BALL: Moonlight Serenade: õhtu Kariibi merel!

See nii-öelda hüvastijätusuudlus oli kõige valusam asi, mida Nate võis Bekah'le teha. Tüdruk tundis, kuidas tema süda justkui purunes. "Ma...parem lähen," ütles tüdruk väriseval häälel ja jooksis tualetti, kus ta lihtsalt nutma puhkes. Kurat, see oli valus.

Kui Nathaniel pärast lauset neidisele otsa vaatas, sai ta aru, et see oli väga vale samm olnud. Kuulnud Bekah't, vaatas noormees, kuidas Bekah end ümber keeras ning minema jooksis. Kuratkuratkurat.. Ta isegi ei teadnud, kas ta peaks neidisele järgi jooksma või mitte. Mehe pilk oli suunatud eemalduvale kogule ning Nate hammutsas tugevalt huulde. Kui aus olla, siis hetkel ta kahetses, et ta Rebekah'ga üleüldse suhtesse oli läinud. Kunagi, kui nad vaid sõbrad olid, oli kõik tunduvalt lihtsam. Nate ohkas, kuid otsustas siiski Bekah'le järgi minna, kuna ta omas üsnagi head etteaimdust, kus ta võis olla. Saalist lahkunud, liikus noormees aeglaselt tualettide poole. Tal oli vaja Bekah' käest vabandust paluda. Kurat, ta polnud terve oma elu jooksul vist ühegi naise käest nii palju vabandust paluma kui Bekah' käest. Mnjah, neidis polnud ju siiski mingi lambikas tüdruk, kellega noormees oli aega veetnud. Nad olid parimad sõbrad olnud ning kogu see suhtevärk rikkus selle kõik ära. Teinud naiste tualeti ukse lahti, sai noormees päris paljude veidrate pilkude osaliseks, kuid see Nathanielit ei heidutanud. "Bekah?" küsis noormees seejärel vaikselt, kuid siiski kuuldavalt. "Ma tean, et sa oled siin."

Bekah ajas end püsti ja tegi oma näo puhtaks. "Miks sa mulle järgi tulid?" küsis ta. Bekah ei tahtnud üldse enam ballile jääda. Tema süda oli murtud, õhtu rikutud ja seest kõik justkui valutas. Üldse paistis tüdruku elus kõik allamäge minevat ja kui ta ei ootaks last, kustutaks ta ilmselt oma eluküünla, sest kannatustel kohe ei paistnud lõppu tulevat.

"Et andeks paluda. See polnud sinu suhtes aus," lausus Nathaniel Rebekah'le ning eiras kõiki naissoost olevusi, kes talle veidraid pilke viskasid. "Ühesõnaga anna mulle andeks," lisas Nate seejärel, tumepruunide silmade pilk neidisel püsimas. "Ma tean, et ma olen sulle palju haiget teinud ning mul on ausalt selle pärast kahju."

"Sa just purustasid mu," lausus Bekah vaikselt. "Võiksin sind selle pärast isegi vihata...õigemini peaksingi, aga ma ei suuda. Ma hoolin sinust liiga palju. Või noh...ma armastan sind, Nate." Neid sõnu oli pärast südame murdumist raske ja meeletult valus öelda, aga need olid tõde. "See on mulle kui needus," lisas näitsik. Ta ei peaks seda valu taluma, kui suudaks Nate'i vihata ja ta mitmekordselt kannatama panna kogu selle valu eest, mis mees talle põhjustanud on. Nüüd jäi tüdruk vait ja lihtsalt kallistas Nate'i.

Nathaniel kuulas Rebekah't ning ta tundis end järjest sitemini. Kurat, ta suutis vahepeal ikka tõeline tõbras olla. Kuulnud neidise sõnu, et ta armastab teda, oli Nathaniel vägagi üllatunud ning samas ka kohmetunud. "Eh," pomises Nate midagi ebamäärast ning kui Bekah teda korraga kallistas, oli noormees veelgi üllatunum. Nathaniel pani oma käed neidisele ümber ning lihtsalt hoidis teda kindlalt enda käte vahel. "Anna mulle andeks," pomises noormees sosinal ning hingas sügavalt sisse, et tunda Bekah' lõhna.

Bekah noogutas kergelt ja oli mõnda aega Nate'i embuses. "Ma ei taha siin enam olla," lausus Bekah sügavalt välja hingates. Ta tahtis koju minna. Või siis Stacia koju, sest seal tüdruk nüüd ju elas. Igasugune peotuju oli kadunud ja neidis tahtiski nüüd mõnda aega omaette olla.

"Kas ma võin su ära visata kuhugi?" esitas Nathaniel neidisele küsimusele. "Või sa tahad üksi minna?" Noormees poleks saanud pahaks panna seda, kui Bekah poleks tahtnud temaga enam mitte mingit tegemist teha, kuigi arvestades seda, et Nathaniel tahtis siiski mingit osa oma lapse elus mängida, oli see põhimõtteliselt võimatu. Kuid vähemalt hetkel oli Rebekah'l täielik õigus meest eirata.

Kui poleks nii hilja ja Bekah end nii halvasti ei tunneks, läheks ta loomulikult üksi. Hetkel ta lihtsalt tundis, et ei jaksa ja neidise ainuke soov oli juua tassike teed ja magama minna. Küll homme parem hakkab. "Stacia juurde," vastas Bekah ja otsis tualetist väljudes oma mantli, mille kohe selga ajas.

Kuulnud vastust noogutas Nathaniel ning saanud kätte ka oma mantli, liikus noormees üheskoos Bekah'ga noormehe üsnagi uhke välimusega auto juurde. Mõelnud, et kas ta peaks ka neidisele ukse lahti tegema, otsustas Nate siiski selle kasuks. Mine tea, millal nad Rebekah'ga samas autos järgmine kord sõidavad. Lasknud neidisel ilusti autosse istuda, sulges Nathaniel ukse ning istunud ka ise autosse, alustas noormees sõiduga Stacia maja poole. Kui keegi oleks talle öelnud aasta aega tagasi, kuidas tema lõpuball möödub, oleks Nathaniel pidanud seda võiamtuks ning lihtsalt selle välja naernud. Hetkel Nate aga vaikis ning ohkas kergelt.

Bekah silmitses hetkeks Nate'i autot ega mäletanud, et ta seda varem näinud on. Tüübil on vist uus auto. Rebekah istus autosse ja tõmbas turvavöö peale. Temagi vaikis ja vahtis lihtsalt aknast välja.

Dec 21, 2012 16:18:35 GMT 2 @jill said:

"Noh ega me sind just ukselt tagasi ei saada, kui sa kingitused teed ikkagi, aga lihtsalt et sa teaksid, et sul oleks mingi kohustust või et me ootame midagi," lausus Michelle õrnalt naeratades. Tegelikult olid tavaliselt need kingid, mis pole rahalised, palju kallimad ja tähendavad palju rohkem. Ilmselt teeb tüdruk isegi mehele midagi. Kuigi Swansonid olid rikkad ja võiksid endale ka kalleid kinke lubada, ei priiska nad jõuluajal kunagi nii üüratult palju. Ka neile meeldib teha selliseid väikeseid ja südamest kingitusi. "Selge jätan meelde. Kas ma sind pühapäeval kirikus ka näha võin?" uuris näitsik, pidades silmas, et siis toimub ju jõuluteenistus. Siis on kirik alati rahvast täis, sest ka sellised inimesed tulevad kirikusse, kes seal muidu ei käi.

"Parem on, sest vastasel juhul ma ei tea, mida teeksin," lausus mees lõbusalt. Tal oli plaanis Jilli jaoks üks pilt joonistada, aga mitte selline tavaline, vaid omamoodi eriline - samas mitte midagi nii rasket, et selle valmimiseks läheks väga kaua aega. Mõte, kuidas seda pilti teha, oli tal juba praeguseks olemas. Mingil põhjusel uskus mees juba praegu, et Jillile meeldiks see. Ka temale meeldisid rohkem isetehtud kingitused, mitte kallid poest ostetud asjad. "Ma usun küll, et tulen. Polegi varem siin jõuluteenistustel käinud," vastas Jace neidise küsimusele. Kui ta varem Tree Hilli sattus, siis tavaliselt ikka suvel.

Jill vaatas noormehele otsa ning turtsatas lõbusalt. Ta vangutas enda pead ning võttis siis enda käes olevast klaasist ühe lonksu. "Tõesti? See viga tuleb küll ära parandada. Sul on siis võimalus mind isegi laulmas kuulda," lausus tüdruk muiates. Laulab ta muidugi koos kooriga, aga eks tal ole seal mõningaid soolo kohti ka nagu ka teistel. Michelle viis hetkeks enda pilgu mehelt hoopis tantsivatele inimestele.

Auto oli uus tõesti. Nathaniel sõitis rahulikult Stacia maja poole ning see teekond tundus justkui igavene. Viimaks jõudsid noored kohale ning Nate peatas auto kinni. Vähemalt nüüd sai noormees kindel olla, et Rebekah jõudis ohutult koju. "See ei pruugi küll hetkel nii tunduda, kuid tea, et ma olen sul olemas, kui sa midagi vajad. Arved ja kogu see värk saada või siis too minu kätte, seega selle pärast sa ei pea muretsema," rääkis Nate, kui nad olid tükk aega vaikinud. "Mul on kahju, et see kõik nii läks," lausus noormees ning suunas oma tumepruunide silmade pilgu neidisele.

Jace jäi korraks neidist vaatama, lausumata ainsatki sõna. Talle meeldis Jilli näha sellises lõbusas ja muretus olekus, mida mehe enda puhul nägi nii harva - üks näide oli aga tänane õhtu ja üldse kõik teised korrad, kui ta Michelle'iga koos oli. "Vot seda ei tohiks ma küll maha magada. Nüüd võid küll kindel olla, et ma olen kohal," sõnas Jace kerge naeratuse saatel. Ta teadis juba ammu, et tüdruk oskab laulda, kuid ise ta väga kuulama polnud sattunud. Märganud, kuhu näitsik oma pilgu suunas, tõi Jace kuuldavale küsimuse: "Sa tahaksid uuesti tantsima minna?"