you're gonna go far, kid

"Sel juhul peaks mainima, et siin midagi väga huvitavat ei toimu. Kui tahad Tree Hillis põnevat elu, pead ise selle nimel pingutama," rääkis noormees. Siin oli kõigest üksainus normaalne koht pidutsemiseks - TRIC. Hea seegi, et kontroll polnud klubis nii karm, et alaealistel ei tekiks võimalustki sinna sisse pääseda. Mitte et Xavi kipuks eriti tihti seal käima või üldse ükskõik kus mujal pidutsema. Tema prioriteedid olid lihtsalt teistsugused, aga see ei tähendanud, et ei võiks ennast vahel vabana tunda ja elu nautida - nagu näiteks täna. "Kui sa jalule ei saa, siis küll mina su ikka kuidagi koju toimetan. Ma ei kavatsegi jookidega liiale minna nii, et jalgadel enam seista ei jõua," lausus Xav neidise kommentaari peale. Xavieri iseloomu järgi võttes näib ta küll kõike muud kui korralik välja, aga tõelisus on pisut teistsugune - juua ta küll võib, aga mitte rohkem kui piir lubab. Xavieri perekonnale kuuluv maja oli tõesti üks Tree Hilli uhkemaid, kuid Eastside'il leidus veel teisigi enam-vähem samal tasemel hooneid - suuri ja luksuslikke. "Ma olen isegi tagasihoidlikum, kui sa arvatagi oskad," muigas Xavi näitsiku kommentaari peale. "Selge. Siis ei teki mul vähemalt raskusi sinu leidmisega," sõnas kutt silmapilgutuse saatel. Polnud raske aru saada, et näitsik ei mõelnud öeldut tõsiselt. Loomulikult ei elanud noormees majas üksinda - ema ja vend olid samuti. Iseasi muidugi see, kui tihti nad kodus viibisid. Ja isa elas ameti tõttu hetkel Liverpoolis, kuid sattus mõnikord ka koju. Teenijaid neil otseselt küll polnud. Pigem inimesed, keda kutsusid koduabilisteks, aga nemad käisid kindlatel aegadel, mitte ei elanud majas. Umbes viie minuti pärast jõudis Xavi juba märksa sobilikumas riietuses - triibuline lühikeste varrukatega särk ja mustad teksad koos mustade vabaajajalatsitega - Myla juurde tagasi. "No näed, oled täiesti elus ning nähatavasti ka terve mõistuse juures," lausus Xav. "Valmis minema?"

Myla isegi ei teadnud, mida ta Tree Hillis tahtis. Suuri draamasid, pisararikkaid üksteiseleidmisi ja laialiminemisi? Nope, ilmselt mitte. Mägedevallutamisi, maailmarekordeid, vaaladega ujumist? See kõik oli nagu juba tehtud. Pigem tahtis ta lihtsalt sellist.. mõnust kodust õhkkonda, meeldivat seltskonda, kellega koos keset ööd kuskilt kiirtoidusöögikohast paar burksi võtta, mingisugusesse vähe silmapaitavama vaatega punkti sõita, autokapotil istuda ja õgida. Kellega vahetevahel kuskil pidu panna, teine kord jälle kokteile rüübates filme vaadata või kas või koos õppida. Põhimõtteliselt poleks ta ära öelnud kodust - kohast, kus ta võib end vabalt tunda, teades et ta ei pea sealt poole aasta või aastakese pärast uuesti ära kolima. Ja ta ei olnud veel päriselt kindel, kas Tree Hillist saab selline koht. Ta ei võinud kunagi teada, millal vanemad kohale ilmuvad ja ta lihtsalt.. kaasa rebivad. Sel ajal kui Xavier ennast vähe rohkem kinni kattis, uitas Myla, käed taskus, kuskil paari-kümne meetri raadiuses, silmitsedes seintel olevaid pilte ja mälestusesemeid - selliseid väikeseid asju, mis rääkisid rohkem kui paarituhande dollariline seinakell või peen pärsia vaip. Xavieri perekonda ta ei näinud, kui need üldse elasid seal. Kõik oli lihtsalt.. vaikne. Elu käis kas lihtsalt mõnes teises tiivas või polnudki kedagi kodus. Peagi oli noormees igatahes tagasi ja mulatitar pöördus lõbusa naeratusega ringi, käsi laiutades nagu imestaks ta isegi selle üle: "Tundub nii!" Järgmisele küsimusele vastas ta noogutusega, liikudes juba ukse poole. "Ikka, jah.. looking good by the way," lausus ta muigega, enne kui täiesti oma käega nooruki maja massiivsed uksed avas ja välja, auto poole silkas.

Xavier oli nüüdseks Tree Hillis elanud 8 aastat ja selle eluga siin igati harjunud. Vahel kippus küll igavus peale tükkima, aga üldiselt oli ta oma eluga rahul. Sõpradega sai pidevalt igasuguseid lollusi tehtud ja nende üle naerdud nagu noored inimesed ikka. Samas oli Xav kindel, et kogu eluks ta siia ei jää, vaid lõpetab kooli ära ja kaob... Arvatavasti tuleks siis kõne alla mõni suurlinn - näiteks NY või LA. Kindlasti jääks ta mingil määral ka Tree Hilli igatsema, kuna Xav pole üheski teises linnas kauem elanud kui TH-s, samas on lahkumine ainus võimalus oma karjääriga kuskile jõuda. "Nagu näha, ei jõudnud sa selle lühikese aja jooksul tube pea peale pöörata ning selle eest edastaksin sulle tänusõnad," rääkis kutt lõbusal toonil. Peagi olid nad majast lahkunud ning istusid taas Xavieri punasesse Lamborghinisse. Kui Xav oli turvavöö automaatse liigutusega kinnitanud, võis sõit alata. Kaua see muidugi ei kestnud, kuna nii väikeses linnas ei anna kuidagi liiga kaugele minna. Vähem kui kümmekonna minuti pärast jättis noormees auto ühe suure ja uhke maja läheduses seisma. Leidus ju siin neid rikkamaid peale Killamite perekonna veelgi. "Me oleme kohal," teatas kutt, pööratas pilgu enda kõrval istuvale neidisele. Mingit kõva tümpsu tänavale veel kuulda polnud, mis tähendas, et nemad Mylaga olid täna esimeste saabujate seas.

Myla vastas Xavieri pisikestele tänusõnadele lihtsalt naerdes. Aga palun, dude, aga palun. Ja peagi istusid nad rõõmsalt kuti autos ja sõitsid tüdruku uudse naabruskonnaga võrreldes hulga uhkemast läbi, möödudes ühest suurest majast teise järgi. Sotsiaalne kihistumine at its' finest. Mitte, et ta judginud oleks. Polnud mõtet. Xavier oli lahe, laid-back, lõbus. Elu ei olnud stereotüüpe täis ja see oli Mylale juba ammu selgeks saanud. Polnud rikkaid naabruskondi täis peene kondiga kisakooritibisid ja ajudeta lihasmägesid; vaesed naabruskonnad polnud täis tulevasi Bill Gates'isid ja murelapsi. Elu oli elu - kõiksugu inimesi leidus kõiksugustes kohtades. Aga ei saanud öelda, et Myla oleks imestanud kui nad ühe Xavieri majaga üsna võrdväärse hoonetekompleksi juures pidama jäid ja kutt teatas, et nad omadega päral olid. "Let the fun begin," lausus tüdruk naeratusega autost välja lipsates. Justkui harjumusest - halvimal juhul alateadlikust tüdrukulikust edevusest - sasis mulatitar kergelt oma heledaid lainjaid juukseid, enne kui silmad noormehele viis ning tolle kõrval maja poole liikuma hakkas. Tema oli siin siiski tühipaljas uustulnuk, kellegi kontvõõras pluss üks.

Kogu tee kodu juurest oma parima sõbra majani oli Xavierile nii selge, et ta võiks isegi kinnisilmi sinna sõita, kuid siiski pidas ta paremaks selliseid ekstreemsusi vältida. Ehk joobeseisundis mõtleks teisiti, kuid Xavieri kasuks rääkis fakt, et purjus peaga ta rooli taha ei istunud. Mitte kunagi. Nii palju peaks ikka ühel inimesel mõistust peas olema, olgu ta siis purupurjus või mitte. Majad selles piirkonnas olid tõepoolest uhked, kuna Eastside oligi mõeldud peamiselt koorekihile - neile, kellel oli pappi. Taolise seltskonnaga Xav ka enamalt jaolt suhtles, kuid vaatamata oma ülbusele ei vaadanud kutt viltu ka niiöelda 'madalamat' klassi - kõige rohkem käis see muidugi naissoost isendite kohta. Noris Xav ainult selliste kallal, kes silmnähtavalt teda ei sallinud. Kättemaks on ju ometi magus. Xavier oli liiga suur egoist, mõistmaks, et ta ei saagi kõikidele selle linna inimestele meeldida... Astunud samuti autost välja ja lukustanud puldi abil uksed, hakkas noormees aeglaste sammudega hoone sissepääsu poole liikuma, oodates neidist endale järgnema. Eelmine Myla poolt öeldud lause oli tabav, nagu oleks ta noormehe mõtteid lugenud. Jõudnud ukseni, tõmbas Xavier selle lihtsalt lahti, sest uksekella helistamine polnud semude puhul vajalik. Mylal lasi ta loomulikult enda ees ruumi sisse astuda, järgnedes neidisele peagi. "Vaata, et sa kuskile nüüd ära ei kao," ütles ta Mylale ning liikus edasi järgmise ruumi poole, kust kostusid seltskonna hääled.

Myla kergitas lõbustatult kulmusid, kui Xavier majaukse ilma ühegi koputuseta avas ja nad rõõmsalt lihtsalt sisse marssisid. Those were the awesome kind of friendships. "Don't worry! Ma ei jäta sind üksi," vastas tüdruk mänglevalt, noormehega kenasti sammu pidades kui nad seltskonna poole liikusid. Tõtt-öelda polnud Mylal aimugi, keda või mida oodata, nii et ta isegi ei üritanud spekuleerida või arvata, kellest Xavieri seltskond koosneda võis. Selle asemel tabas ta ennast mõttelt, et võiks koera võtta.. lihtsalt niisama. "Kas Tree Hillis on loomade varjupaik?" pöördus mulatitar täiesti suvalise küsimusega noormehe poole täpselt enne seda kui nad järgmisesse rahvast mõõdukalt täis ruumi sisse sadasid, mis ei olnud just kõige parem ajastus vastuse saamiseks, arvestades seda, et nüüd oli aeg mil kõik Xavieri semud teda tervituseks high-fivesid või sõrmenukke kokku lõid ning tüdrukud püsti hüppasid ja järjest kuti põsele matsuvaid musisid vajutasid samas kui Myla lõbusa naeratuse ja "hei, ma olen Myla," sarnaste lausekõlksudega rahvast tervitas, esialgu nagu üritades ühe ja teise nime meelde jätta kuid lõpus alla andes. Teda tervitanud rahvast polnud ju n i i palju - suurem osa most probably isegi ei märganud nende ilmumist - aga kui suur oli tõenäosus, et tal tuleb veel kunagi nende kõigi nimesid nimetada? Hmm.. üsna pisikene.

Noh, üksi jääda Xavier just ei kartnud, sest majas oli piisavalt inimesi, kellega koos ta aega saaks veeta. Lihtsalt Myla võis tema meelest end pisut ebamugavalt tunda, kui kõik võõrad teda jõllitavad ning endamisi aru peavad, kes too tšikk veel on ja mida sealt otsib. Samas võis ju Myla olla harjunud taolise tähelepanuga... kust Xav teadma peaks, kui nad alles tutvusid. "Ei oleks just viisakas tegu küll," tõdes noormees, huultel mänglemas lõbus naeratus. Miski praeguses olukorras pani ta arvama, et tänane pidu kulgeb isegi lõbusamalt kui tavapäraselt. Näitsiku küsimuse peale tegi Xav korraks suured silmad, üritades naeru tagasi hoida. Mitte keegi polnud temalt ühelgi peol midagi sellist küsinud, kuid eks kunagi ole ikka ju esimene kord. "Muidugi on siin loomade varjupaik," vastas noormees. "Miks sa küsid?" Neidise küsimusele vastamise ja omakorda uue esitamisega ei tekkinud küll Xavieril mingit probleemi, kuigi tervitusi sadas neile mõlemale päris palju. Loomulikult huvitas inimesi, kes Myla selline on ning lisaks tüdrukule endale sai ka kutt sel teemal rääkida, mitte et ta isegi tšikist eriti midagi teaks - lihtsalt korjas ta natuke aega tagasi auto peale ja siin nad nüüd olidki. "Sa juua tahad midagi?" jõudis Xavier Mylale vaevalt järgmise küsimuse esitada, kui keegi muusika - mitte just vaikselt - mängima pani.

"Ma tahan koera võtta," vastas Myla läbi tervituste ja "ah ma olen uus" jutukeste Xavieri küsimusele. Ta oli esimest korda paikne, tal polnud kunagi otseselt oma lemmiklooma olnud ja loomade varjupaigast kellegi päästmine tundus.. suurepärase ideena. Pealegi oli ta aktiivne - nad võiksid käia jalutamas ja.. palli viskamas ja ujumas ja jooksmas ja.. iga hetkega hakkas mõte koerast Mylale aina rohkem ja rohkem meeldima, isegi nüüd, kus osa ta tähelepanust oli haaranud endale järjest hääbuv rahvamass nende vahetus ümbruses. Aga koer koeraks. Sellega oli aega. Võib olla läheb ta homme. Igatahes mitte praegu, nii et she let it be. Selle asemel pöördus ta naeratuse ja noogutusega Xavieri poole. "Let's go and get wasted," lausus ta mänglevalt, pahvatades lõbustatult naerma kui muusika maja täitis. Xavieri käest haaranud, liikus Myla tantsides - läbi käisid nii aafrika vihmatantsude, hispaania flamenkode ja lihtlabaste tobedate klubitantsukeste sammud - läbi toa, jäädes viimaks pidama kuskil köögi jooginurgakeses, millele ta ennist kaugelt silma peale oli pannud. "What's your poison?" uuris Myla naerdes, esimest ettejuhtuvat pitsikest haarates ja sinna kapil olnud pudelist tekiilat valades, käitudes nagu omas kodus, mis ilmselt mõnele highly annoying oleks tundunud. Eriti kui arvestada fakti, et ta maja omanikku isegi mitte ei teadnud - huvitav, kas ta oli teda üldse näinud seal teiste seas?

Vot koera ega ühtegi teist kodulooma polnud Xavieril kunagi olnud - kuti ema ei kannatanud neid karvu, mille kassid/koerad endast vahel maha jätsid. Pealegi reisisid nii isa kui ema palju või ei püsinud mõnel muul põhjusel kodus, mis jätnuks looma ilma vajaliku tähelepanuta. Kui lapsena oli Xav sel põhjusel palju vingunud ja endale koera nõudnud, siis praeguseks ajaks oli ta juba harjunud eluga ilma mingite loomadeta. "Kui tahad, võin su kunagi sinna varjupaika juhatada," pakkus Xavier lahkelt. Küll ta juba leiaks selleks aega, kui väga tahaks. Kui tüdruk tal äkki käest haaras ning erinevaid tantsuliigutusi tehes läbi toa liikus, järgnes noormees talle kuulekalt. Võõras maja või mitte, aga tee jookide juurde leidis Myla ootamatult kiiresti. Mitte et Xavil oleks midagi selle vastu olnud. Kavatses ju temagi juua võtta ning natuke lõbutseda. Kui neidis endale jooki valas, vaatas Xavier pealt ning muigas kergelt - mõni asus kohe alguses kangema kraami kallale. Ega kutt ei imestanudki üldse, sest Myla tundus olevat selline lahe tšikk, kes ei löö millelegi risti ette ja oskab elu nautida. Sarnaste inimestega oligi lõbus ühes seltskonnas viibida. "Alustuseks käib lihtne rummikoks ka. Eks õhtu näitab, mis edasi hakkab saama," sõnas noormees, otsis endale ühe klaasi ning valas sellesse alguses rummi ning siis Cocat juurde - lihtne, aga talle maitses. Mis puutus majaomanikku, siis tema oli juba piisavalt palju joonud, et koos mingi suvalise tibiga mõnesse tuppa kaduda ning Myla sealolekust polnud tal küll ei sooja ega külma.

"Rummiga on see veider asi, et.. kõik kiidavad seda taevani ja mul lihtsalt pole seda rummisoolikat," lausus Myla "fun-fact" toonil, kapilt tervet laimi võttes, et see seejärel oskuslikkude liigutustega ära viilutada. "Minu jaoks on ta kuidagi liiga magus või kleepuv või.. ma ei tea, mingil põhjusel seostub see mul alati lagritsaga," lisas ta naeratusega, üht lõigatud viiludest sõrmede vahele võttes ning esimest tekiilapitsikest alla kummutades, hammustades laimi kohe peale. "Ja selle varjupaiga asjaga.. how about tomorrow?" pakkus mulatitar ebamäärase "kunagi" asemel välja. Tal polnud homme absoluutselt mitte midagi teha - as a matter of fact polnud tal midagi teha ka ülehomme ja nii edasi, aga.. elada tuli päev korraga. Nende sõnadega liikus Myla külmkapi juurde, et sinna sisse kiigata, ning naases peagi apelsinimahla, gaseeritud vee ja greibiga. Oma pitsi kraanikaussi poetanud ning muretsenud pisut suurema klaasi sealtsamast, kus ta Xavieri oma klaasi võtmas oli näinud, hakkas Myla omale teatava vilunumusega kokteili valmistama. Külmkapi jääpurustajast jääd, natuke tekiilat, mullivett, apelsinimahla, pisut värselt sissepressitud greibimahla ja ta oli omadega valmis. Talle meeldis tekiila. Tekiila oli kange, mitte väga magus, pigem selline.. värskepoolne, eriti kui teda tsitruselistega segada. Ja kui ta sellega juba alustanud oli, siis oli mõistlik sama teed ka jätkata. Erinevate alkohoolsete jookide segamine polnud kunagi head toonud. "Mis siin majas veel huvitavat leidub?" uuris Myla, oma värskeltsegatud kokteilikesega Xavieri poole pöördudes ning ringi vaadates. Maja oli HUGE. Seal oli ilmselt tuhat magamistuba, sise- ja välisbassein, mingisugused piljarditoad, saunad ja veel sadakond täiesti tobeda eesmärgiga ruumi.

"Inimeste maitse ongi erinev. Elu läheks igavaks, kui kõikidele täpselt samad asjad meeldiksid," oli Xavier kindel. Tema jaoks oli küll rumm pidudel üks peamisi jooke, kuid ära ei öelnud kutt ka tekiilale, mille Myla välja valis. Kahte korraga polnud aga mõistlik võtta, kui natukenegi ette mõelda, mis hommikul saada võiks. "Lagrits mulle ei maitse, kuid rummi vastu pole küll midagi. Samas tekiila pole ka üldse paha valik. Tekitab kiiresti mõnusa olemise," rääkis kutt omade kogemuste põhjal. Kui Myla jälle varjupaiga jutuks võttis, lasi Xav korraks kalendril oma mälust läbi käia, enne kui vastama soostus. Vaba ajaga oli tal selline lugu, et päris iga päev endale käike loomade varjupaika või ükskõik kuhu lubada ei saanud. Kuna aga homne päev osutus täiesti vabaks, ei tekkinud nõusoleku andmisega mingeid probleeme. "Homme sobiks küll," lausus tüüp vastuseks. Nüüd jäi muidugi veel üle kokku leppida aeg ning koht, kus nad kokku saavad. Kui tüdruk leidis suuna külmkapi juurde, jäi Xav talle korraks järele vaatama, kuna endal sinna väga asja polnud. Natukese aja pärast oli tðikk oma kokteiliga juba tagasi ning esitas noormehele küsimuse, mis tollele päris korralikult mõtteainet andis. Muidugi teadis Xavier, mis kõik selles majas olid, aga nende kõikide nimetamine võtaks kenasti aega ning mõtetes tähtsuse järjekorda asetamine ning ebaolulisemate nimetamata jätmine nõudis samuti oma aja. "Bassein näiteks, saun, kinotuba, jõusaal... - mis tahes sulle huvi pakub," vastas kutt võimalikult lühidalt, et mitte loetelu liiga pikaks venitada.

"Words of wisdom," noogutas Myla naeratusega, ennast ühele vähe puhtama pinnaga köögikapile istuma vinnates, et jalad ristata ning vaikselt oma kokteili rüübata. Xavier oli selline.. tšill kutt. Seltskondlik, humoorikas ja samas suutis ta ajada täiesti arukat juttu - ideaalne partypal. "Praise tequila, ja jääb siis homne.. ma helistan või.. messin või midagi," naeratas tüdruk, püksitaskust oma üsna sellise keskpärase välimusega paar aastat vana blackberry mudelit välja koukides ning seda Xavierile ulatades, et kutt oma numbri ja nime sisse toksiks, keskendudes ise samas erinevatele peopaigavõimalustele. "Mmn, kas majas mõni vesipiip ka on? Või rõdu.. ligipääs katusele? Mul peaks kuskil paar suitsu isegi olema," oli Myla järgmise küsimusega platsis, klaasist vaba käega oma nahktagi taskuid üle patsutades. Tema ja suitsetamisega oli selline.. veider lugu, et ta otseselt ei olnud sõltlane, aga pidudel, koos alkoholi ja mõnusa seltskonnaga, tekkis vahepeal tahtmine oma kopse pisut tubakaga rikkuda. Ja vesipiip.. vesipiip oli lihtsalt üle kõige. Ja hetkel oli täpselt selline.. tubakale ideaalne olukord või tuju.

Myla sõnade peale hakkas Xavier naerma - ta polnud ammu ühegi sellise inimesega rääkinud, kes suhtuks ellu nii vabalt. Jäi üle ainult loota, et tegu pole petliku esmamuljega, vaid tüdruk ongi tegelikult selline, nagu ta Xavierile praegu tundus. Sel juhul võiksid neist vägagi toredad kaaslased saada... Saanud neidiselt tolle blackberry, ei raisanud tüüp pikemalt aega, vaid tekitas sinna kohe oma nime ja numbri, seega oli vaevalt paarikümne sekundi möödudes see tore vidin juba Myla käes tagasi. "Eks homme saab näha, kas üldse mäletad ka midagi oma lubadustest," lausus Xavier muigega ning lonksas seejärel oma jooki. "On ikka. Ma võin sulle muretseda," pakkus Xav, kui oli näitsiku küsimust kuulnud. Vesipiip teda ennast väga ei tõmmanud, kuid suitsu tegi kutt küll. Ta oli küll üritanud mitmeid kordi sellest harjumusest lahti saada, aga siiani pole õnnestunud.

"Eks me näe," noogutas Myla naeratusega, kuigi oli võrdlemisi kindel, et mäletab tänasest õhtust kui mitte sadat, siis üheksakümmend viit protsenti ikka. Ta polnud just väga tuntud mingisuguste "joon end kasti" pidutsemisharjumuste poolest. Telefoni tagasi oma sõrmede vahele saanud, klõpsas mulatitar paari sõrmevajutusega vidinakese kaamera tööle, libistas end köögikapilt maha ning praktiliselt viskus naerdes kutile kaela, ise "CHEESE" hüüdes, enne kui kaameranupukest vajutas ning telefoniga neist mingisuguse eriti tobeda laiade naeratustega lollakate nägudega pildikese tegi. Uuesti eemale tõmbunud, salvestas tüdruk pildi Xavieri kontaktipildiks ning lükkas mobiili seejärel tagasi taskusse. "Nii, nüüd küll sellest vesipiibust ära ei ütleks," lausus ta naeratusega, oma tekiilakokteili huulile tõstes ning klaasi tunduvalt tühjendades.

Xavieril polnud ka üldiselt eelmiste õhtute mäletamisega probleeme, kuna seda juhtus harva, et ta ennast nii täis oleks joonud. Tema taluvuspiiri ületamiseks oli vaja ikka päris korralikult võtta... Kui tšikk järsku oma telefoni uuesti välja võttis ja neist pildi klõpsas, oli Xavil juba piisavalt hea tuju, et mingit totakat naeratust ette manada. "Äkki siis tuleksid minuga kaasa?" küsis Xavier. Kindlasti oli seal ka teisi tüüpe, kes praegu vesipiibu kallal olid, kuna see oli üks kõige tavalisematest tegevustest sellistel pidudel. Xav tühjendas kiiresti oma klaasi ning jättis selle vedelema, seejärel hakkas ta aeglaste sammudega järgmise ruumi poole kõndima, kus nad saaksid oma ettevõtmise teoks teha.