Üks kena talvepäev

"Täiesti arusaadav," lausus Helena ja silitas musta kassi pead, kes laua juurde toolile hüppas ja end kerra keris. Armas loom oli. "Sa peaksid mulle kunagi külla tulema," sõnas tüdruk. Tal on oluliselt suurem maja...ja vahel tundub, et isegi liiga suur. See siin oli aga armas, väike ja hubane majake. "Ma arvan, et vahukommid vist enne," arvas Helena. "Ja siis ma pidin sul seda kitarri häälestama ja kui hästi läheb ja ma pilli häälde saan, saab natuke muusikat ka." Tüdrukul oli juba üks mõte ning ta tahtiski seda katsetada. Kuulnud, et vaja on kausse, sammus neidis köögikappide juurde ja vaatas igasse neist sisse, kuni leidiski kausikesed, mille ta lauale asetas. "Kuuma šokolaadi vastu poleks mul ka midagi," sõnas ta nagu muuseas. "Ja piisab neist kaussidest?" esitas neidis küsimuse ja vaatas Colinile otsa.

"Noh, kui sa kutsud, eks ma pean siis tulema ka," muigas Colin ja vaatas tüdrukule lõbusalt otsa. Kuna tüdruk oli Eastside'ilt, siis ta juba kujutas ette, millises majas ta seal elada võib, kuna noormees oli piisavalt ka teisel pool jõge liikunud. "Okei, sa võid vahukommid siis ühte kaussi panna ja vardad peaks kuskil kapis olema. Igatahes ma lähen toon ülevalt kitarri. I'll be right back," sõnas noormees, kuid peatus enne väljumist, "siis võib pärast natuke kuumašokolaadi ka teha. Ega sul külm ei ole?" Colin noogutas tüdruku viimase küsimuse peale ja kadus korraks köögist,

"Vaata, et sa oma sõna pead," lausus Helena ja pilgutas Colinile silma. Suur maja oli tüdrukul tõesti ning tema rõdult avanes vaade rannale. Suvel tunduvalt parem vaade kui talvel. Mehe sõnade peale neidis noogutas ning avas vahukommipakid, mille sisu ta kohe kahte kausikesse kallas, sest mõlema paki kohta jäi üks kausike pisut väikeseks. "Ei, praegu ei ole, aga kui sa näed, et mu huuled on sinised või kuuled, kuidas mu hambad plagisevad või ma värisen või kui ise häält teen, eks siis tead," vastas Helena lõbusalt Colini küsimusele. Maja tõesti väga jahe praegu polnud ning leidnud üles ka vardad, asetas Helena need lauale vahukommikausside kõrvale.

"Nii, kaminas on ilusti soojad söed olemas nii et me arvan, et me võime sinna kolida. Muu stuffy võib praegu kööki jätta ma arvan," lausus Colin ning võttis enda kätte vardad ja ühe kausi. Ta jalutas elutuppa ning asetas need tuleaseme ette. Võtnud diivanilt kaks suuremat patja, viskas ta need põrandale. Siis on mõnusam istuda. Ei jää kondid kangeks. "Tunne ennast nagu kodus," lausus Jeff seejärel ning jalutas teleka juurde, millest ta neile muusika taustaks mängima pani. Kohe hakkas palju mõnusam. Peagi istus noormees ühel padjal, pilk Helenale kinnitunud.

"Siis nii teeme," ütles Helena. Kui Colin lubas kitarri ka ülevalt tuua, eeldas tüdruk, et ka see on juba elutuppa viidud. Good. Saanud padja, sättis Helena selle oma istumise alla ning hakkas vahukomme varda otsa ajama. Saanud sellega valmis, asetas Helena kommid sütele ja võttis vahepeal kitarri oma sülle, hakates selle keeli näppima, et pill vähemalt kuulmise järgi häälde saada. Sellega tuleb vist niigi tükk tegemist ja Colin saaks komme vahepeal jälgida. Sellegipoolest ei jäänud Helenale märkamatuks noormehe pilk. "Mis sa vaatad?" küsis ta ja hakkas naerma, tõmbudes näost õrnalt roosaks.

Kui Helena kitarri kätte haaras, pööraski noormees aeg-ajalt pilgu kommidele, et neid mitte kärssama lasta, kuid siis jälgis ta näitsikut, kes üsna pühendunult pilli häälde üritas saada. See kõlas tõesti väga õudsalt. Oligi aeg, et keegi selle korda teeb. "Mina? Ma niisama uurin, mida sa selle pilliga teed. Sa oled lihtsalt kuidagi nii pühendunud," muigas Colin ja pööras siis enda sinised silmad varrastele, tõstes neid natuke kõrgemale, sest nad nägid juba päris head välja, aga natuke võis veel oodata.

Helena naeris kergelt ning tegeles veel kitarriga, pikad juuksed mööda õlgu alla langemas. Seda, mida Colin nüüd ütles, kuulis tüdruk küll esimest korda. Keegi polnud varem talle seda öelnud. "Ma üritan seda jälle normaalselt kõlama panna," lausus Helena, tõstes hetkeks silmad, et Colinile silma vaadata. "Sa oled esimene, kes mulle seda ütleb," naeratas ta ning jätkas oma tegevust. "Aga noh, ma võin öelda, et muusika on mu elu mõte." See pidas isegi paika ja ilmselt selle pärast paistiski tüdruk nii pühendunud.

Colin muigas ning raputas kergelt enda pead, pilk enda ette põrandale suunatud. Aeglaselt tõusid tema sinised silmad tagasi Helenale. "Tead mis....mulle meeldib su enesekindlus selle muusika osas," lausus noormees korraga ning võttis siis kaminast kaks varrast välja, millst ühe ta ulatas näitsikule. "See on kuum nii et vaata ette," hoiatas Jeff ning asus enda esimest kommi sööma. Sellel oli mõnusalt ümber selline nagu suhkrukoorik ja keskel pehme ja sulanud vahukomm. Nämma.

OT: Hah, mul tuleb endalgi magusaisu juba peale ja on see ikka ok, kui see ema sisse tuli?

Ooooh, need sõnad olid küll väga julgustavad. "Eh...tõesti?" küsis Helena õrnalt naeratades. Juba teine asi, mida keegi talle varem öelnud pole, kuid ometigi andis see julgust veel rohkem vaeva näha...täpselt nagu see The Scripti laul, Colini sõnad olid sama inspireerivad. Helena näppis veel mõnda aega kitarri keeli ja mängis siis mõne lihtsama meloodia. Tundub, et hääles. Kõrva peale vähemalt ei hakka nii väga. "Sellega peaks nüüd kombes olema," lausus Helena rahulolevalt ja asetas kitarri hetkeks enda kõrvale. Siis võttis neiu Colinilt vardad ning ettevaatlikult peale puhudes asus temagi kommi sööma. "Sama hea kui lõkke peal tehtud," sõnas näitsik. Varsti oli kuulda ka samme, mis elutoa poole tulid ja peagi oli toas üks kaunis tumedapäine naine. Helena eeldas, et see oli ilmselt Colini ema. Oma vanuse kohta nägi ta hea välja.

OT: Ega mul endal tuleb ka täiega magusaisu ;D aga ei mul pole selle vastu midagi ongi midagi uut teemas

"Mhm," lausus Colin, "ma tean, et mõned inimesed ajavad tihti ensekindluse ja egoismi segamini. Minu arvates on see väga positiivne, kui inimene teab, et ta on hea milleski ja ta tahab ja püüdleb selle poole, mitte ei oota, et võimalus lihtsalt sülle kukuks." See ei olnud mõeldud mingi niisama meelitusena. See oli pigem kompliment ja ilmselt ka vihje sellele, et Jeff usub tüdrukusse ja sellesse, et ühel päeval ta saavutab selle, mida tahab. Tüüp kuulas neid vaikseid ja õrnu helisi, mida kitarr Helena käes kuuldavale tõi. "Noooh, kas just sama hea, aga üsna selle lähedal. Nendel ei ole seda klassikalist lõkkelõhna, kui sa saad aru, mida ma mõtlen," lausus noormees muiates, kuid ta ei jõudnudki tüdruku vastust kuulata, sest korraga astus ruumi tema ema. Kas ta ei pidanud mitte tööl olema? "Hey, mamps. Ma arvasin, et sa oled tööl, aga igatahes see on Helena ja ta jääb mõneks ajaks siia," sõnas noormees, "Helena, see on minu ema Grace."

"See on minu unistus ja unistus ei saagi täituda, kui ise vaeva ei näe," lausus Helena. Siis tuli talle meelde see ambitsioonide jutt. Eks peab natuke ambitsioonikas ka olema ja muusika oli midagi, mida Helena pidas osakeseks oma loomusest ja seega ka millekski, mis tema elule mõtte annab. "Saan ikka," sõnas Helena oma kommi süües, kuid temagi ei saanud veel midagi öelda, mida ta tahtis. Noh, eks hiljem jõuab, kui nad oma jutuga selle teema juurde tagasi tulevad ja Helena veel mäletab, mida ta öelda tahtis. "Tere," lausus Helena naeratades, kui Colin talle oma ema tutvustas. "Teil on väga tore poeg," tegi ta naisele komplimendi...või noh, osalt ka Colinile.

Helena oli kohe väga viisakas ja selle viimase kommentaari peale ilmus Colini suule kerge muie ja tema ema lihtsalt naeratas tüdrukule. Grace seletas, et tuli mõned tunnid tagasi koju, sest ei tundnud ennast kõige paremini. Seejärel uuris ta, kas noored süüa ka tahavad, mille peale noormees enda sinised silmad Helenale viis, "kas sa tahad mingit toekamat sööki ka või piisab meile sellest...khm....rämpstoidust." Tüüp ise arvas, et neile peaks ostetud tavaarist ka piisama, aga kui näitsik teisiti arvab, siis nad võivad ka korralikult midagi süüa. Colin päris veel natuke Phoebe kohta ja sai vastuseks selle, et ta oli natuke aega tagasi välja läinud.

Helena oligi väga viisakas, kui kohtus esimest korda mõne endast ikka tunduvalt vanema inimesega, eriti veel kellegi vanemaga. Võib-olla, kui ta juba rohkem Colini emaga kokku puutub, ehk suhtleb ta temagagi juba vähem formaalsemalt. Sellest ju oleneb ka esmamulje. "Usu mind, ma olen nälg," lausus Helena naerdes. "Aga me ostsime nii palju kraami ise ka kokku, et ma ei tea...esialgu ehk piisab. Pärast võib ju soojendada ka, kui meie kraamist puudu jääb," arvas tüdruk.

Colin hakkas naerma, sest tüdruku välimusest see nüüd küll kuskilt välja ei paistnud, aga muidugi oli ka noormees ka teisi inimesi kohanud, kes sõid päris palju, aga figuur oli laitmatu. "Jah, täisa mõistlik idee," sõnas Jeff õrnalt noogutades. Grace noogutas noorte vastuse peale ning läks siis mõneks ajaks kööki, kust ta naases kausikesega, kus oli supp. Ta teatas, et läheb viskab pikali. Ega tüübil midagi muud üle ei jäänud, kui noogutada. Nüüd sai Colin taas enda tähelepanu Helenale suunata. Ta pistis viimase vahukommi enda vardalt suhu ning pani siis uued kohe külge, mis soojenema läksid.

Erilist vahet poleks vist niikuinii olnud, kuna emad juhtuvad juba sellised olema, kes peavad oluliseks seda, et nende lapsed ei sööks ainult rämpstoitu, vaid midagi korralikumat ka. "Oota, millest ma rääkisingi?" küsis Helena muiates ning pistis ka enda vardalt mõned vahukommid suhu. Siis jäi Helena hetkeks mõtlema, sest ta tõesti ei mäletanud, mida ta ütlema hakkas enne, kui Grace sisse tuli. No ei tulnud kuidagi meelde. "Aaaah, jaaaa, nüüd mäletan," sõnas neidis, kui talle viimaks meelde tuli. "Kusjuures see idee teha keset lumehange lõke tundubki kuidagi utoopiline. Ma ei tea kedagi, kes talvel lumehanges vahukomme grilliks," rääkis tüdruk ja hakkas naerma.