Can't wait to see you...

"Ma võtan seda kui komplimenti," muigas Alex õrnalt, olles samas suhteliselt kahe vahel. Ta tõesti ei teanud, kas Sayer mõtles seda positiivsena või pigem hoopis teises valguses. Nad on siiski palju koos aega veetnud ning kes teab, äkki neidis tõesti tüütas poisi päris korralikult ära.
Istunud Sayeri kõrvale diivanile, tõstis tüdruk jalad samuti ülesse ning võttis tassi enda käte vahele, võttes tassilt seda meeldivat soojust ära ning kasutades seda enda käte ülessoojendamiseks.
"Oehh.. ma ei oskagi kohe midagi nii öelda. Kõige suuremat uudist sa tead ning kõik muu on läinud enam-vähem," kehitas ta kergelt õlgu. Tõesti ei oskand Lexie midagi öelda poisile. Seega peab Sayer olema veidikenegi spetsiifilisem ja täpsem, mida ta tahab teada.

"See oligi kompliment," lausus Sayer, "hea, kui sul on elus selliseid inimesi. Siis on vähemalt üks inimene, kelle juures oled sa täiesti sina ise ja pealegi ei pea sa kõike põhjendama, sest sa oskad ilmselt enamik põhjendusi ise välja mõelda." Rüübanud natuke teed, asetas Rufus tassi tagasi lauale. Ta sättis end mugavamalt istuma ning pööras end rohkem Lexi poole. "Kas sa muusika ja selle kõige kõrvalt joonistanud ka oled vahepeal?" uuris noormees. Ta teadis, et Lexi oskas joonistada. Ja seda täitsa hästi.