Üks kena talvepäev

Veetnud pulmas koos meeldivalt aega, leidis Helena, et tema ja Colin võiksid veel kokku saada ja koos midagi ette võtta ning peo lõpus, kui mees tüdruku koju saatis, andis Helena talle oma numbri. Niisiis olidki noored algselt kokku leppinud, et kohtuvad küll kolmanda jaanuari hommikul, ent kuna neiu pidi oma venna lennujaama saatma, siis lükkus see aeg natuke edasi ja nii lepiti kokku, et nad kohtuvad lennujaamas, kui tüdruk oma venna ära on saatnud. Jätnud Samiga hüvasti ja kallistanud teda viimast korda, saatiski Helena venna lennuki peale ja istus siis ootesaalis, seljas hallikat värvi kootud kardigan ning jalas kitsad heledad teksapüksid ning pikema säärega saapad. Peal oli tüdrukul jope ja tema pead kattis müts, mille alt langesid mööda Helena õlgu alla pikad tumedad pisut lainesse hoidvad juuksed. Ta hoidis käes telefoni ja vaatas kella.

OT: Colin.

Tänu kohtumise edasi lükkamisele sai Colin hommikul enda viimased pildid veel üle vaadata ja siis jõudis ta isegi kohtuda mehega, kellelt ta selle hoone rendib, kuhu ta enda stuudio kavatseb teha. Nad kirjutasid paberid ära ning nüüd pidi mees veel esimese sissemakse ülekande tegema ja ta võis remondiga pihta hakata. Ilmselt hakkab see küll aeglaselt liikuma, aga vähemalt on enda tehtud. Kakskümmend minutit pärast kohtumist peatus noormehe pruunikas Toyota Rav4 lennujaama ees. Ta astus sõidukist välja ning jalutas hoonesse sisse. Seinal olev suur kell näitas, et ta jõudis kohale väga täpselt. Vaadanud natuke rahva seas ringi, leidis ta peagi üles õige neiu. "No, tervist," lausus ta tüdrukule, "said enda venna ilusti ära saadetud?" See oli rohkem viisakus küsimus, et jutulõnga lahti teha. Samas pidi tüüp ka midagi välja mõtlema, mida nad üldse tegema hakkavad, sest siiani ei suutnud ta millegi peale eriti tulla. Loodame spontaansusele.

Helena naeratas, kui Colin tema juurde oli tulnud ning ajas end pingilt püsti, et meest tervituseks kallistada. "Tsau," lausus neidis, olles Colinit nüüd kallistanud. "Sain küll, tema lendab nüüd turvaliselt New Yorki tagasi," vastas ta noormehe küsimusele. "Aga ma peaks mainima, et sa oled ikka üllatavalt täpne," sõnas Helena samuti enda pilku veel hetkeks kellale heites. Talle meeldisid täpsed inimesed.

Colin kallistas tüdrukut viisakalt vastu, kuigi see oli pisut ootamatu. Samas see oli juba nende neljas kord kohtuda. Kuigi kõik nad on jäänud üsna lühikesteks. Noormees noogutas turvalise lendamise peale ning surus enda käed siis teksade taskutesse. "Ma oleks võinud ka varem jõuda, aga mul oli vaja paar asja korda ajada, aga nüüd olen ma sinu päralt," sõnas Colin ning hakkas siis vaikselt ukse poole liikuma. Tal ei olnud ikka veel kindlat plaani, kuhu minna, kuid kui ta korraga ühte pilti seinal märkas, ilmus tema suule kerge muie. Algus oli olemas. "Ma loodan, et sul midagi selle vastu ei ole, kui me midagi väljas teeme. Oled sa soojalt riides?" uuris noormees, vaadates neiule otsa. Ta väljus ise avanevatest ustest ning juhatas tüdruku enda Toyota juurde, avades talle kõrvalistuja ukse.

See võis küll olla nende neljas kord kohtuda, aga vaevalt see nii lühikeseks jäi. Hea oli tegelikult vahepeal aeg lihtsalt maha võtta ja veeta päev kellegagi, keda veel eriti hästi ei tunne, et tahaks tundma õppida. "Ei ole hullu," ütles Helena. "Kui see saladus ei ole, siis mida sa ära tegid?" uuris neidis ja järgnes Colinile, pannes samal ajal oma nunnud heledad käpikud kätte. Ta pööras oma pilgu taas Colinile. "Külm mul igatahes ei ole ja natuke värsket õhku ongi hea," vastas näitsik naeratades noormehele ning läks nüüd tema kõrval kõndides ustest välja, istudes autosse, kui Colin talle ukse avas.

"Hommikul vaatasin pilte üle ja siis kohtusin mehega, kes mulle mu tulevase stuudio hoone rendib. Lepingud ja selline värk," lausus Colin, sest see ei olnud saladuseks. Tore, kui tüdrukul külm ei hakka. Eks siis hiljem tuleb lihtsalt midagi soojemat teha. Noormees istus autosse, tõmbas turvavöö peale ning pani autole hääled sisse. Kui nad olid lennujaama juurest välja saanud, pani Colin maki vaikselt tööle. Lihtsalt taustaks. Noormees keeras peagi linnast välja ja sõitis mööda maanteed edasi, jättes Tree Hilli nende selja taha. "Kuidas sul loomadega lood on - meeldivad?" uuris Colin, oodates huviga vastust.

"See on ju päris hästi siis," märkis Helena. "Kui sa remondi kallale asud, pakun abikätt." Seda oli tore kuulda, et vähemalt Colin oma unistusele nüüd sammukese lähemal. Autosse istudes tõmbas Helenagi turvavöö peale ja võttis käpikud käest, jäädes neid lihtsalt hoidma. Ta liigutas end tasakesi makist tuleva muusika saatel, tundes end kui energiapomm. "Ma armastan neid," vastas neidis, kuulnud Colini küsimust. Keset talve loomaaeda? Omamoodi huvitav mõte.

"Mhm," sõnas Colin, tõstmata pilku teelt, sest ta tahtis nad ikka turvaliselt kohale viia. Kuna viimastel päevadel oli natuke sulaks läinud, siis olid teeolud õnneks isegi üsna normaalsed, sest siit-sealt oli maa täitsa paljas. "Tundub, et mul on varsti terve meeskond inimesi, kes mind ehitamisel aidata soovivad, aga ega ma abist ära ei ütle," lausus noormees. Huvitav, kas väikelinnas olidki kõik nii abivalmid või olid neil lihtsalt mingid omakasud mängus, millele tüüp hetkel mõelda ei suutnud. "Väga tore ja ma loodan, et sa mind maha ei löö pärast kui me kohale jõuame," sõnas Colin muiates. Ei, loomaaed ei olnud täitsa õige pakkumine, aga väga mööda ta ka ei ole.

"Keegi on vist päris populaarne juba," muigas Helena, kui Colin mainis, et tal on varsti terve meeskond abilisi. "Aga jah, olen uhkusega siis sinu abistamismeeskonnas," sõnas tüdruk lõbusalt. Mnjaa, värvipottidega möllata või lage pahteldada võib tüdruk alati. Talle tuli endale meelde, kuidas nad väiksena isaga koos remonti tegid, siis värvis Helena seinu. Noormehe sõnade peale ta turtsatas. "Anna mulle kõigepealt üks väga hea põhjus sinu peale vihastada ja siis ma vaatan, kas löön su maha või mitte," muigas tüdruk.

"Mnjah," sõnas noormees ning turtsatas kergelt. Enda õega ajaks ta siin ilmselt väga huvitavat juttu sellel teemal, aga hetkel jättis ta need mõtted, mis talle pähe tulid ainult enda teada. Hirmutab veel noore tüdruku enda jutuga ära. "Väga tore, eks ma annan siis teada, kui ma remondini jõuan," lausus Colin, sest ta peab enne hoone üldse üle vaatama veel ja mõtlema, kuidas ta seda tegema hakkab. "Noh, eks sa vaata seda silti ja ütle, kas ma jään veel elama," muigas noormees, vajutades pidurit ning pannes suuna sisse, et keerata teele, mis kadus metsa sisse. Sildil aga, mida Helena vaatama pidi oli ratsatalli plakat. Jah, nad lähevad nüüd ratsutama.

Colini turtsatus pani ka Helena kergelt muigama, kuigi tema ei saanudki nii väga aru, kus nali oli. Lihtsalt oli hea tuju ja kõrval tore noormees. "We have a deal," lausus Helena ning vaataski silti, mis peagi nähtavale ilmus. "Huvitav, ma ei ole kunagi ratsutamas käinudki," sõnas tüdruk ja tegi näo, nagu ta mõtleks korraks. "Elama jääd seni, kuni hobune mu seljast maha peaks viskama. Siis edasine oleneb juba sellest, kuidas ma viga saan - kas seod ise mu haavu või passid minu juures haiglas," ütles näitsik naerdes. Ehk siis noormeest maha lööma Helena siiski ei hakka.

"Siis ongi esimene kord. Ma ise sõitsin viimati ikka paar aastat tagasi, aga ma arvan, et tegu on nagu rattasõiduga - ega ta meelest ei lähe. Käisin ülikoolis ühel suvel rantšos tööl," seletas Colin, sõites mööda metsateed. Auto liikus üsna aeglaselt, sest tee oli võõras ja noormees ei tahaks kuskil võsas või porimülkas lõpetada. "Ma olen kindel, et sa ei kuku kuskile. Pealegi ma olen kindel, et meid maneežist kaugemale ei lasta. Kui sa vilunumaks saad, siis võiks muidugi pikemale sõidule minna," lausus noormees, aga üritame kõige pealt sellegagi hakkama saada. Colin vaatas korraks tüdrukule otsa ning raputas naerdes enda pead.

Helena tundis, kuidas sees keerama hakkas, aga ta ei saanudki aru, kas see on pigem ärevus selle ees, et ta midagi esimest korda teeb või pigem ka väike selline põnev elevus. Võib-olla natuke mõlemat. "Ja sulle meeldivad hobused?" uuris neidis, kui mees oma kogemusest rääkis. Huvitav oli kuulata. "No siis me peame ikka regulaarselt ratsutamas hakkama käima, kui sa tahad, et ma ka vilunumaks saaks. Ma olen praegu täitsa algaja," nentis Helena Colinit kuulates.

"Võib nii öelda küll," kehitas Colin enda õlgu. Ratsutamine oli mõnus või siis oli asi lihtsalt selles, et noormees oli kergelt romantilise loomuga ja talle meeldis looduses liikuda ja ratsa oli seda ju eriti mõnus teha. "Üritame kõigepealt selle ühe tunniga hakkama saada ja siis vaatab, mis edasi saab," sõnas noormees ning kui ta paremale ära keeras, jõudsidki nad ühe uhke talumaja hoovi. "Kuna ma tunnistan, et see kõik siin on väga spontaanne, siis ma loodan, et me ikka saame sõitma," muigas Colin ja tegi turvavöö lahti. Kui auto vaikselt ja kindlalt paigal seisis, väljus noormees autost, lasi Helena ka välja ning tal ei olnudki vaja kaugele jalutada, sest nende juurde jalutas üks umbes keskealine naisterahvas. Natuke jutuajamist ja asi oli korras. Naine teatas, et paneb hobused valmis ja et noored võivad nii kaua väljas oodata. "Noh, sul on veel viimane võimalus ära öelda," muigas Colin.

"Huvitav," sõnas Helena. Ta poleks seda Colinist osanud arvatagi, et mehele ratsutada meeldib, aga tegelikult oli see lahe. Paljudele meeldivad ikka kiired autod, mitte hobused. "Mul vist on väike närv sees küll," lausus tüdruk, kui noored juba ühe talumaja hoovi hakkasid jõudma. Enne, kui neidis veel autost väljus, pani ta oma käpikud veel kindlaekasse ja tegi samuti turvavöö lahti. "Ära öelda?" turtsatas Helena ja jäi Colinile otsa vaatama. "Enne läheb põrgu jäässe, kui ma seda teen." Kõik tuleb ju elus ometi ära proovida.