Raindrops keep falling on my head

Chad ainult muigas korraks, kui Anna temaga lõpuks nõustus. Hääletoonist oli aru saada, nagu ei usuks ta seda, mis kutt äsja ütles, aga Chad ei tahtnud rohkem torkima hakata. Selle asemel pööras ta pilgu jälle üle pika aja hoopis tänavale, mida mööda nad kõndisid. Viiamne aeg ka, kuna üks post oli juba ähvardavalt lähedal. Ainult, et sellest sai ta nüüd edukalt mööda.
Kevin polnud selline kutt, kes hoopleks sõprade ees oma vallutustega. See polnud mitte kellegi asi, kellega ta magas ja kellega mitte.Võib-olla juhtus vahel joogise peaga, et ta kippus midagi välja lobisema, aga ka selleks pidi noormeest kõvasti pinnima, mis igaühel ei õnnestunud. Ja Annaga polnud Chadil mingit kurja plaani. Kutt jaksas oodata küll ega kavatsenud Annale midagi peale suruma hakata.
"Mulle isegi meeldib see mõte. See tähendab, et ma saan sinuga palju aega koos veeta," lausus noormees. Vähemalt tema oli asjast niimoodi aru saanud. Üldse oli tal raske sellega leppida, et mingi aeg peab vähemalt üks neist kuskile minema, aga Chad tahtis koos Ronniega olla. Nagu mingi sõltuvus juba.

Anna suu kaardus momendiks õrnaks muigeks, kuid peagi oli sellest järel vaid üks kerge naeratusevari. Kuigi seda enam tüdruku näol polnud, oli silmnähtavalt näha, et moment tagasi ta veel muigas, naeratas endamisi. Seega polnud ta Chadi peale pahane ega midagi sellelaadset midagi. Küllap oli ta hetkel lihtsalt natukene veel haige ehk ta ei tundnud ennast veel väga hästi ning sellest hetkeline tujumuutus. Poleks esimene kord.
Noormehe sõnade peale ei osanud neidis midagi esmapilgul öeldagi. Ta vaid naeratas õrnalt, tõstes enda rohelised silmad Kevinile ning kinkis tema huultele kerge musi, kui oli ennast piisavalt varvastele ajanud, et nendeni ulatuda.
"Mulle ka, kuigi see tähendab, et ma pean hakkama enda märkmiku tunduvalt tihedamini kasutama," muigas Anna endamisi, pöörates enda silmad pingile, mis iga sammuga aina lähemale jõudis neile.

Chad jälgis Anna vahelduvaid näoilmeid ja muigas omaette. Praegu oli jälle üks niisugustest hetkedest, kui ta ei saanud mitte kui midagi aru, mis neidis mõelda võis. Samas hoidis kutt ka oma uudishimu tagasi. Ta oli täna nagunii juba liiga palju pärinud ja piltlikult öeldes nagu takjas Anna küljes rippunud. Kõige mõistlikum oleks talle nüüd natukeseks ka rahu anda, aga see vajaks jälle enese sundimist... Elu oli igatmoodi raske.
Saanud neidiselt väikese musi, ilmus Chadi näole uuesti naeratus, mis seal alles mõni hetk tagasi ilutses, aga vahepeal kuskile ära kadus. "Kahju ainult, et meid looduse poolt võrdsemate pikkustega õnnistatud pole. Näiteks sina 10 sentimeetrit pikem ja mina sama palju lühem. Oleks kohe palju lihtsam. Mitte, et mulle sinusugused päkapikud ei meeldiks," rääkis Kevin ja pilgutas seejärel Ronnie'le kavalalt silma. "Kas ma võin ka seda kunagi lugeda?" küsis Chad igaks juhuks, kui Anna oma märkmikust juttu tegi, aga ta juba aimas tüdruku vastust.

Anna pole kunagi olnud väga hea enda mõtete ja emotsioonide väljendamises. Sõnu ei leidnud ta selleks kunagi ning enda mõtteid arusaadaval viisil läbi õhu telepaatia teel ka kahjuks anda ei saanud. Seega lootis neidis, et vastaspool, kellele püüab ta midagi seletada, oskab ise vastuse näitsiku silmadest või miimikast välja lugeda. Chadiga kahjuks see lihtne polnud, seega pidi ta tüübi puhul tegema iga kord erandi, kui viimane jäi talle väga ohmu näoga otsa vaatama.
"Minu sugused päkapikud? Ma teen sulle siin päkapikku," turtsatas Ronnie kuuldavalt, andes noormehele kerge obaduse vastu kukalt. Et olla veel eriti lapsik, puges neidis meelega noormehe embusest välja ning jäänud sammukese tahapoole, hüppas ta tüübile selga. No kui olla lapsik, siis juba korralikult. "Mmm.. võib-olla. Eks ma vaatan veel seda," teatas ta tähtsalt sealt ülevalt.

"Aga oled ju. Pikkus midagi 160 sentimeetriga. Päkapikk mis päkapikk," ei taganenud Chad oma sõnadest. Mitte, et ta oleks neid pahaga mõelnud. Pigem lõõpis niisama, et Annat natuke kiusata, nagu tal ikka kombeks on olnud. Obaduse peale hakkas Chad loomulikult naerma, aga enne kui ta ennast kogudagi jõudis, maandus neidis juba tal seljas. Jälle midagi sellist, mida nad ammu teinud polnud. Kev üritas vähemalt esialgu Ronnie vastusega märkmiku kohta rahule jääda, kuna see polnud ju päris kindel "ei", vaid midagi lootustandvamat. Sõnagi lausumata liikus kutt Annat ikka enda seljas kandes edasi, kuni nad õige pea selle 'kuulsa' pingi juurde jõudsid. Neidise enda seljast 'maha raputanud', asetas Kev ta vihmamärja pingi kuivanud osale istuma, aga ise jäi püsti seisma. "Ja sinu ülesandeks jääb nüüd minu meistriteos üles otsida," sõnas ta lõbusal toonil.

"Ma olen täpselt 164 ja pool sentimeetrit, seega ära tule mind siin midagi päkapikuks kutsuma. Nood tüübid on alla meetri mehed, sinusugused hiiglased astuksid neile ennem peale, kui neid märkaks," turtsatas Anna lõbusalt, nautides Chadi seljas olemist. Täitsa mugav oli siin üleval olla. Nad on ikka igasuguseid lolluseid koos teinud, et nende üleskirjutamiseks läheks väga palju aega ning neid korrata on ka raske paari päeva jooksul. Selleks peab kulutama mitu kuud. what a challenge - but we go for it.
Peagi maandus Ronnie pingi peal ning tema rohelised silmad pöördusid Chadilt täissoditud istumisasemele. Well.. just väga lihtsaks pole see küll tehtud. "Teades sinu kunstioskust, ei peaks see just väga raske olema," turtsatas ta sõbralikult, lastes silmadega tähelepanelikult üle pingi. Kuskil peaks see ikkagi alles olema.

"Olgu, ma annan alla ega hakka sinuga sel teemal vaidlema. Kuna ma tean üht meessoost isiklikult, kes on sinust ehk sentimeeter või paar pikem, siis anna väga möliseda küll," rääkis Chad lõbusal toonil. Talle meeldiski inimesi vahel pikkuse pärast nokkida, kuni ühel hetkel meenus, et see pole kellegi enda teha, vaid geenide poolt määratud. So sad. Kui nüüd mõelda lollustele, mida nad Annaga koos olid teinud, läheks kõige meenutamiseks keskmisest kõvasti paremat mälu tarvis. Õnneks oli see Chadil ka olemas, aga kui ka miski hakkas mäletustes hägusteks muutuma, võis näiteks arvutis pildialbumi lahti teha ja seda uurida. Enamik neist hullustest oli digitaalselt jäädvustatud.
Ka Chad heitis nüüd pilgu sellele sodilaole, mis pingile tekkinud oli. Kritseldusi oli lisandunud ehk rohkemgi, kui ta varem eeldas. Südamekese leidis ta aga sellegipoolest suhteliselt kiiresti üles, aga ei öelnud Ronnie'le ette, vaid lasi tollel ise otsida. "Noh, kunst pole tõesti just minu tugevaim külg," pidi Kevin tunnistama, aga see oli juba ammu teada nagu ka fakt, et ta absoluutselt laulda ei oska.

"See on hoopis teine asi. Naised ongi loodud olema lühikesed ning õelad. Mehed peavad olema need pikad lihases pilvelõhkujad, kellele panustatakse rohkem füüsilisele tugevusele, kui ajudele ja välimusele. Loomulikult on erandeid," muigas Anna lõbusalt. Norida oskas ta Chadi kallal küll, aga need on pigem sellised norimised, mille üle on hiljem lõbus naerda koos, mitte solvuda ja minema jalutada. Noormehe kunstiande puudumist kinnitava südamekese leidis ka Anna kiirelt ülesse, kuid lapsikusest asetas ta ühe jala üle teise ning hoidis enda suud lukus. Peagi tõstis ta enda rohelised silmad tagasi Kevinile, "Selles on sul õigus. Mulle on sinu tööd alati meenutanud neid šimpansie tehtuid näpumaalinguid, mida on võimalik aeg-ajalt ikka loomaaedades näha. Need on nii armsad oma lihtsuses," muigas Ronnie. Uskumatu, et ta võrdles just Chadi kunagist väikest kunstiteost ahvi omaga. Nice.

"Ja sina oled see kõige õelam õelus üldse. Ära mitte üritagi seda väidet tagasi lükata. Tormasid minema, nagu oleks sul kamp mõrtsukaid järel," rääkis Chad, nägu endiselt naerul. Küll Anna juba aru saab, kuhu ta oma jutuga sihtis. Muidugi mõtles Kev seda korda, kui tðikk paar suve tagasi ilma ühegi hoiatuseta silmapiirilt kadus. Ainult et nüüd oli tal seda palju kergem rääkida ja võimalus kõik isegi naljaks pöörata, samas kui üldse mitte pikka aega tagasi tegi see teema talle ebareaalselt kõvasti haiget. "Ikka ei leia? Pean sulle luubi muretsema?" tögas Chad, kui ta neidiselt südamekese asukoha kohta sõnakestki ei kuulnud. Muidugi sai ta aru, et Ronnie lihtsalt lollitas ja tema pidi loomulikult samaga vastama. "No sorry. Meil kõigil on omad vead. Sina näiteks ei oska driftida, vaid teeksid seda blondiini tasemel, kes isegi oma autot õigesti pargitud ei saa," andis Chad neidisele 'vastulöögi'. Mingist solvumisest ei saanud tema puhul juttugi olla, sest mees teadis isegi, et Ronnie öeldu on puhas tõsi.

Anna kissitas Chadi poole silmi ning näitas talle keelt. Puhas õelus ta kohe kindlalt polnud, aga nagu iga teinegi naine, on ka näitsik võimeline olukorras, kus ta on kõige haavatavam, salvata vägagi valusalt ja teine kord koguni surmavalt. Nii käitus Ronnie ka kaks aastat tagasi. Tüdruk tundis ennast ohustatuna, haavatavana, saakloomana ning püüdis ennast kaitsta, ainult tema viis polnud kõige õigem.
"Nagu ma mainisin, see on liiga kergesti ära tuntav, et maha magada või mitte ülesse leida. Ning kui hundist rääkida, siis siin see ongi," lausus neidis õrnal muigel, nagu oleks ta just praegusel hetkel selle musta markeriga joonistatud südame ülesse leidnud, milles olid nende nimetähed. "Ning minu juhtimisoskus, võrreldes sinu kunstiandega, on vägagi hea," lisas Anna tähtsalt, tõustes pingilt püsti ning jäi Chadile õrnal muigel otsa vaatama.

"Ja jälle lasteaias tagasi," kommenteeris Chad, kui Anna näoilmet märkas. "Ma mäletan, et sellist nägu tegid kunagi need tüdrukud lasteaias, keda ma kiusata armastasin," lisas ta. Muidugi ei saanud salata, et praegu nägi Anna Chadi meelest vägagi armas välja. Noh, tegelikult nägi ju kogu aeg.
"Ma peaksin vist sulle nüüd plaksutama," lausus Kevin muiates. Ei olnud muidugi raske aru saada, et Anna temaga jälle lollitas. Ja mees läks sellega loomulikult kaasa. "Sa üritad mulle jätkuvalt ära panna?" küsis Chad muiates, kuigi ka ilma küsimuseta oli talle see vastus selge. Ja loomulikult ei saanud tema ju alla anda. "Üks asi on autoga aeglaselt veeremine, mis suure osa sinu taga sõitvatest meesautojuhtidest rooli taga vanduma paneb, aga mina mõtlen sellist sõitu, kus on kõrged panused ja reaalne oht... Mitte, et ma tahaksin, et sa seda kunagi prooviksid," rääkis Chad, vajudes korraks mõttesse. Ta polnud enam ammu võistlenud, aga nõrkushetkedel tuli vahel kiusatus peale. Siiani polnud ta sellele alistunud.

Nende kahe puhul on iga päev lasteaed otsast peale. Vähemalt siis, kui nad on nõuks võtnud midagi koos teha ning ilma ühegi kindla plaanita, minnes 100% spontaansuse peale välja. See pole kunagi eriti täiskasvanulikult ega normaalselt lõppenud.
"Väike tunnustus ei teeks küll paha," muigas neidis lõbusalt, vaadates momendiks Chadile otsa, viies enda rohelised silmad peagi tagasi pingil olevatele joonistustele. Nemad polnud ainsad armunud, kes killukese enda minevikust tahtsid kuhugi jäädvustada. Selliseid südameid ja nimetähti nendes on sellele pingile paari aastaga päris korralikult kogunenud.
"Võib-olla," kehitas ta õlgu. Selle naiste autojuhtimiskommentaari peale pööritas Anna silmi, andes ka kerge müksu vastu Chadi õlga. "Kõik naised pole nii hullud autojuhid. Aga sinu pakutud variant kõlab ka huvitavalt," maigutas neidis suud, nagu ta tõesti kaaluks midagi nii hullu ja mõtlematut kui streetrace.

"Olgu. Aga plaksutamine jääb sel korral ära. Ma mõtlesin, et võiks midagi paremat, aga mitte ka liiga head, sest muidu lähed sa lõpuks lihtsalt ülbeks. Tead küll, mida ma mõtlen," muigas Chad. Seejärel tõusis ka tema pingil püsti, kummardus Anna kohale ja andis tema huultele ühe väikese musi. Parem kui plaksutamine, aga mitte nii hea nagu suudlust. Täpselt nii, nagu ta oli lubanud. "Sinust ei tasuks üldse rääkida. Igatpidi andekas, nagu sa oled. Samas ei ole vist autojuhtimine ja joonistamine sobiv võrdlus," arvas Chad ja jäi korraks mõttesse. Enam-vähem võrdne olukord tekiks siis, kui näiteks Anna peaks mingit elektroonikavidinat parandama ja Chad mingeid naiselikke protseduure läbi viima ning võidaks see, kellel kokkuvõttes asi paremini välja tuleks. "Ära sa räägi. Ma ei taha seda kuulda, et sulle hulljulge kihutamine huvi pakub," lisas Kevin, hääletoon oluliselt tõsisem kui varem, kuna seoses nende sõitudega meenus üks mäletus, millest ta parema meelega üldse ei mõtlekski.

Anna muigas õrnalt, kui Chad rääkis tunnustusest, mis tema peas oli. Neidisel tekkis juba väikene eelaimdus, mis sai raudse kinnituse hetkel, mil noormees samuti pingilt püsti tõusis ning tüdruku huultele õrna suudluse kinkis. Neidis libistas enda käed Kevini õlgadele, suudeldes teda õrnalt vastu nii kaua, kuni noormees selle armsa õhkõrna roosa mulli lõhkus. Jahm.. see musi oli ilmselgelt liiga lühikene.
"Ma tänan. Tore on kuulda komplimente, mis sulle on mõeldud," muigas Anna kergelt, kallutades pea ühele küljele, jälgides Kevini sinakaid silmi. Autojuhtimist ja joonistamist ei saanud tõesti panna ühele redelipulgale ja neid võrrelda kümne palli süsteemis.
Ronnie'le ei jäänud Chadi kiire tujumuutus märkamatuks. Miski autode juures kaotas sära noormehe silmadest ning muutis ta kaitsvaks, ettevaatlikuks, kohati koguni külmaks ja valvekoeraks, kes kohe-kohe on valmis hammustama.

Ei saanud väita, et ka Chad poleks janunenud rohkema järele, aga suutis siiski endale kindlaks jääda. Tore oli see, et ta ei üritanud kõiki neid tänase päeva jooksul toimunud suudlusi ja musisid kokku lugeda, sest vastasel juhul läheks see lugemine nagunii rappa. Kõike seda süvendas igatsus, mis aegamisi hoogu kogus, olles nüüdseks saavutanud täiesti märkamatult tipu ja hakates uuesti alla langema. Seda ainult põhjusel, et nad olid praegu koos, aga niipea, kui mõlemad ühel hetkel enda kodudesse lähevad, hakkab joon jälle tõusma, nagu mingil totakal graafikul.
"Õigus. Seda võib nimetada komplimentide tegemise meisterklassiks," sõnas kutt lõbusalt. Märganud neidise pilku enda silmadele kinnitumas, vaatas ta Annat samamoodi vastu, kuid ei öelnud enam ainsatki sõna. Kõik põhiline oli tema pilgus juba kirjas ning Annal jäi ainult üle sellest aru saada.
"Ma kaotasin streetrace'is oma sõbra. Mitte kuigi kaua aega tagasi," seletas Chad, kui mõistis, et näitsik peab endamisi aru, miks mees järsku nii tõsiseks muutus. Mingil määral tundis Kev selles kohutavas õnnetuses ka enda süüd, kuna mäletas, et õhutas sel saatuslikul õhtupoolikul sõpra võistlema, kuigi too kahtles.