Can't wait to see you...

Sayer seisis kaubanduskeskuse teisel korrusel toetudes kätega vastu piiret. Tema silmad vaatasid alumisel korrusel ringi sibavaid inimesi, kes kõik kuskile kiirustasid, kellegiga kokku said või tundsid rõõmu mõne enda hea ostu üle. Tegemist oli laupäevase päevaga ja seega ei olnud just kuigi palju rahvast ostukeskuses. Kell hakkas lähenema kuuele. Sayer teadis küll, et Jessica tahaks iga minuti sellest ajast, mil poiss Tree Hillis on, poisiga veeta, aga tänase õhtu oli nooruk siiski hoopis Alexile jätnud, sest ta tundis tõsiselt enda parimast sõbrannast puudust. Pealegi oli Lexi elu kõvasti muutunud ja Say tahtis olla kindel, et ta ikka kõigega hakkama saab ja et tal hästi läheb. Rufus ei tahtnud olla üks neist sõpradest, kes unustab enda sõbrad kohe, kui hakkab kellegiga käima. Noored pidid siin kokku saama ja siis kuskile edasi minema. Ta kandis muidu tavalisi tumesiniseid teksasi, musti ketse ja ühte halli pusa, mida ta on väga tihti kandnud. See on üks tema lemmikutest.

To Alex

Kindlasti juhul kui Sayer poleks Alexile helistanud lõunapaiku, oleks neidise järjekordse päeva veetnud elutoas diivanil raamatut lugedes. Kuna september juba täie hooga käis ning kool oli ammu alanud, siis veetis Lexie põhiliselt tööpäevad suuremalt jaolt üksi kodus. Aga teda ei häirinud see, sest need mõned tunnid üksindust ja vaikust oskas ta alati hästi ära kasutada, täites need asjadega, mida tal muidu ei lasta eriti teha.
Saanud aga enda parimalt sõbralt kõne, ilmus Alexi näole õrn naeratus ning ta sai kaubamaja juurde üllatavalt kiirelt. Koguni tund kokkulepitust varem. Kuna Liam oli enda krediitkaardi talle jätnud ja käskinud Alexil seda vajadusel kasutada, pole neidis seda korraldust rikkunud. Ta varustas mõned päevad varem riidekapi mõne riidehilbuga ning täna kasutas ta seda raamatupoes, ostes endale mitu uut paksu raamatut. Ning teades teda, oskas tüdruk need üleliigsed 60 minutit suurepäraselt ära sisustada. Mõned minutid enne kokkulepitud aega väljus Alex raamatupoest kolme raamatuga, ühe paksema joonistusploki, paar tavalise kaustiku ning mitme mustad pastakaga. Lexie võttis enda teksade taskust juba telefoni, et uurida, kus Sayer on, kui ta korraga teda märkas.
Alexil olid muidu seljas hallikas sviiter, mille peal oli tumehall pehme, villane kampsun ning jalas tumedad altkitsamad teksad ja mustad ketsid. Kontsasid ega midagi muud kõrgema tallaga ei suuda ta lihtsalt hetkel kanda. Lexie pruunikad laines juuksed vajusid vabalt õlgadele ja tema suul oli õrn naeratus, kui ta noormehe poole kõndis. Tema samm oli vaikne. Jäänud Rufuse selja taga seisma, asetas Lexie enda koti vaikselt enda jalgade ette maha ning asetas enda käed noormehe silmadele.

Sayer võpatas silmnähtavalt kui kellegi käed tema silmadele vajusid. Saanud esimesest kergest ehmatusest üle, hakkas noormees naerma ning eemaldas tüdruku käed, keerates end ringi. Ta silmitses hetke seda võrratut neidu enda ees ning kinkis talle siis ühe korraliku karukallistuse, Lexit ikka korralikult kaisutades. "Mul on hea meel sind näha," lausus Roof, kui ta viimaks tüdruku enda haardest vabastas, "ja sa näed väga hea välja," kinnitas Say. Lexi kõht oli tunduvalt suurem sellest korrast kui poiss teda viimati nägi. Aga ta nägi õnnelik välja. "Oota, kuna sa siis nüüd emmeks saad?" uuris Sayer õrnalt muiates. Selleks ajaks üritab ta kindlasti linna sattuda. Ta tahab kindlasti olla osa selle tulevase pisikese lapse elust.

Alex hakkas lõbusalt naerma, kui Sayer tema teguviisi peale võpatas, kuid järgmine hetk sulges noormees näitsiku juba enda karukallistusse ning neidisel ei jäänud lihtsalt muud üle, kui teda vastu kallistada, kuni Say temast lahti laskis. See kallistus oli tõesti üks korralik karukallistus. "Mul sind ka. Juhul kui sa oleksid mulle enda tulekust varem teatanud, siis oleksin ma võinud sulle midagi süüa ka teha," muigas Alex õrnalt. Kuigi neidis nägi endiselt välja väga kahvatu, väsis kiiremini ära kui muidu ning teda tabasid aeg-ajalt need imelikud nõrkushood, oli ta tõesti õnnelik. "Ma olen kindel, et sa mõtlesid selle all, et ma näen välja nagu mingi UFO'de emalaev," turtsatas Lexie lõbusalt. Tore oli tõesti Sayerit näha ning kuigi nende vahel oli mingi moment raskem periood, on tüüp siiski tema parim sõber, tema usaldusisik ja üldse see inimene, kelle poole vaatab Lexie esimesena, et teada saada, kas tema teguviis on õige või vale. "Detsembri alguses," teatas ta uhkelt.

"Tead, mu ema nuumab mind niigi kodus hetkel. Mulle ei mahuks enam sinu suurepärased söögid sisse. Aga eks ma siis järgmine kord anna aegsasti teada. Kuidas muidu Liamil ülikoolis läheb? Millal ta Tree Hilli jälle sattub?" uuris Sayer. Nüüd kus asjad nende vahel selged on, saab poiss temaga tegelikult päris hästi läbi. Tegelikult sai ta ju aru küll, miks Liam teda väga ei seedinud. Ta ilmselt kartis, et Alexi tunded ei ole kadunud ja nad võivad uuesti käima hakata. Aga nüüd olid ju asjad vägagi selged - Alex on Liamiga ja Sayer Jessicaga. "Kuule, ei ole sul häda midagi. See kõhuke teeb sind ainult veel armsamaks," leidis Sayer. Õnneks võis ta tüdrukule sellised kommentaare anda ilma, et keegi hakkaks kohe mõtlema ei tea mida. "Ma loodan, et ma olen sellel ajal linnas ja kui ei ole siis ma tahan esimest pilti sellest tüdrukust või poisist enda telefonile," muigas Rufus. "Aga, mis sul muidu edasi plaanis on? Mõtlesid midagi välja? Ma vaatasin, et võiks sealt alt ehk külmutatud jogurtit osta ja siis kuskile edasi minna," tegi Roof ettepaneku.

"Ega see ongi emade töö. Pealegi on teda raske selles süüdistada, sest ta näeb sind nüüd ju nii harva," lausus Alex õrnal muigel, mis ehtis tema suud juba mitu minutit. Ta oli lihtsalt nii heas tujus, et Rufus ta majast välja meelitada suutis. "Ma tänan," sõnas Lexie lõbusalt Say järgmiste sõnade peale, et see kõhukene teeb ta ainult armsamaks. Harjumusest enda vaba käe kõhule asetanud, tehes sealt õrnalt ringe, võttis neidis teise kätte uuesti enda koti, et ta selle sootuks siia maha ei jätaks. "Eks ma lasen siis Liamil või Lizziel või kellelgil sulle teada anda, kui see hetk saabub. Ning ma võin sulle juba ette spoilida, et tegu on tüdrukuga," teatas Lexie uhke emana. Peagi peab hakkama ta vaikselt ka enda pisitütrele nime mõtlema. "Mitte eriti. Ma pole juba pikemat aega linnas käinud, seega ma lootsin, et äkki sul on midagi plaanis - sotsiaalne inimene nagu sa oled," lisas Alex lõbusal muigel. Ta igatses nende ühiseid lolluseid ja lapsikusi. Kunagi olid nad nii lahutamatud ja nüüd korraga sellises situatsioonis, et kohtuvad kord paari kuu jooksul. What happened?

"Jepp, seda küll," noogutas Sayer ja ega see oli muidugi meeldiv näha, et inimesed sinust ikka puudust tunnevad, aga lihtsalt ta ei jõua seda kõik ära süüa ja ta ei taha, et inimesed tema pärast nii palju vaeva näevad. "Nii et mini-Alex," muigas noormees, sest ta ei saanud seda kommentaari ainult enesele jätta. Nüüd muidugi hakkas ta mõtlema, et milline see väike tüdruk siis lõpuks välja näeb. Kindlasti üke imearmas säravate silmadega uuriv laps. "Okey, kõigepealt jalutame alla ka ostame endale külmutatud jogurtit nagu vanadel aegadel. Siis viime su koti ära, sest ma arvan, et sa ei taha seda endaga igal pool kaasa kanda. Siis võiks käia äkki pargis ja tead mis....ma ei ole sind nii ammu laulmas kuulnud," seletas noormees. Muidugi võivad nad veel spontaanselt siin-seal midagi uut teha. "Ja õhtul võiks äkki filmi vaadata kui ma sind just selle mõne tunniga juba ära ei tüüta ja väsita," muigas Rufus.

"Ära nüüd sa ka hakka selle mini-Alexiga peale. Liam hõõrub mulle seda niigi pidevalt nina alla," turtsatas Alex lõbusalt, kuid vaikselt, pööritades endamisi silmi. Äkki arst hoopis eksis ning tuleb mini-Liam. Vot siis sellisel juhul. "Sounds like we have a plan," noogutas Lexie lõbusalt. Kohendanud momendiks kergemat kotti enda õlal, mis sisaldas põhimõtteliselt ainult rahakotti, märkmikku paari pastakaga, iPodi ning veel natukene nipe-näpet ja oli seega õnneks ka kerge, kuid kippus sellegi poolest õla pealt alla vajuma. "Trust me - it takes more than 4 hours to get ride of me," sõnas ta vaikselt ja kavalalt. Pealegi olid nad koos veetnud ka päevi, ilma, et kumbki teineteisest ära tüdineks. Lihtsalt tuleb valida õiged tegevused.

"Rääkides Liamist. Kuidas tal muidu ülikoolis läheb? Millal ta Tree Hilli jälle sattub?" uuris Sayer, tõstes enda rohekashallid silmad Alexile. "Ma võin su kotti kanda," pakkus noormees viisakalt, pidades silmas seda ostukotti, mis ei tundunud just kõige kergem. Aga samas ei tahtnud nooruk kõlada nii nagu ta peaks neidist invaliidiks, sest ta teab, kuidas Lexi sellisel puhul reageeriks. See ei oleks ilus. "Mhm, no seda on ainult hea kuulda," muigas Sayer. Tal oli juba praegu super tuju. Tundub, et tuleb üks mõnus õhtu. "Kuidas sul muidu selle laulmisega lood on? Kirjutad ikka veel laule? Muideks...ma kuulsin, et sa ei käi enam koolis eriti. Kavatsed sa ikka keskkooli ära lõpetada? Sul oli ju suur soov Juilliardi saada," rääkis Rufus, jalutades treppide poole, mis neid alla pidid viima.

"Nii palju kui ma olen kuulnud, siis ta on ennast vägagi mugavalt seal sisse seadnud. Korvpallimeeskonnas on ta ka juba kõvasti kuulsust kogunud ja vanadele kaladele seal silmad ette teinud," muigas Alex õrnalt. Nad rääkisid peaaegu igal õhtul ning juhul kui ei olnud aega helistamiseks, siis sõnumite sadu käis küll päris korralik. Juhul kui mõni kõrvaline isik saaks võimaluse neid lugeda, siis ilmselt ei saaks ta midagi aru, sest need olid täis nende kahevahelisi kilde, lühendeid ja koodnimetusi. Just kui Liami ja Alexi enda salakiri. Kui Sayer pakkus kotti kanda, andis Lexie selle heameelega üle. "Loomulikult. Kuidagi pean ma enda aega ju sisustama ning keskkooli osas on mul juba kõik läbi räägitud kooliga," noogutas Lexie kergelt enda sõnade taustaks. "Juhul kui sügis oleks teisiti alanud, siis Julliard pakkus mulle võimaluse juba see aasta alustada enda juures õpingutega," mainis neidis vaikselt, pöörates enda rohelised silmad Sayerile.

"See oleks ilmselt temalik küll ja kui sa temaga räägid siis võid teda minu poolt tervitada," muigas Sayer. Ta ei hakanud isegi midagi ütlema selle kohta, sest ta teadis, et Liam on väga hea mängija. Võib isegi öelda, et tal on selleks annet. Rufus on rohkem selline....ta on hea jah kohati võibolla ka väga hea, aga temas puudub see üks omadus, mida läheb vaja. Ja ega Sayer ei kavatsegi enda elu korvpalliga siduda, aga Liam näeb küll ilmselt enda tulevikku professionaalse korvpallurina. Ja Rufusel on selle üle ainult heameel. "Väga kena. Ma juba kartsin hetkeks, et sa oled koolile käega löönud. Kuigi ega see vist kerge ei ole - tegeleda rasedusega ja samas ka keskkooli viimase klassiga," arvas noormees, aga mida tema ka teab. "Kahetsed?" küsis Sayer üsnagi tõsiselt ja vaikselt ühe ainsa sõna, vaadates neiule otsa. Ilmselgelt peitus selle taga küsimus, kas ta kahetseb seda, et jäi just praegu rasedaks. Ta näeb pealt, kuidas Liam enda unistusi täide viib, aga enda omad peab ta seisma panema. See on kindlasti raske.

"Saab tehtud," noogutas Lexie kergel muigel. Täna õhtul veedab ta ilmselt taaskord tunnikese, toksides Liamile sõnumeid, nagu nad tegid ka üleeile. Umbes üle päeva helistavad nad üksteisele, veetes toru otsas tõesti sageli rohkem kui 30 minutit. Aga samas on neil ka, millest rääkida.
"Kerge pole see tõesti, aga ma saan hakkama. Pealegi on mul abikäed Lizzie näol ning isegi Joe lubas käed külge lüüa, mis on kindlasti koomiline. Ning samuti Liami ema, kes kipub varsti selle poputamisega vägagi liiale minema. Ja loomulikult ka sinu ema, kes oli vägagi nõus lapsehoidjaks vajadusel tulema," hakkas neidis õrnalt endamisi naerma. Aeglasel sammul liikusid nad liikuvate treppide poole, et paar korrust allpool võtta endale külmutatud jogurtit ning veeta lihtsalt niisama aega. "Ei," lausus Alex lühidalt, vaikselt ja kiirelt. Ta on harjunud elus ohverdusi tooma enda õnne arvelt, kuid Julliard oli selline ohverdus, mis saab tasutud mitmekordselt.

"Suvel võid minuga ka arvestada või siis kui ma siia sattun. Tore on näha, et sul on ümber nii palju armastavaid inimesi, kes on nõus sind igati aitama," lausus Sayer, "kuidas muidu linn kogu selle raseduse peale vaatab? Oled selle kohta midagi kuulnud ka?" uuris noormees. Sellises väikeses kohas nagu seda on Tree Hill, on see täiesti vältimatu, et noored saavad lapse ja siis keegi ei ütle selle kohta midagi. Kuulnud seda kiiret ja vaikset 'eid' noogutas Rufus endamisi. Kui tüdruk on olukorraga rahul, siis toetab poiss teda mitmekordselt. Nad astusid treppidele ning liikusid alla.

"Ega sul kuhugi pääsu küll pole," muigas Alex lõbusalt. Kohendanud enda kerget kotti õlal, tõmbas ta viivuks ka läbi juuste, lastes neil vabalt seljale vajuda. Nüüdseks oli blond toon neidise juustest peaaegu täiesti kadunud ning need olid jälle seda sooja kastanitooni, mis nad olid aastaid.
"Nagu ikka inimesed suhtuvad rasedasse teismelisse, aga ma olen sellega nüüdseks juba harjunud ja ei lase end mitte kuidagi nende pilkudest või sõnadest häirida," kehitas Lexie momendiks õlgu. Loomulikult tegi see algul talle haiget, kuid praeguseks on selline kaitsekiht talle selga kasvanud, et teda lihtsalt ei huvita.

Sayer muigas ning pani enda käe sõbralikult ümber tüdruku, tõmmates teda kergelt enda poole, andes talle justkui ühe pooliku kallistuse. Alex on endiselt noormehe jaoks see tore armas väike tüdruk, kellega sai mõnikord ööläbi vesteldud või kellega sai enda haavu lakutud pärast järjekordset sõda kodus. Tüdruk oli alati noormehe jaoks olemas. Ja Rufus on alati tüdruku jaoks olemas. Seda ei muuda miski. "Ma pean tunnistama, et see uudis oli ka minule alguses üsna ehmatav, aga tead kuna ma sellega nii öelda leppisin? Siis kui ma nägin kui kindlad te Liamiga selle lapse osas olete. Ma ei oleks kunagi uskunud, te sina ja tema koos olete, aga nüüd kus te tõesti koos olete ja varsti lapse saate, võiksinma öelda, et ma ei kujuta sind mitte kellegi teisega ettegi," rääkis noormees otse südamest. Need olid tema arvamused ja tulid otse tema peast nii nagu need sinna tulid.