Strobe lights brighten the night

Tegelikult polnud veel nii väga õhtu, aga hämaraks kiskus küll, mis tähendas, et linna tänavavalgustus läks tööle, rääkimata loendamatutest tuledest majade küljes. Ka Hiltonis pandi rohkem lampe põlema, et ruumid oleksid sama esinduslikud kui päeva ajal. Saagu valgus, valgus sai ja sai otsa ka Yvonne'i järjekordne tööpäev, mille ta oli veetnud vastuvõtus ning lühikeste pauside ajal puhkeruumis. See oleks täiesti tüüpiline laupäev, mil ta poole päeva pealt tööle ilmub, pimeduse saabudes asjad kokku paneb, riided ära vahetab ja koju läheb, kus Daniela ema on selleks ajaks juba õhtusöögi valmis saanud - kui poleks kõrvalekallet rutiinist, kõnet Stefanilt, kes soovis temaga kokku saada. Eriti hästi oli see, et ta oli oma viimase kohtumise noormehega suutnud enamvähem tagaplaanile lükata, sest see suudlus ei andnud asu, aga Stefani hääle kuulmine tõi selle kõik tagasi sama värskelt, nagu oleks see juhtunud eile. Sestap lasi Ivy endal pisut närviliseks muutuda, kui oma vormiriietust igapäevariiete vastu vahetas. Nooruk oli lubanud temaga hotelli fuajees, mis kogu aeg avatud oli, kokku saada. Oh snap. Nad olid veel kellaaja ka kokku leppinud ja seinakell riietusruumis ütles, et ta on juba üle aja - kaks minutit, aga ka see oli aeg. Kiirelt juukseid kohendanud, lõi neiu kapiukse, kus tema vormiriietus oli, kinni, haaras oma koti ja kiirustas personali ruumidest välja fuajeesse, kus ta juba ootavat meest silmas. "Vabandan, et hilinesin," ütles neidis kiirelt.

Oma sinise Mondeo Hiltonite hotelli parklasse seisma jätnud ja süüte välja tõmmanud ehk inimkeeli parkinud, astus Stefan autost välja. Uksed lukustanud ja võtmed taskusse libistanud, vaatas noormees kella. Aega oli. Rahulikult jalutas ta hotelli sisse ja jäi fuajees peatuma. Imelik oli seal hoones viibida. Seda enam, et hotellitöötajad teda kohe administratsioonilaua juurde suunasid, et Stefan toa broneerida saaks. Ei, seda ta teha ei tahtnud. Tema tahtis näha seda blondi kaunist naist, kes peagi tema suunas tuli ja kohe vabandama kukkus. "Juhtub ka parimatega," andis Steff neiule hilinemise andeks. Ta tõmbas Ivy hetkeks enda embusse.

Tjah, see kallistus tuli natuke ootamatult, aga Yvonne kasutas võimalust ja pani käed ümber noormehe. Praegu oli ta kutist pisut lühem, mis oli üsna tore tunne - meestele ülalt alla vaatamine polnud just tema meelistegevus. Ausalt öeldes oleks ta tahtnud Stefani embusse natuke kauemaks jääda... "Ja mis nüüd edasi saab?" küsis neiu kotirihma õlal kohendades. Stefan tahtis temaga kokku saada, siin ta nüüd oli - mis edasi?

Ka Stefanile passis asi rohkem, kui tema on see, kes ülevalt alla vaatab. Nende kahe puhul on asi pigem otse vaatamisena. Neil mingit väga suurt kasvuvahet ei ole, silmad on üsna samal kõrgusel. Küsimuse peale Stefan muigas kergelt, võttes siis pintsaku taskust kaks teatripiletit välja. Ei, ta ei kandnud ülikonda - noormehel olid teksapüksid jalas ja roosa T-särk seljas. Välimuse tegid pidulikumaks viksitud kingad ja pintsak. "Me läheme teatrisse," vastas Steff küsimusele, ulatades ühe pileti neiule, et ta seda uurida saaks. Loodetavasti meeldivad Ivyle draamaetendused, kus ka kõvasti nalja saab.

Hopaa. Seda ta küll nüüd oodata ei osanud. Yvonne'i silmad läksid suureks, kui Stefan piletid välja tõmbas. Üllatunult võttis ta pileti vastu, et sellele trükitut lugeda. "Aga ma ei ole sobivalt riides," leidis neiu ühe vabanduse, viidates oma mustadele pükstele ja tumelillale pluusile, mille peale oli tõmmanud sügavsinise jaki. Oo, ta tahtis väga minna! Seda ei juhtunud iga päev, et mõni nii kena (nii käitumise kui välimuse osas, ohhoo, ja-jaa) noormees ta teatrisse viib ja kutsumisele aegagi ei viida, vaid kohe välja ütleb, et nii, meie läheme nüüd teatrisse. No jah, ka Stefan ise polnud teab mis ülikonnas, aga ikkagi...

Stefan naeris kergelt. "Ma arvasingi, et sa seda väidad, aga ma arvestasin sellega," lausus noormees. Tavaline, et tüdrukud teatrisse minnes end eriti üles lööma kipuvad. "Etenduseni on veel paar tundi aega. Ma sõidutan su kõigepealt sinu...no ütleme, et koju ja siis on mul veel paar asja korda vaja seada. Niiet ma jätan su koju sättima ja siis tulen sulle järele," rääkis Steff kogu plaani ära. Stefan peab õe sõbranna juurest koju toimetama ja ema palus tal poes ka käia.

Kas just üles lööma, aga teater oli koht, kuhu ta tahtis mõne viisakama kleidi või pükskostüümi selga panna, mitte nendesamade kaltsudega minna, millega tänaval kõnnib. Yvonne kuulas Stefani selgitusi, hallid silmad noormehe näol püsimas. Kõik on läbi mõeldud... Ta tundis end lausa meelitatuna. Muud ei olnudki öelda kui oma nõusolek anda, nii et neiu noogutas. "Aitäh," tänas ta, kui oma kotist rahakoti võttis ja pileti sinna vahele pani. Heitnud korraks pilgu hotelli vastuvõtu poole, märkas ta, et üks tema kolleegidest - naine - oli end peaaegu kõhuli letile lasknud, reetes oma hoiakuga kohe, et püüdis pealt kuulata. Tabanud, et Ivy teda vaatab, püüdis naine kohe endast väga hõivatud mulje jätta. Turtsatanud, pöördus neidis väljapääsu poole. "Kui see saladus pole - millest selline idee? Tänapäeval enam eriti tihti teatrissekutseid ei kohta," päris ta Stefanilt.

"Ju ma siis olen vanamoodne," kehitas Stefan õlgu, "mulle on alati teatris käia meeldinud ja seega hoian ma silma peal etendustel, mis siin linnas aset leiavad. Kui mõni huvi pakub, siis püüan ikka vaatama jõuda." Tavaliselt käib Steff emaga teatris, sest üksi on veider minna ja meessõpru on imelik teatrisse kutsuda. Naissoost sõpru on tal küll omajagu, aga mitte keegi neist ei ole tekitanud temas soovi neid teatrisse kutsuda. Aga Yvonne on noormehe igati ära võlunud - millegipärast arvas Stefan, et neiu rõõmustaks sellise kutse üle. Noormees avas Ivyle hotelli välisukse ning astus siis neiu järel sügisese jaheda õhu kätte, võttes suuna oma auto poole.

Vanamoodsus sellisel tasandil oli hea, vähemalt talle see meeldis. Hotellist välja astudes märkas Yvonne, et väljas oli tõesti pimedaks läinud, ja üsna kiirelt - sügise, ei, varatalve puhul oli täiesti tavaline, et päevavalgusrežiim läks valgelt hämaraks ja kohe kottpimedaks, jättes pimeda faasi vahele. "Väga kultuurne, sa üllatad mind," sõnas neiu kiitvalt, kui Stefani kõrval tema auto poole kõndis. "Tänapäeval pole enam palju kutte, kes vabatahtlikult teatris käivad, eelistatakse ikka filme ja sarju."

Stefan naeratas kiitvate sõnade peale. Kui kultuurilisus on positiivne omadus, siis on tal siiralt hea meel selle üle, et temas teatripisik on. Paljud on temalt küsinud, et kas ta ise ei ole soovinud teatrilava laudadel talluda, aga vastus on alati eitav olnud. Talle meeldivad tähed - taevatähed, filmitähed, need tähed, keda lauljateks kutsutakse, aga ta ei ole kunagi ise niimoodi särada tahtnud. Talle meeldib tähesära vaadata - sellest osa saada, mitte osa olla. "Filmid ja sarjad on ka toredad, aga kui mulle mõni pinget pakub, siis vaatan ma selle enne arvutist ära, kui see Tree Hilli kinno jõuab, niiet kinno ma eriti ei satu," lisas Steff. Autoni jõudnud, keeras noormees autouksed lukust lahti ning avas Ivyle ukse.

"Ma veel käin kinos," lausus Yvonne kerge naeratuse saatel. "Oma diivan on tore, aga kinotooli ja topsitäie popkorni vastu ei saa ükski kodus tehtud popkornikauss." Ilmselgelt oli tema üks neist, kes kinosid jalul hoidsid, viies sinna raha. Kui Stefan talle ukse avas, tänas neiu viisakalt, istus autosse ja sättis turvavöö peale. Siin lõhnas samamoodi nagu siis, kui ta siin viimati istus... Öelgu, mis tahavad, aga nagu igal inimesel, nii on ka igal autol oma konkreetne lõhn ja seda ei saa korrata ühegi lõhnakuusega.

Selge, Ivyt võib kinno ka kutsuda, kui sealt tuleb midagi, mida ta vaadata viitsiks. Stefan kõndis teisele poole autot ning istus juhikohale. Auto käivitanud, sõitis noormees parklast välja. "No nii," lausus Steff raadiot vaiksemaks keerates. Mitte, et see tal lärmanud oleks, aga ta keeras selle veel vaiksemaks, sest Ivy peab talle nüüd teed juhatama hakkama, sest Stefan ei teadnud, kus Ivy vahetuskodu on. "Räägi nüüd mulle, kus sa praegu elad," palus Steff.

Stefani palve peale Yvonne turtsatas. Oli natuke naljakas, "kus sa praegu elad". See oli tegelikult täiesti tavaline ja õigustatud küsimus, aga kõlas ikka naljakalt. "Westside'il," alustas neiu Jimenezde kodu asukoha kirjeldamist. Tänavanimed ja asjad polnud kunagi tema lemmikud olnud, aga kui ta oma juhistega lõpetas, oli selline tunne küll, et Stefan jõuab eluga kohale.

Stefan on terve elu Tree Hillis elanud ja kui ta Eastside'i tänavaid tunneb pigem kui see-tänav-kus-see-kohvik-on ja see-tänav-kus-ma-telefoni-maha-pillasin, siis Westside'i tänavad on tal nimede järgi peas. Teada oli vaja vaid aadressi. Ivy sai seletamisega kenasti hakkama ja mõne aja pärast peatas Stefan auto Jimenezde kodu ees. "Ma annan märku, kui ma siin tagasi olen," lausus Stefan. Kui Ivy autost lahkunud oli, vaatas Steff talle veel natuke järele, kuid sõitis siis minema. Õde oli vaja koju transportida.

"Olgu nii." Yvonne saatis Stefanile veel ühe naeratuse, enne kui autost välja ronis ja Daniela kodu ukseni kõndis. Uksel ta pöördus, et kutile lehvitada - miks ometi pidi ta seda tegema? Edvistaks vähem? Vaevalt sai majaukse tema selja taga sulguda, kui ta selja vastu seina toetas ja pilgu lakke pööras. Oh boy... See läheb ju kohtinguna kirja küll! Dani ema oli väga lahkelt abiks kleidi valimisel ja soengu tegemisel, sest ta ise ei osanud midagi valida. Kui Stefan helistas, et oma kohalolekust märku anda, oli Ivy enam-vähem valmis. Vaja oli vaid käekott võtta ja jalanõud jalga panna. Üks pilguheit peeglisse ning - fly, birdy! Uksest välja astunud, kõndis ta juba maja ees ootava auto poole. Vahepeal oli ta jälle jõudnud pisut närviliseks minna. Palju võib ju juhtuda ja tema kujutlusvõime jooksis siinkohal amokki.

SPOILER: Click to show

Jalanõudeks on nende kingade moodi madalad kingad