe vastus, mille peale ta vaikselt auto poole sammuma hakkas. Kuulnud järgnevat küsimust, ilmus Xavieri huultele kerge muie. "Kui mul oleks kiire, siis mis mõttega oleksin enne pakkunud võimalust sind koju sõidutada?" Endiselt palli ühes käes hoides, otsis Xavi teisega dressipükste taskust puldi välja. Vajutanud seejärel nuppu, mis uksed avas, liikus Xavi kõigepealt kõrvalistuja poolele, avades neidise jaoks ukse, et too saaks autosse sisse istuda. Viisakust ei tohiks ju unustada.

Myla seevastu tundis noormehe peale hetke-paari kohe ära. Ta oli tantsukursustel silmi lahti hoidnud - puhas uudishimu tulevaste koolikaaslaste vastu. Näod jäid meelde, nimesid ta nagunii ei teadnud. "Viisakusest?" pakkus tüdruk muigega kuti auto poole liikudes. Poolel teel oma jäätisele lõpu peale teinud, viskas ta tühja topsi lähimasse prügikasti, astudes selleks vaevu sammukese trajektoorist kõrvale. Pisut liiga lai ja pisut liiga lõbustatud muie ilmus tüdruku näole nii pea kui tulevane koolikaaslane nagu kord ja kohus džentelmenina talle autoukse avas. See oli üks Myla väikeseid veidrusi. Taolised žestid, nagu ka kõiksugu pick-up line'd, romantilised katsetused, armastusfilmid, ajasid teda pigem naerma kui käsi kokku lööma ja ahhetama. Asi polnud niivõrd selles nagu oleks ta metsik hipster, kes seda kõike jube cheesy'ks peab, pigem oli asi jälle omamoodi kultuurilistes veidrustes ja ta ei suutnud selliseid tegelikult jubearmsaid lükkeid kuigi tõsiselt võtta. See aga ei tähendanud, et ta oleks seesugustele žestidele pilkavalt vastanud. Ei, vastupidi, ta istus kenasti - laia laia naeratusega - autosse ja lasi koolivennal ukse ka enese järelt kinni lükata. "Ja ma olen Myla, muideks.." lausus tüdruk naeratusega kui kutt autosse istus. "Ning ma olen Tree Hilli elanik olnud umbes.. 13 tundi? Mis tähendab seda, et sul on au mulle ümbrust näidata," lisas mulatitar, sõna "au" omamoodi sarkasmiga rõhutades, mis pidi temast stuck-upile üsna vastupidise mulje jätma.

Kui rääkida viisakusest, siis sel alal oli Xavier juba varajasest lapsepõlvest peale vanematelt kõva koolituse saanud , mille järelmõjud kestavad veel tänase päevani. Pealegi on ju tuntud tõde, et naistesse tuleb austusega suhtuda. Mitte et tal see muidugi alati välja tuleks... "Viisakus poleks isegi minu puhul piisav põhjus, et kedagi niisama kuskile sõidutada. Aga kui sa nii väga teada tahad, siis võiksin tegelikuks põhjuseks tuua hea tuju. Iga päev pole ju reede," sõnas Xavier. Nädalavahetus on ainus aeg, kui ta saab hommikuti kaua magada ja poole ööni üleval olla... "Mis sulle nalja teeb?" päris kutt, kui talle jäi silma Myla liigagi lõbus ilme. Vähemalt enda arvates polnud ta küll midagi koomilist teinud. Või siis polnud tüdruk äkki sellega harjunud, et tema jaoks uksi avatakse? Mitte et ka sel juhul oleks naermiseks mingit erilist põhjust. Istunud ise samuti autosse, pani noormees endale turvavöö peale ja pööras pilgu tüdrukule. "Xavier," tuli tüübile näitsiku nime kuuldes lõpuks meelde ka ise ennast tutvustada. "Huvitavad sind äkki mõned kindlad tegevusalad? Näiteks söömine, pidutsemine, filmide vaatamine või midagi muud?" uuris Xavier, käivitades samal ajal auto. Üldiselt oli ju Tree Hilli puhul tegemist linnaga, kus eriti midagi põnevat teha ei olnud, kuid uuel elanikul oleks siin nii mõndagi avastada

"Jaah, reede.. valisin super aja kohaleilmumiseks," muigas Myla pisukese sarkasmikillukesega. Reeded olid suurepärased. Lihtsalt mitte n i i suurepärased, kui sa end reede hommikul võõrast linnast avastasid ja niivõrd-kuivõrd üksi terve nädalavahetuse läbi ajama pidid. "Oh, ma olen lihtsalt.. äärmiselt lõbus inimene ja mul on ääärmiselt hea meel siin olla ja sa oled ääärmiselt armas," vastas mulatitar poolnaeruselt, ".. ja tugev ja mehelik ja oi kui jalustrabav," lisas tüdruk nüüdseks juba naerdes. Aga see polnud narriv või mõnitav naer - oh ei - see oli selline selge ja lihtne naer, ja need sõnad olid öeldud puhthumoorikal eesmärgil viitamaks meestele, kes tundsid oma mojot langemas nii pea kui neid armsateks nimetati. "Mmn, ma üritan siia lihtsalt sisse elada nii et.. ma ei tea, kujutagem ette et mind ei ole siin. Kuhu sa läheksid? Mida sa teeksid?" vastas Myla silmi küsivalt Xavierile viies. Ta poleks absoluutselt midagi selle vastu olnud, et mingisugusele suvalisele tulevase koolikaaslase private houseparty'le Xavieri pluss ühena sisse sadada.

"Ei ole tänasel päeval häda midagi. Ma võin sind lõbustada, kui keegi teine selleks aega ei leia," pakkus Xavier naljaga pooleks. Samas polnud tal endalgi mingeid erilisi plaane, mis tähendas, et kutt võis vabalt uuele koolikaaslasele natuke aega pühendada ja välja uurida, kellega üldse tegu oli. Kuulnud, mida neidis järgmisena ütles, ei suutnud ka Xavi naeru pidada. See tšikk polnud kohe kindlasti suu peale kukkunud. Sõna "armas" ei kuulunud tõepoolest just noormehe lemmikute hulka, aga nii mõnigi noor plikatirts kasutas seda enda kiindumuse väljendamiseks. Myla puhul aga oli tegemist tavalise lobaga, mida Xavi tõsiselt ei võtnud, sest neidise hääletoonist oli selgesti kuulda, et ta üritab 'huumorit teha'. "Sinu kohta võiks öelda, et sa oled päris roogitav räim," sõnas tüüp muiates ning jäi lootma, et Myla pole üks nendest tüdrukutest, kes kergesti solvuks. Noh, mõni teine võiks sellise kommentaari eest isegi kõrvakiilu anda... "Ilma sinuta oleksin kõige suurema tõenäosusega läinud koju, vahetanud riided ning hiljem kuskile mujale seltskonda edasi liikunud," rääkis Xavi, mis tal esialgu plaanis oli, kuid ta ei saanud kindel olla, mida tüdruk sellest mõttest arvab.

"I just might take you up on that," vastas Myla naeratusega, libistades sisseharjunud liigutusega turvavöö kinni. "Ma tä.. wait what?" jõudis mulatitarile peale sajandikku-kahte kohale, mida Xavier öelnud oli. "Roogitav räim? Seriously?" kordas ta naerusuiselt, pahvatades hetk hiljem kogu olukorra ajuvabaduse pärast naerma. Ta oli saanud palju veidraid ja mitte nii veidraid komplimente, aga see oli täiesti klass omaette. "See on by far kõige originaalsem kompliment, mis mulle kunagi tehtud on. Braavo," lisas tüdruk naeru kahe-kolme väikese plaksutusega saates. Iseäralikust komplimendist tingitud lõbus muie siiani huulil, kehitas õlgu-noogutas Myla sellise carefree "minugipoolest" moega. "Miks ka mitte, teeme ära," lausus ta naeruselt. Ta ise oli riietunud üdini mugavalt aga äärmiselt okeilt, isegi kui nad mingisugusele peolaadsele asjale sisse sadama oleks pidanud - punastel teksadel ja lihtsal liibuval laia ümara kaelusega t-särgil polnud absoluutselt midagi viga. She could probably pull them off anywhere.

Xavier vaid muigas korraks neidise kommentaari peale ning pani muusika vaikselt taustaks mängima. Ta oli niimoodi lihtsalt harjunud. Kutt kehitas korraks õlgu, kui Myla tema komplimendi üle nalja heitma hakkas, kuid ega temagi saanud nüüd enam tõsiseks jääda. Kust see ütlus üldse tuli, noormees praeguseks enam ei mäletanudki. Ilmselt oli tegemist mõne sõpradelt üle võetud killuga. "Pean sinuga nõustuma, aga olen positiivselt üllatunud, et see sinule nalja teeb. Mõni teine oleks hingepõhjani solvunud, kuigi ma tegelikult midagi paha ju ei mõelnud," rääkis kutt suure vaevaga naeru tagasi hoides. "Parem ikka kui tavapärased klišeed, mida paljud mehed lakkamatult naiste peal kasutavad ning pärast imestavad, miks need ei tööta," noogutas Xavier sellele geniaalsusjutule innukalt kaasa. "Täiesti kindel, et sa tahad õhtu veeta võõraid nägusid täis majas?" otsustas Xav siiski üle küsida, vältides sellega neidise võimalikku pahameelt, kui hiljem selgub, et seltskond talle väga ei istu. Igal juhul võttis tüüp nüüd suuna tolle kindla maja poole, millest oli kaudselt ka juttu olnud, kuid polnud veel hilja vajadusel ümber pöörata ja suunda muuta.

"No see on midagi uut, teistsugust," lausus Myla naeratusega, "Roogitav räim on kordades.. meeldivam kui.. tavapärane taevast kukkunud misiganes.. kui sa selle pick-up linega lagedale oleks tulnud, oleksin ma ilmselt kiiremas korras autost välja hüpanud," lisas ta as-a-matter-of-fact toonil, lõbus toon muutmas ta briti aktsenti kuidagi mänglevamaks ja kõrvakõditavaks. "At least you're original!!" liikusid tüdruku põhjamaiselt sinised silmad Xavierilt teele. Noormehe küsimust kuuldes tõstiks mulatitar esiteks ühe käe, peopesa taeva poole "Võõraid täis maja.." ning seejärel teise käe täpselt samamoodi, "..versus võõraid täis linn." Liigutanud käsi sentimeetrikese alla-ülespoole justkui variante kaaludes, jäid ta käed lõpuks samale tasapinnale pidama. "Minu silmis on see suht võrdsel tasemel, aga.. ühelt poolet võõraid täis maja ja teiselt poolt täiesti inimtühi korter," lausus ta, viimast varianti osutav käsi kordades allapoole vajumas. "Minu õnneks, pole mind häbelikkusega just eriliselt pärjatud, pluss.. I have half-naked you amusing me," lõpetas Myla vallatu muigega, kulme korraks kavalalt kõrgemale kergitades.

"Taevast kukkunud ingel?" pakkus Xavier, huuled kergeks muigeks kaardunud. Mida kõike mehed ei teinud, et naisi kergemini ära rääkida... Paraku teadis Xav, et vähesed on tänapäeval nii lollid, et taolisi meelitusi tõsiselt võtta. Isegi mitte blondiinid. "Autost välja hüpanud? Minu jaoks oleks see täiesti uudne kogemus. Mitte et ma seda tahaks," mainis tüüp. See auto oli tal olnud praeguseks natuke üle aasta, kuid selle ajaga oli siin istunud hulgaliselt erinevaid tüdrukuid, kellest suurem osa ilma igasuguse varjamiseta oma vaimustustunnet välja näitas. "Seda ei kuule just väga tihti, et ma originaalne oleks, aga tänan," sõnas kutt muige saatel, pilk teele kinnitunud. "Nojah, ideaalsena ei kõla just kumbki, kuid parem ikka seltskonnas ringi liikuda kui üksi passida. Elu tuleb võtta lõbusalt," avaldas kutt ka enda arvamuse. Neidise viimast lauset kuuldes ei suutnud Xavier kuidagi naeru tagasi hoida. Oi, kuidas talle selle tšiki suhtumine meeldis. "Super. Ma annan endast parima, et sa oma otsust kahetsema ei peaks," lubas Xav. Ei läinudki kaua, kui ta enda kodu ees auto peatas. Nüüd jäi üle ainult toast läbi hüpata, normaalsemad riided selga panna ning uuesti teele asuda. Kuna Tree Hill on väike, ei kulu sõiduks ka kuigi palju aega. "Kas ootad autos, kuni ma korraks ära käin või tahad äkki sisse tulla?" uuris noormees, pilk pöördunud Mylale. Vaevalt nüüd tšikk vahepeal tema auto ärandaks või mingi muu jama kokku keeraks, kui ta peaks otsustama siin ootamise kasuks.

"Just seesama.." noogutas Myla sellise paratamatu näoga, mis ütles selgesti, et seesugused jumalikud komplimendid olid kõike muud kui jalustrabavad. Tekitasid automaatse "how about no" reaktsiooni, ükskõik kui meeldiva.. välimusega noormees seda siis ka ei öelnud. Olgugi, et Myla ei olnud seda tüüpi tüdruk, kes peale kaht sekundit tutvust kohe pereelu plaaneerima hakkas, siis eelistas ta sellegipoolest meelelahutuslikku seltskonda - väikesed naljad, pisut arukat juttu, pisikesed kiiksud. Kvaliteetseltskond oli must-have. "Well, so far, you've done good," lausus/kiitis mulatitar naeratusega, hoides tähelepanu pooleldi Xavieril, samas kui teine osa temast uudistas Tree Hilli, või vähemasti seda, mis talle aknast paistis. Pärast Hiina müüri, Taevatemplit ja traditsioonilisi viilkatusega maju, mida Myla Pekingis nii palju oli näinud, polnud Tree Hill midagi erilist. Seevastu tekitas see kuidagi.. lihtsa tunde. Ta oli elanud igasugustes pärapõrgutes ja vahelduseks oli pisike linnake oma pisikese seltskonnaga, kes üksteist lapsest saati teadnud oli, kuidagi.. mõnus. Kui nad kohale jõudsid, võttis Mylal sisseminemis-väljajäämis otsuse langetamiseks nii.. korralik sajandik. "I'm right behind you," vastas ta naeratusega, autoust seekord ise avades ning masinast väljudes. Kellegi autos lihtsalt niisama istuda, raadiot kuulata ja oma küüsi nokkida oli kuidagi.. igav.. pealegi, did she need a reason to go in?

"No näed. Siis ma polegi kõige lootusetum juhmard," sõnas kutt lõbusal toonil. Ei, tegelikult ta end loomulikult mingiks juhmardiks ei pidanud. Xavieri ego oli üldse liiga kõrge, mispärast paljud inimesed teda ei sallinud, kuid näkku ütlema kippusid vaid mõned üksikud. Noormehe populaarsuse tõttu teda kardeti. Oli ka neid, kes pugema kippusid, aga selliste kulul tegi Xavi ainult nalja. "Mida sa seal vaatad?" uuris kutt, kui tabas Myla pilgu aknast välja suunatuna. Üldiselt oli ta selliste pisiasjade suhtes tähelepanelik vastupidiselt paljudele teistele oma eakaaslastele. Kuulnud, et näitsik tahab temaga kaasa tulla, saatis Xavier talle kerge naeratuse ning kõigest mõne sekundi pärast olidki mõlemad juba autost väljas värske õhu käes. Noormees kõndis enda koduni, keeras ukse lukust lahti ning lasi viisaka liigutusena Mylal esimesena üle läve astuda. "Niikaua, kui mina riideid vahetan, võid siin ringi vaadata. Ega mul kaua ei lähe," lubas kutt ja oligi varsti kadunud, võttes suuna teisele korrusele, kus asus tema tuba.

Myla lihtsalt muigas. Miski ütles talle, et Xavier polnud kohe mitte ennasthaletseva tüübi poolegi. Ilmselt oli märkimisväärseks näitajaks teatav enesekindlus, mida noormehest õhkus. Ta oli selline, cool, avatud, "uu, võõras tšikk, kutsun kaasa" kutt, mitte et mulatitar oleks judginud. Tema ise, after all, oli ennast rohkemal või vähemal määral kaasa surunud. Nende enesekindlus oli lihtsalt omavahel klappinud, nii et kumbki ei tundunud ülemäära ülespuhitud. "I'm newbie, tutvun uue kodu kalli koduga, et homme turisti mängima tulla," vastas Myla Xavieri küsimusele naeratusega, välja ekselnud pilku taaskord noormehele viies. "Seda muidugi juhul kui ma homme jalule saan.. väikelinna peod," lisas tüdruk naljatlevalt, paljuütlevat nägu ette manades. Tegelikult ta ilmselgelt ei pabistanud. Ta ei olnud eriline läbustajatüüp, sai enesega suurepäraselt hakkama, ilmselt suudaks endale takso kutsuda, et koju sõita, kui kogu olukord inetuks peaks kiskuma. Mis seal ikka juhtuda sai? Ja alles nüüd, autost välja saanuna, taipas Myla vaadata kuhu nad jõudnud oli ja.. woah.. Väljas oli pime, silm ei seletanud kõige paremini, aga fakt oli see, et tegu oli ikka väga massiivse ehitisega keset väga massiivset maalappi. "Kohe näha, et tagasihoidlik poiss," kommenteeris ta naeruselt, ilma mingisuguse tagamõtteta, Xavieriga koos ukse poole liikudes - täiesti võimalik, et üksinda poleks ta seda üles leidnud. "Teeme nii; kui ma ära peaks eksima, siis leiad mu suitsusignaalide järgi üles," noogutas Myla, alumisel korrusel rahulikult edasi liikudes, kui kutt ülemisele korrusele lippas. Ilmselgelt ei mõelnud ta oma kommentaari tõsiselt. Ta ei kavatsenud kuhugi maja sisemusse kaduda, ja olgugi et ta suitsusignaale oskas anda - yay pärapõrgutes elutsemine - poleks ta seda ilmselgelt majas sees teinud. Ja ilmselt ka väljas mitte. Myla eeldas, et Xavier ei elanud üksinda. Isegi üsna piraka pere jaoks oli see maja ikka.. really something. Nii et ta peaaegu et ootas, et kuskil elutoas tuleb talle toatuhvleid kandev soliidne härrasmees vastu ning.. peab teda uueks teenijannaks või midagi.