Quality time?

Colin võis täie rahuga filmi vaadata, sest tal ei olnud eriti mingeid segavaid mõtteid peas. Aeg-ajalt vaatas ta korraks õe poole või kohendas enda asendit või võttis natuke süüa, aga see oli ka kõik. Kui need kõik 106 minutit läbi said, vaatas Colin enda õele otsa. "Nooh, polnud vist kõige hullem film," muigas noormees ja sasis enda õe tumedaid juukseid.

Phoebe nägu läks jälle naerule. Tegelikult oli see film täiega naljakas. "Mulle täiega meeldis," vastas ta. Huvitav, kas vend oli tema pisut hajevil olekut tähele pannud? "Ma arvasin, et sina pead seda filmi labaseks," lausus näitsik muiates.

"Nooh, eks ta natuke labane oli, aga seal oli ka siiski häid kilde," pidi mees tunnistama. Kuigi film oli nüüd läbi, ei suvatsenud Colin end diivanilt üles ajada. Vahel võib ju niisama ka lebotada. Ta kergitas ennast ainult nii palju, et endale üks õe tehtud võileib raldrikult võtta.

"Now let's sing the thunder song," lausus Phoebe ja võttis endalegi ühe võileiva. Ka tema ei viitsinud end püsti ajada. Ta lootis, et vennale maitsevad need võileivad. "Ega meil täna külalisi ei tule?" uuris neiu vennalt.

Võileivad lähevad alati peale, sest neid on nii kerge teha ja eksimine on minimaalne. Seega vaevalt Phoebe suutis midagi nende valmistamisel valesti teha. "Minu teada mitte," lausus Colin õlgu kehitades. Ta tõusis viimaks püsti ning lülitas teleka ja enda arvuti kinni. Krõpsu oli veel natuke alles. Neid saab veel näksida.

"Kahju," ütles Phoebe ja pistis suhu dipikastmesse kastetud kartulikrõpsu. Varsti hüppas diivanile ka Behemoth, kelle Phoebs kohe sülle krabas. "Aga kas mu suurepärasel vennal on nüüd mõni mõte, mida teha võiks?" küsis näitsik.

"Sina peaksid enda koduseid töid tegema hakkama," muigas Colin kahjurõõmsalt, "ja mina pean mõne tunni pärast tööle minema." Ta pidi seal mingit näitust üles hakkama panema. Avamine oli küll alles homme õhtul, aga asjaga oli vaja aegsasti pihta hakata. Siis on aega probleeme lahendada, kui neid peaks olema. Ta võttis ühe krõpsu ja pistis selle suhu.

"Mina peaksin mida?" küsis Phoebe häält tõstes ja vaatas suurte siniste silmadega Colinile otsa. Ta ei tahtnud sellest kuuldagi, et tal veel kodused ülesanded on. Nagunii ei kontrollita...või siis lihtsalt ei taha ega oska. "Oh, you," ütles Phoebs popcorni närides. "Ole kunagi kodus ka." Colin ainult töötas ja töötas, aga Phoebe arvates kuluks vennale väike puhkus ka ära.

"Kuulsid küll," sõnas Colin, vaadates õele otsa, "viimased aastad veel pingutada, mis see siis ära ei ole." Noormees kehitas enda õlgu ning vaatas korraks mobiili pealt kella. "Ma ei käi ju üldse tihti tööl," vaidles ta õe väitele vastu. Lihtsalt kui ta tööl ei ole, siis käib ta mööda linna ringi või teeb kaameraga tööd. Kuigi pildistamist ei nimetaks ta täitsa tööks. See on rohkem hobi, mille eest ta raha saab.

"Täna õhtul?" kiunus Phoebe. "Ole nüüd, Colin. Kes siis reede õhtul õpib?" küsis ta. Parema meelega läheks ta välja, aga siis tuleb üksi kuskil hulkuda nagu kass, kes kõnnib omapead. Selles mõttes oli ta enda süles nurruva musta kiisuga sarnane. "Aga sa oled nii harva õhtul kodus," ütles Phoebs. Täna võiks ju erandi teha.

"Mina õppisin," muigas Colin, "siis oli kogu nädalavahetus vaba ja ei pidanud mõtlema sellele, et pühapäeval peab veel õppima hakkama. Aga noh... ega sa ilmselt pühapäeval ka ei õpi, ega ju?" Noormees võttis mõned krõpsud endale pihku ja hakkas neid ükshaaval väikeste pausidega suhu panema. "Sest ma käin pidevalt väljas pildistamas ja kui ma ei pildista, siis olen sõpradega, sest erinevalt sinust olen ma üritanud endale uusi tutvusi luua," lausus Colin.

Phoebs muigas ja võttis taldrikult viimase võileiva. "Sa oled küll awesome, aga mina pole sina," lausus Phoebs ja pilgutas vennale silma. Ta ei kavatsenud täna koolikoti lukkugi lahti teha. "Kas mu antisotsiaalsus on tõesti nii häiriv?" küsis näitsik. Tal endal polnud selle vastu midagi, kuigi vähestele inimestele suutis Phoebe end ka avada...aga neid inimesi oli tõesti väga vähe ja nendega sai neidis ka superhästi läbi.

"No, seda olen ma märganud jah," muigas noormees, silmitsedes enda õde. Ongi lahedam, et nad erinevad on. "Ma ei tea," kehitas Colin enda õlgu, "mulle mitte, sest ma olen sellega harjunud. Mamps pobiseb siin, et sa üldse kuskil ei käi." Vaadanud õele otsa, pistis tüüp viimase krõpsu endale suhu.

"Captain Obvious," lausus Phoebe naerdes ja võttis taldrikult veel ühe võileiva. "Oh, mamps võiks juba ükskord oma elu ka elada, mitte vinguda selle üle, et ma kuskil ei käi," ütles Phoebs ja vaatas samuti vägagi tõsisel ilmel vennale otsa. Sellepärast polnudki Phoebe ja tema ema läbisaamine kõige parem. Phoebele lihtsalt tundus, et ema topib mõnikord liigselt oma nina sinna, kuhu pole vaja. Ja noh, isa oli ka nagu oli...paistab, et see mees ei tahagi enam oma lastest midagi kuulda. "Sinu rõõmuks, kallis vend...ja võib-olla emme rõõmuks ka," rääkis Phoebs oma silmi venna omadel hoides. "Ma lähen täna välja, võib-olla saan oma antisotsiaalsusest hetkeks üle ja loon mõne uue tutvuse."

Õe noriva sõnapaari peale raputas Colin enda pead ja hakkas naerma. Ilmselt mõtleb tüdruk enda emast nii, sest ta on lihtsalt pubekas ja talle tundub, et kogu maailm on tema vastu. Colin see eest hindab nende ema kõrgelt, sest tema ei olnud ju see, kes enda lapsed maha jättis, jättes neile null senti hinge taha. "Kuule, ta lihtsalt tahab, et sa siin endale sõpru leiaksid, et sul siis mõnusam olla oleks. Kellelegi ei meeldi ju üksik olla. Väida mulle vastupidist kui tahad, aga ma lihtsalt ei usu sind," lausus noormees. Seal on vahe sees, kas olla üksinda või üksik. "Mul on seda hea meel kuulda, aga sa ei peaks seda tegema minu või ema rõõmuks, vaid enda rõõmuks," leidis Colin.