I'll never drink again...

Ta oli kella neljaks suutnud koju komberdada. Pärast seda vajus ta kohe voodisse, kuid ta suutis seal vaid paarkümmend minutid magada ennem kui esimene iiveldushoog tuli ja sellele järgnes iga natukese aja pärast uus. Peale selle, mida kauem ta magas, seda enam hakkas tema pea valutama. See oli lihtsalt väljakannatamatu.

Lizandra avas enda silmad kui jäjekordne iiveldushoog talle peale tuli ning ta vetsu kiirustas. Mõned minutid hiljem väljus ta sealt, astudes tagasi enda tuppa. Ta jäi kapi ukse küljel olevat peeglit silmitsema. Tema riided olid täiesti rikutud graffity värviga. Ning peale selle oli ka tema juustes rohelist värvi. Lizza tõi kuuldavale piinatud oige ning eemaldas riided, visates need kilekotti. Nendega ei olnud muud teha kui ära visata. Nüüd silmitses Liz enda peegelpilti. Tema silmaübrused olid punased ja seda kanepi pärast. Tema juuksed olid segamini ja igal pool olid värvipritsmed. Võtnud mõlema käega peast kinni ohkas ta raskelt, kadudes duši alla.

Tunni aja möödudes naases ta enda tuppa, ümber kollane rätik. Enamvähem oli roheline värv tema juustest väljas, kuid siiski mitte täielikult. Aga selle vähese värviga suutis ta edasi elada küll. Lizza tõmbas selga enda mugava pidžaama ning kadus tagasi teki alla. Tema silmaümbrused olid endiselt punased ja pea valutas. Kuid tundus, et iiveldus hakkas järgi andma.

Pärast tunni ajast voodis istumist ajas ta end kell üks päeval sealt välja ainult selleks, et endale midagi süüa otsida. Ta jalutas kööki ning avas külmiku, otsides midagi maitsvat, mida ta kohe välja ei oksendaks. Tema valik langes mingisugusele toorsalatile, mis väikses plastkarbis oli. Sobis küll. Juurde võttis ta apelsini mahla. Aeglaselt loivas ta söögilaua taha, kus potsatas esimesele toolile, hakates aeglaselt sööma, toetades enda pea käele. Sant oli olla.

Joe kuulis, kuidas uks käis nelja ajal. Ilmselt oli Lizzie sõpradega väljas. Seetõttu ei tulnud mees ka üles, ta usaldas õde.

Hommikune oli ikka väga teistsugune. Kutt läks umbes kaheksa paiku tööle asendajaks ja jõudis ühe ajal tagasi koju. Vaatepilt, mis köögile avanes, oli õudne. Õigemini Liz oli õudne. Juustes roheline värv, silmad punasemad kui jänesel. "Mis toimub?" uuris Joseph, tormates õe juurde.

Lizard oli salatiga juba ühele poole saanud ning tegeles mahlaga kui esikust Joe samme kuulis. Ta sulges silmad ning hingas sügavalt sisse-välja. Muidugi oleks veel võimalus kiiresti enda tuppa minna ja seal lihtsalt edasi magada kuni tunned end jälle inimsena. Kuid kus sa sellega Joe oli juba mõned sekundid hiljem tema juures. "Esiteks, räägi vaiksemalt ja teiseks nagu näed ma söön hommikust või noh lõunat mõne jaoks," sõnas Lizza vaikselt, kergelt kähiseval häälel. Sitt oli olla noh. Ta teadis küll, mida Joe enda küsimusega mõtles, aga ta ei osanud või ei tahtnud sellele vastata.

"Pohmakas," pomises mees. Joe istus laua taha ja jälgis õde. Ta oli justkui katki. "Räägi, mis sa eile õhtul täpsemalt tegid ja mis kell sa koju tulid?" uuris vennas. Joseph ei vaadanud kella, kui ta kuulis neidise samme koridoris.

"Miks sa piinad mind," vingus Lizard, kuid jäi paigale. Ta oleks võinud ju lihtsalt minema jalutada ja paar päeva Joe'ga mitte rääkida, aga tegelikult ta ei tahtnud ära minna, aga ta ei viitsinud või ei tahtnud rääkida ka. Tegelikult olid mõned killud ikka veel pisut ebamäärased. "Mängisin Rivercourti'l korvi, suitsetasin kanepit, jõin kaks pool õllet, mässasin graffity'ga ja chillisin niisama mööda linna kuni kella nelja paiku koju jõudsin," sõnas Lizza vurinal, pöörates pilgu vennalt lauale.

"Kanepit?" kordas Joe ja virutas rusikaga lauale, hammustades alahuult. Kurat, ikka oli Liz halvas seltskonnas. Kanepist algab asi ja lõppeb LSD juures. "Kellega sa olid? Ja mis graffity?" uuris Joseph, mõeldes, mis Lizziega ette võtta.

Lizza ehmus rusika löögi peale ning tõmbus lauast eemale. Joel oli õigus pahane olla. Kuidas ta küll sellesse punkti jõudis? "Ma ei saa sulle öelda," sõnas Liz peaaegu hääletult. Nutt tahtis peale tulla ja ta tundis, kuidas kurk valusaks muutub nagu tekiks sinna mingi klimp. Näitsik surus selle alla nagu ta alati teinud oli. "Sodisin seina, noh. Ilus pilt tuli," sõnas Lizard ning tema suule kerkis kerge muie. Tundus nagu tema juuksed oleks ka osa pildist olnud.

"Kui sa ei ütle, siis sa istud nii kaua koduarestis. Ainult kool ja töö," pakkus Joseph välja absurdse ultimaatumi. "Ära palun tegele graffity, kanepi ja alkoholiga. Sellest tulevad ainult probleemid," ütles Joe, rahunedes natuke maha. Kanep? Mis mõttes?

"Sa ei saa mind niimoodi ultimaatumi ette panna. Esiteks ei ole sa isa ja teiseks olen ma täisealine," sõnas Lizard tõstes nii palju häält kui ta antud hetkel suutis. Samas tuleb see varem või hiljem välja, selles oli Liz kindel. Kuid vaadates Joe olekut võis enam kui kindel olla, et sellel inimesel ei läheks hästi. "Garffity on ilus. Kanep on mõnus ja alkohol on lihtsalt alkohol. Sellest ei tulene ainult probleeme. Eilne läks lihtsalt natuke käest ära," sõnas Lizza, hammustades alahuulde.

"Aga ma olen su vanem vend," vastas Joe, hääletoon aina kurjemaks muutudes. "Sa ei saa minna linna peale mingisuguse ossiga, tõmmata kanepit, juua end segaseks ja veel ilmselt ka pindu sodida, mis pole sinu omad. Tead, millised jamad sul sellest tulla oleks võinud? Niikaua, kui sa ei suvatse rääkida, mis kamp see oli, sa välja ei saa," lisas Joseph valjul häälel. Polnud mitte mingit tahtmist, et Lizzie lõpetaks vanglas.

Lizard ei olnud kunagi mäletanud, et Joe temaga rääkides nii valju häält kasutaks. See oli ühtaegu hirmutav ja ehmatav. Samas teadis neiu suurepäraselt, et kõik mis ta rääkis on tõsi. Mis siis kui nad oleksid vahele jäänud ja ta oleks pidanud Joe endale hoopis politseisse järgi kutsuma. Liz avas enda suu, et midagi öelda, kuid sulges selle peaaegu sama kiiresti. Ta oli lõksus ja ainsaks pääseteeks oli enda kaaslane välja anda või lihtsalt kodus istuda ja vaikivat kodusõda pidada. Lizard ristas käed rinnale ning põrnitses vaikides enda venda. "Ma ei saa sulle öelda ja no way jään ma siia korterisse istuma," lausus Lizard viimaks ning tõusis toolilt püsti, märkides sellega omapoolset jutu lõppu.

Joe tõusis samuti, kuid astus Liz´i ette, blokeerides tee. "Kas see oli Sayer?" küsis Joseph tõsiselt. Kui Lizzie ei taha vastata, siis võib ka ise minna uurima. Ühes oli noormees kindel, sellest Liz puhtalt ei pääse.

Lizardi süda jättis peaaegu löögi vahele, kui Joe tema teele ette astus ja talle küsimuse esitas. Ta ei tahtnud ju noormehele valetada, aga ta kartis, mis võib edasi saada. Ta oli ju siiski kõike ise teinud, Sayer ei käskinud tal midagi teha. "Ei!," ütles tüdruk võibolla natuke liiga kiiresti ja liiga kaitsval toonil, "ma juba ütlesin, et ma ei avalda seda," lausus ta sõjakalt.

"Et siis oligi Sayer," lausus Joe vaikselt. Ta ei uskunud seda kutist. Kuidas ta laseb meeskonnakaaslase väiksel õel kanepit suitsetada, juua ja seinu sodida. Joseph tundis enda õde piisavalt kaua, et valetamisest aru saada. "Ja kas te olite kahekesi?...Issand," lisas mees, mõeldes, mida nad veel kahekesi võisid teha. Nii, nüüd pidi Sayeriga pikem jutuajamine tulema.

Lizard oli alati valetamises sakkinud. Tüdruk hammustas alahuulde ning viis enda pilgu maha, lastes juustel kergelt enda nägu varjata. "Mis vahet sel on, kas me olime kahekesi või terve kambaga. Mina olin see, kes ise oma valikud tegi. Mina olin see, kes sulle pettumuse valmistas nagu alati. Ma....ma lihtsalt...." Lizza keeras enda vennale selja ning astus mõned sammud eemale. Ta ei suutnud enam. Kõik just kui laksas korraga peas kokku. Ta oli viimased kaks nädalat, ei terve viimase kuu käitunud täiesti mõtlematult. Liz kattis enda suu käega ning hakkas nutma. Korraga pääsesid välja just kui kõik pisarad, mis ta terve elu enda sees oli hoidnud. Nutmine oli midagi, mida Lizard ei teinud peaaegu kunagi. Nüüd oli ta aga täiesti liimistlahti. Asi oli kas lihtsalt jääknähtudes, mis tekitasid emotsionaalsust, või asjaolus, et ta oli andnud enda süütuse alkoholi ja kanepi eest poisile, kes teda võibolla isegi ei armasta.