Strobe lights brighten the night

Stefan käis koos õega poes ja transportis siis Yvette'i koju. Tal oli natuke veel aega, enne kui Yvonne'ile järele sõitma pidi hakkama. Ta veetis selle aja oma toas voodil lesides ja mõeldes, et ega ta Ivyle liiga vanamoodne tundu või äkki ta ei näe piisavalt viisakas välja või äkki ta ei käitu viisakalt. Lõpuks naeris ta iseenda üle ja noomis end:"Steff, ära püüa nii kuradi palju. Ole sina ise ja kui Ivy sind sellisena ei taha, siis ta ei väärigi sind." Aga äkki mina ei vääri teda?

Jõudnud taas Jimenezde maja ette, andis noormees Ivyle märku, et on kohal. Kaua ta ootama ei pidanudki, kui neiu kenas sinises tagasihoidlikus kleidis tema poole sammus. Sel hetkel istus kutt oma auto kapotil. Tüdrukut nähes hüppas ta sealt maha, et neiule taas uks avada.

Oh jessas. Näinud, kuidas Stefan oma auto kapotil istus, oli Yvonne sunnitud huulde hammustama. Hot! "Ma loodan, et me oleme kenasti graafikus," mainis neiu, kui auto juurde jõudis ja mees teda juba ootas, uks abivalmilt lahti tõmmatud. Istunud autosse, kohendas Ivy oma kleidisaba ja sättis turvavöö peale. Vähemalt oli ta nüüd ilma kontsata jalanõud pannud, ehk pole seekord Stefaniga ühepikkune ja kumbki ei pea end sellepärast ebamugavalt tundma.

Stefan sai taas pooltiiru ümber oma auto teha ja siis juhiistmele potsatada. Kellale pilgu peale visanud, pidi Steff tõdema, et nad on graafikust isegi mõned minutid ees. "Kenasti graafikus," kinnitas Stefan. Noormees hakkas Eastside'ile sõitma - teatrimaja asus siiski sealpool silda. Glamuursem paik nagu see on. "Pileti võtsid ikka kaasa?" küsis Stefan igaks juhuks üle. Neiu võttis selle siiski enda kätte enne.

Nii et ta ei vahtinudki esikus liiga kaua. Kergendus kuulda. Stefani küsimuse peale Yvonne noogutas. "Kindlalt kotis," lausus ta särava naeratuse saatel, kui käekotti patsutas. Väga tobe oleks ilma piletita kohale minna. Uuups...

Tore. Stefani tähelepanu oli suuremaltjaolt teel ja ta oli liikluses väga tähelepanelik, aga see ei takistanud teda vahepeal Ivyle naeratamast või niisama tema poole vaatamast. Justkui veendudes, et neiu kindlalt tema kõrvalistmel on. Steff parkis auto kenasti ära, kui nad teatrimaja parklasse jõudsid. End turvavööst vabastanud ja süüte välja võtnud, väljus ta autost. Kui Yvonne autost väljus, pakkus Steff naeratades talle oma käevangu.

Yvonne'ile ei jäänud Stefani pilguheitmised ja naeratused märkamatuks ning iga selline noormehepoole liigutus pani ta kergelt punastama. Mõelda vaid - nad lähevad teatrisse, kas on midagi romantilisemat? Praegu ei suutnud ta küll midagi muud välja mõelda. Teatrimaja juurde jõudnud, ronis neiu autost välja ning leidis taas põhjust punastamiseks, nähes, kuidas Stefan seal seisis nagu ehtne härrasmees. Õige kergelt kleidisaba liigutanud ja napi kniksu teinud, minnes asjaga kaasa, sättis Ivy oma käsivarre Stefani käevangu ja nad liikusid maja poole. Hetkeks jõudis neiu märgata ka seda, et jah, tema jalanõuvalik oli sel korral väga õige olnud.

Stefanile meeldis, et Ivy asjaga kaasa läks. Uhke tunne oli teatrimaja uksest sisse minna, nii kaunis naine käevangus. Puudu oli vaid see, et noormees väita saaks, et tegu on tema tüdrukuga. Sõbranna. Pikaajaline sõbranna vaid, kuigi Stefanil on tunne, nagu oleks ta Yvonne'iga vaid mõned nädalad tagasi tutvunud. Päriselu on siiski midagi muud, kui lapseea aastad või internetisuhtlus.
Mõne aja pärast olid noored saalis omadel kohtadel ja etenduse alguseni oli jäänud vaid natuke vähem kui kümme minutit.

Kuule, see polnud keskit naljaasi - inimesed vaatasid neid, kui nad koos garderoobi ja sealt edasi saali poole liikusid. Mitmed vanemad ja nooremad mehed-naised pöörasid pilgud neile ja vaatasid järele, kui nad mööda kõndisid, ning ikka ja jälle pidi Yvonne oma silmad Stefani poole pöörama, et veenduda - noormees on sealsamas ja kõiki neid pilke väärt. Kas ta ka ise seda oli, ei olnud ta nii kindel. Saali jõudnud, otsisid nad oma kohad üles ning istusid, et etenduse algust ootama jääda.
Lühikokkuvõttena saab öelda, et etendus oli just selline, nagu Ivy oodanud oli, sest mingeid suuri lootusi polnud ta tekitanud ning just seetõttu meeldis tükk talle väga. Taas garderoobi poole minnes kulus neil esiteks tükk aega selleks, et üldse lettideni jõuda, ja teiseks tükk aega, et oma üleriided kätte saada. Sättinud oma lühikese mantli korralikult selga ja kohendanud juukseid, pööras neidis oma silmad Stefanile. "Kas härra viib mu nüüd koju?" küsis ta, alustades jälle sellesama komejant-teatriga, mida nad olid enne etendust käianud. Nende oma väike teatritükk.

"Meeleldi," vastas Stefan viisakalt, pakkudes taas oma käevangu. Kell oli juba päris hiline ja seega näis ainus arukas mõte Yvonne koju puhkama viia. Stefan ise ka oli ka väsinud. Päev oli pikk ja sisutihe siiski. Teatrimaja parklasse jõudnud, hakkas Stefan autouksi lukust lahti keerama, aga pidi siis tõdema, et ta unustas need enne lukku keerata. See pani teda päris imestama, sest tema ei jäta kunagi uksi lukustamata. Tüdruk, sa oled noormehe tähelepanu vägagi endale tõmmanud, niiet rutiinsed tegevusedki kaovad käest. Taas sai Stefan neiule ukse avada ja kui nad mõlemad autos olid, tagurdas noormees parkimiskohalt välja ning võttis suuna Ivy ajutise kodu poole. Kolmandat korda täna.

Heh, kolm on kohtu seadus. Yvonne sättis end taas Stefani käevangu ja kui nad olid auto juurde jõudnud, istus ta autosse. Oli tõesti väsitav päev igas mõttes, mis siis, et ta alles poole päeva pealt tööle läks ja värki. Kui nad sõitma hakkasid, pööras neiu pilgu aknast välja ja silmitses tulesid, mis tänavaid valgustasid kas tänavalampide või majade küljes olevate siltide näol. Õhtupoolik oli vägagi meeldiv olnud ja ta oli Stefanile tänulik, et see oli ta välja kutsunud. Muidu istuks ta ilmselt Jimenezde pool ja lahendaks sudokusid.

Õhtune Tree Hill on selline huvitav. Eastside on läbinistki valgustatud ja ainsa sära annavadki igasugused lambid ja tulukesed. Westside aga on palju meeldivam Stefani jaoks - seal on vähemalt taevatähti näha ja igalt poolt ei peegelda midagi vastu. On enamasti tühjad tänavad ja silma riivavad vaid mõned reklaamplakatid ja sildid erinevatel hoonetel. Auto jällegi Jimenzde maja ees seisma jätnud ja end turvavööst vabastanud, keeras ta end rohkem Ivy poole. "Aitäh, et minuga täna kaasa tulid," tänas Stefan.

Nad jõudsid liiga ruttu kohale, leidis Yvonne, kui Stefan juba auto tuttava maja juures peatas. Ta ei taha veel autost välja minna... Avanud turvavöö, pööras ka neiu end kuti poole. Selle sõnu kuulnud, tekkis temakese näole naeratus. "Aitäh, et mind endaga kaasa kutsusid," vastas ta. On vaja mainida, et see meenutas talle väga neid stseene nendest romantilistest komöödiatest, mida regulaarselt telekast lasti ja kus noormees oma neiukeselt pärast romantilist kohtingut autos suudluse näppas. Paratamatult tõmbusid Ivy palged punaseks. "Mul oli väga tore õhtu..." lisas ta vaiksemalt.

"Teinekordki," lubas noormees naeratades. Loodetavasti ema ei solvu, et ta pojal nüüd keegi teine on, kellega teatris käia. Poleks väljas pime olnud, oleks Stefan märkuse teinud Ivy punetavate põskede kohta - lihtsalt kiusu pärast, sest teadagi, et naised hakkavad siis veel rohkem punastama ja häbenema ja see on tegelikult väga armas, kuigi nad ise nii ei arva. "Minul samuti," sosistas Stefan ja nõjatus yvonne'ile pisut lähemale. Ta võttis õrnalt neiu lõuast kinni ning suudles teda pehmelt huultele. Loodetavasti ei suru ta end nüüd tüdrukule peale.

Uuiiiiiii! Pealesurumine polnud see ühti, talle meeldis see ja ta oli sellele mõelnud... ja mingis mõttes tundis Yvonne kergendust, et Stefan tema mõne aja taguse liigutuse pärast teda eemale tõrjunud polnud. Kui pealesurumisest rääkida, siis oli tema "OCD-tõrje" rohkem pealesurumine kui üks nunnu suudlus täiesti perfektses stseenis... Oleks see multikastseen, tuleks neiu kõrvadest pahinal ja vile saatel auru, sest ta tõmbus näost veel punasemaks, kui suudlusele vastas. Mingi hetk tõmbus neidis siiski ettevaatlikult tagasi, justkui viivitades, et hetk kauem kestaks. Oh my, oh my, oh my...

Suudluse lõppenuks lugenud, naeratas Stefan Ivyle. "Ma usun, et Jimenezed ootavad sind. Ma helistan sulle homme," lausus Steff lisades lõppu lubaduse. Noormees oleks võinud kohe praegu Ivy enda tüdrukus palunud, aga ta arvas, et hetkel on vara. Ta ei tahtnud kõike kiireks ajada. Seda enam, et ta ei olnud oma tunnetes veel lõpuni kindel. Yvonne tõmbas teda magnetina enda poole, aga ta vajas kõige kinnistumiseks siiski veel aega. Kui palju, seda ta ei teadnud. Võib-olla toob öö rahu ja kõik saab kindlaks.