Can't wait to see you...

"Muidugi kavatsen," lausus Sayer muiates. Vaevalt Alex väga enda lapse heaolu pärast muretsema peaks. Noormees hoiaks seda pisikest ilmselt nagu kullatükki, laskmata teda kordagi silma alt välja. Kui tüdruk peab Rufust heaks tulevaseks isaks, siis poiss ise küll selles väga kindel ei ole. Ta arvab, et ei saaks veel selle uue rolliga hakkama. Ta peaks enne enda elu korralikult rööpasse saama. Kuigi viimased kuud on tal küll väga hästi läinud.

"Sellisel juhul pean ma su korralikult välja õpetama - söögitegemine, mähkmete vahetamine ja vannitamine on alles algus. Kuna ta kipub mul siin päris korralikult endast märku andma, kui ma klaverit mängin või endamisi laulan, siis tuleb ka sinu muusikaline talent korda saada," muigas Alex kergelt. Neidis hakkas juba vaikselt enda jogurtiga lõpuni jõudma, mis tõttu viskas ta tühja topsiku juba järgmises bussipeatuses, millest nad möödusid, prügikasti.
Tõstnud enda rohelised silmad kaugele ette, nägi Alex juba Wilmingtoni silda ja selle taga ka enda maja. Umbes kümne minuti pärast peaksid nad kohale ka jõudma.

Sayer kuulas tüdrukut ja ta ei saanud teisiti, kui hakkas naerma. Muidugi olid tüdruku sõnad vägagi arvestatavad ja nende sisu oli tõsine, aga see kõlas noormehe jaoks kuidagi veidralt hetkel. "No, kevadel me mu muusikalise talendiga tegelesime. Ja ega ma selles väga lootusetu ka pole. Kuidas on lood sinu pisikese ja kitarriga?" küsis poiss ning viskas samuti enda tühja topsi prügikasti, kui nad sellest möödusid. "Aga ega ma tasuta muusikatundidest sinuga koos ära küll ei ütleks," muigas Rufus.

"Jahm, siis näitasid sa küll vägagi positiivset progressi. Ning sinu rahustuseks võin öelda, et tänu Jasoni lahkusele, et ta julges enda ühe kitarridest minu hoolde jätta, olen ma saanud ikka mõned korrad harjutada küll ning ma ei kõla üldse kehvalt," andis Alex kergel muigel teada, viies enda rohelised silmad momendiks Sayerile, kuid peagi olid need uuesti tänaval. Sild lähenes iga sammuga ning peagi olid nad juba sellel. Kahekesi käies tundub see maa kordades lühem, kui üksinda minnes.
"Noh praegu ja sulle on need veel tasuta, aga peagi hakkan ma nende eest juba tunnitasu küsima," lisas ta vaikselt naerma hakates.

"Aga sa pead arvestama, et nüüd ei ole ma jälle pikemat aega enda suud lahti teinud," lausus Sayer, pidades silmas laulmist. Seega on tema häält alguses ilmselt jälle seline kähe ja rabisev, murdudes aeg-ajalt ära. Aga noh, vähemalt on tal mingigi alus olemas. "No kuule, siis ma otsin endale küll kellegi teise. Näiteks Sierra," sõnas noormees ja näitas tüdrukule lapsikult hetkeks keelt.

"Laulmine on nagu jalgrattasõit. Seda juba nii lihtsalt ei unusta," lausus Alex vaikselt. Seda oskas ta öelda üsnagi suurel osal enda kogemuste põhjal ning samas uskus ta noormehesse, sest päris lootusetu tüüp ikkagi ei olnud, kui ta suutis tüdruku kõrvad ellu jätta.
"Ning kelle kallal peaksin ma siis norima hakkama ning kes naeraks kõvasti mu lollide naljade üle, mis pole sageli kohe üldse naljakad ja loogilised?" küsis Alex vaikselt, kallutades pead õrnalt ühele küljele.
Peagi olid nad silla ületanud ning kõndisid juba tuttava maja poole, milleni peagi ka jõuti. Ukse alt lahti teinud, sisenesid noored majja ning kõigest mõne minuti pärast olid nad Lexie korteris, mis polnud üldse muutunud. Ainult klaver oli elutoast kadunud ning selle asemel oli tüdruku vana süntesaator.

"Kui sa nii ütled," lausus noormees, "tegelikult oli mul kitarr ühikas kaasa, aga ma mängimisest laulmiseni veel ei jõudnud." Kui tal rohkem aega on siis võib laulda ka. Äkki leiab isegi kuskilt mõne mõnusa baari või muu kohakese, kus mängimas käia. Õpib natuke laval olemist ka. "Emmm.....Liam?" pakkus Sayer süütul naeratusel, "ole nüüd, keegi ikka leiduks." Edasine tee majani ja sealt kortrini möödus neil enamasti vaikides. Astunud viimaks sellesse tuttavasse korterisse sisse, ilmus poisi suule õrn naeratus. Palju mälestusi tuli meelde. Ta eemaldas enda jalanõud ja jaki ning astus edasi. "Ma ei taha küll vanu haavu lahti kakkuda, aga kas sa enda isaga ka rääkinud oled vahepeal. Kas või sellest, et ta saab vanaisaks?" uuris Rufus, keerates end näoga näitsiku poole.

"Ma olen vägagi kindel, et sa jõuad seda viga veel kohe kindlasti parandada," muigas Alex kergelt, vaadates Sayerile enda säravate roheliste silmadega otsa. Tüdrukut momendil vaadates võib küll julgelt väita, et rasedus täitsa sobib talle, aga päris nii ilus ja lilleline see kahjuks aga pole. Nimelt on Lexiel raskusi teatud vitamiinide omastamisega. Tema pisitütar saab need ilusti kätte, kuid enda emale ta neid ei taha loovutada. Sellepärast ei käi näitsik peaaegu kunagi üksinda väljas ning veel vähem kipub ta praegu kooli.
"Ta õpib, kuid isegi Lizzie ei saa igast mu huumorikillust aru. Seega loodan ma 100% sulle, sest enda naljade üle üksinda naerda pole üldse ilus ja normaalne," muigas Lexie kergelt. Tõmmanud ukse enda selja taga kinni, keeras ta selle harjumusest lukku, et keegi ootamatu külaline sisse ei sajaks. Alex ei käi siin küll tihti, kuid sellegi poolest hoiab puhtana, juhul kui tal või kellelgil tuttaval oleks vaja ööks magamiskohta.
"Ei. Tema vana number ei kehti ning mul pole aimugi, kus ta olla võiks. Keegi ei tea seda ning mind eriti ei huvita ka," lausus Alex vaikselt ja märgatava meeleolu muutusega. See mees rikkus ta elu ära ning neidis ei taha, et ta sama teeks pisi-Lexie'le. Saapad nagi alla jätnud, asetas Alex enda jaki nagisse ning astus edasi. Tema rohelised silmad pöördusid Sayerile ja tüdruk naeratas talle õrnalt. "Soovid äkki midagi?" küsis ta teemavahetuseks.

Sayer kuulas tüdruku ära ning otsustas, et ei torgi seda teemat enam. Pealegi sai ta enda küsimusele vastuse kätte. "Üks tee oleks hea," arvas noormees, "Syracuses asub küll kõvasti põhjapool ja seal on veel külmem, aga ma vaatan, et sügis on ikka täiesti Tree Hilli ka jõudnud," lausus noormees, minnes sujuvalt teema vahetusega kaasa. Kuna ta on selles korteris nii palju kordi viibinud, siis jalutas ta kööki, teades täpselt, kust tassid ja teed saada. Tüdruk ei pea teda ju teenindama.

Sayer tundis Alexi korterit peaaegu et sama hästi, kui enda maja. "Seda ta on tõesti teinud ning õhtuste päikeseloojangute ja õhu jaheduse kaudu öeldes ei ole ka talv enam kaugel. See aasta pidi see ilmatarkade sõnul varem kohale jõudma, eks siis näeb, kas nad saavad ikka vastavalt enda teadmistele palka või on kõik need aastad koolis olnud puhas ajaraiskamine," muigas Lexie kergelt, hakates Say kõrval köögis askeldama. Emalaev nagu ta on, on tüdruk pidevalt näljane, kuigi see eriti tema kahvatu naha ning aeg-ajalt esinevate nõrkushoogudega välja ei paista.

"Noh, eelmine aasta jäigi see lumi kuidagi nii hiliseks. Ehk saab see aasta natuke varem seda näha," sõnas Sayer, pannes vee keema ning pannes tassidesse kotikesed ja paar lusikat suhkrut. "Minul ei oleks selle vastu midagi, kui talv rutem kohale tuleks," muigas noormees. Talle meeldis lumi. Kuigi siis ei saa enam skateparkis käia ega ka rivercourti külastada. "Muideks...ega sa ei ole kuulnud kuskil Westside'il mõne suht ütleme logu korteri või lofti müügist? Ma olen mõelnud, et peaks endale enda koha otsima. Ja ma tahaks, et see oleks suht lagunenud, sest siis saaksin ma selle täpselt enda soovide järgi üles ehitada," seletas noormees. Ta mõtles tõsiselt seda asja ajama hakata. Sellised logud korterid ei peaks väga palju maksma ka. Eriti kui nad kuskil Westis on ja peatänavast eemale jäävad.

Alex naeratas kergelt Sayeri sõnade peale. Ka neidisele meeldib talv, eriti need krõbedad miinuskraadid, mida ta pole küll ammu siin kandis kohanud, kuid Ohios sai ta neid iga talv nautida, sellegi poolest koheva lumekuhja vastu pole tüdrukul küll midagi. Kõik Lexie jaoks olulised hetked elus on juhtunud talvel. Ta on armunud talvel ning tundnud, kuidas tema süda kildudeks puruneb. Üsna pea saab ta endale ka kõige kallima kingituse, mida on üldse võimalik Jõuludeks saada - pisitütar.
"Ei tule küll ette, aga samas ... kas mitte Mickil ei olnud kunagi linnaääres pisikest korterit, millest ta tahtis lahti saada? Too oli küll päris logu ning väga palju ta selle eest ei küsinud kah. Ilmselt annaks täitsa tasuta ka ära, peaasi et keegi seda tahaks," muigas Lexie õrnalt. Nimelt oli tegu endise GPB all oleva tattoo-salongi tätoveerijaga, kes otsustas minna väikesest kohakesest suurde linna. Tema oli samuti esimene tindikunstnik, kes jäädvustas neidise nahale ka esimese pildikese, milleks oli geko tüdruku paremal randmel.

Sayer ei teadnud üldse, mida selle aasta jõuludest oodata, sest ta o harjunud neid enda sõpradega tähistama. See aasta aga jääb asi siiski ilmselt perekondlikuks. Siis tekib aga küsimus, kas Jessica ühineb ka nendega? Või äkki lähevad nad hoopis Kusterbeckide juurde. See oleks ka täitsa võimalik. Aga eks näeb. Alex ilmselt läheb Liami pere juurde nagu nii, aga see ei tähenda, et Rufus talle kingitust ei teeks. "Tead, sa oled lihtsalt kullatükk praegu," muigas noormees, "kuidas see küll mul endal meelde ei tulnud. Ma teen talle kohe homme kõne ja uurin asja. Mida ma küll ilma sinuta teeksin?" Kui vesi keema läks, valas noormees mõlemasse tassi kuuma vett ning lasi siis teel natuke aega tõmmata.

Erilisi plaane pole Alex küll jõuludeks veel teinud. Tema jaoks aega veel oli sinnani. Kuigi ilmselt veedab ta need imelised päevad ning heal juhul koguni nädal Liami ja tema perekonna seltsis. Samas oli tüdrukul soov sõita päevaks-kaheks ka Ohiosse, et külastada enda sealseid lähedasemaid sugulasi, kes aitas neidist peale tema ema surma üles kasvatada.
"Ma tean," muigas Lexie õrnalt. Tegelikult polnud tal Mick ja tema eesmärk enda korterist lahti saada meeleski, vähemalt mitte ennem, kui Sayer sellest juttu tegi.
"Crush and burn .... admit it - you need me as your second half of a brain, who remembers everything and helps you remember them too," ei saanud Alex lihtsalt ütlemata jätta. Loomulikult oli tegu nendevahelise sõbraliku norimisega, mida võiksid palju teised võtta solvanguna, kuid mitte nemad.

"Yeah, mul on vahepeal tunne, et mu ema isegi ei tea mind nii hästi kui sina," muigas Sayer ja võttis tassidest teekotid välja, visates need hetk hiljem prügikasti. Ta võttis mõlemad tassid enda kätte ning liikus siis vaiksel sammul elutuppa, et tee tassi seest välja ei loksuks. Jõudnud ilma suuremate probleemideta elutuppa, asetas Say tassid lauale ning istus diivanile. "Nüüd võid sa mulle pikemalt ja laiemalt rääkida sellest, kuidas sul läinud on... räägi mulle nüüd kõigest," õhutas Rufus Lexit rääkima, võttes samal ajal tassi endale kätte. Esimene lonks teest oli päris kuum ja lausa kõrvetav, aga maitse oli hea.