Tagasi kodus

Ja kuidas nad peaksid edaspidi koos olema, kui kummalegi ei meeldi nende parimad sõbrad? See on võimatu lihtsalt. Sayer ei saaks kunagi rahu kui Jes on Joega. Ja tüdruk ei saaks ilmselt kunagi rahu, kui Roof Lexiga on. Nii tundub see olevat. "Ah, damn..." lausus Sayer ning tõmbas käega läbi enda juuste, "kus sul need võistlused on?" Tal olid need tõesti meelest läinud selle kõige juures. No seda enam oleks ta võinud ju ühikasse tagasi minna. Jes on nagu nii homme hõivatud. Enne kui ta midagi rohkemat öelda jõudis, pani tüdruk end juba väljaminemiseks valmis ja võttis tema käest kinni. "Jessica, ma ei taha hetkel sinuga kuskile jalutama minna. Ma tahan üksinda olla," sõnas Rufus pigem pehmelt kui külmalt ja tõrjuvalt. Ta lasi aeglaselt tüdruku käest lahti, hoides enda pilku temal, "asi ei ole sinus."

Esiteks ei ole Joe Jessica parim sõber. Jessical ei ole parimat sõpra. Alena oli, aga vaatamata sellele, et nad jälle läbi saavad, ei suuda Jes talle lõpuni andestada. Võib-olla kunagi. Sellised asjad lahenevad ajaga ja sellega, kuidas nad ise selle nimel vaeva näevad. Jessica aga oli kindel, et tema omalt poolt ei tee midagi. Tema ei olnud see, kes sõpruse lõhkus. Teiseks, Jessica saab rahu küll, kui Sayer Alexiga koos on. Ta aktsepteerib nendevahelist sõprust ja kuigi ta Alexit ei usalda, siis usaldus Sayeri vastu on piisavalt suur - ta usub, et Sayer ei peta teda, tahtku Alex seda või ei. "Atlantas," vastas Jes võistluste kohta. "Sa ei oleks siia tulnud, kui tahaksid üksinda olla," lausus Jessie, "ma ei tea, mis sind endast välja viis, aga kas sa ei arva, et ma olen väärt seletust? Ma kahtlen sügavalt, et Joe öeldu sulle nii palju survet avaldas, et sa minust lihtsalt külmalt mööda lähed. Seega ma oletan, et mina olen ka mängus. Palun räägi mulle või pole ma sinu silmis isegi seda teadmist väärt, miks sa mind niimoodi tõrjud?" Üksi olla? Siiamaani kummitavad Jessicat Lizandra sõnad, mis ütlevad, et Sayer võib midagi lolli teha, kui ta sellises olekus üksi jätta.

Oleksid võistlused vähe põhjapool olnud, oleks võinud ju Sayer tüdrukuga kaasa minna, aga tundub, et jääb ära. "Ma tulin siia mõttega, et ma olen sinuga," sõnas Rufus, "aga nüüd oleksin ma parema meelega üksi, aga ma ei tõrju sind! Tead, ma ei oleks pidanud üldse siia tulema. Oleksin pidanud otse New Yorki tagasi minema pärast võistlusi. Sa oled homme nagu nii ära." Ta teadis, et ta vältis näitsiku poolt esitatud põhilisele küsimusele vastamist, aga ta tõesti ei oleks osanud sellele vastata. Midagi lihtsalt juhtus, mida Rufus vist hetkel ise ka ei oska seletada. Vanasti oleks ta tõesti sellises olekus midagi hullu võinud teha, aga mitte enam. Ta oli selle eluga lõpparve teinud. Ilmselt läheks ta kas trenni tegema, skateparki või lihtsalt koju.

Tundub, et selle põhjuse saab Jessie hiljem teada. Kui palju hiljem, see on muidugi omaette küsimus. "Kui sa praegu ära lähed, siis millal ma sind näen?" küsis Jessica. Rufus läheb ju tagasi ühikasse ja telefoni teel mingeid arusaamatusi klaarida on tõsiselt nõme. Raske on niimoodi inimest ennast kuulama panna. Jessica põimis oma käed ümber Sayeri ja peitis näo tema rinnale. Raske oli midagi teha ja öelda, kui sa olukorrast mitte midagi aru ei saa. "Kuidas võistlustel läks?" küsis Jessica, hääl summutatud sellest, et ta nägu Sayeri rinnale peitis. Äkki on kasu sellest, kui teemat vahetada. Mõttes mujale viia. Loodetavasti mõjub. Vastasel juhul on Jessie see, kes midagi lolli teha võib.

Joe ei saanud aru, kas Sayer läks tõesti nii närvi selle peale, et Jessica magas ta kaisus? Weird. Läinud kööki, istus ta köögilaua taha ja jäi aknast välja vaatama. Ta ei tahtnud Jessile probleeme tekitada, aga siin oli süüdi ka Sayer, et tegi sääsest elevandi.

"Ma ei tea," lausus noormees ning asetas enda ühe käe neidise seljale ja teise tema juustesse, "kuskil detsembri alguses ehk?" Sayer peitis enda nina hetkeks näitsiku juustesse ning sulges enda silmad. See oli endiselt sama mõnus ja rahustav. Noormees tõstis enda pea alles siis, kui tüdruk talle küsimuse esitas. "Hästi," vastas nooruk kergelt naeratades, "võitsime." Ta kummardus tüdrukule lähemale ning suudles pehmelt tema huuli.

Detsembri alguses? Sinna on terve igavik. Rohkem kui kuu. Ei. Sayeri ei lähe täna ära. Mitte üksi. Võit! Vot kui tore. Tublid poisid sealses meeskonnas. "Palju õnne," jõudis tüdruk naeratades öelda, enne kui Sayeri huuled enda huultelt leidis. Jessie suudles noormeest õrnalt vastu. Pole mitte midagi paremat kui tunda Sayeri armastust.

Selle asemel, et suudlus nüüd lõppenuks lugeda, venitas sayer selle veel pikemaks. Seda kuniks oli vaja jälle natuke õhku enda kopsudesse lasta. Lõpetanud viimaks selle pikale veninud musi, vaatas ta tüdrukule otsa. "Ma peaksin nüüd minema, aga ma helistan sulle õhtul ja ma võin su hommikul ära saata," pakkus Rufus, "te lähete siit bussiga lennujaama?"

Tundub, et Sayer jääb endale kindlaks ja veedab tänase õhtu Jessicata. Oeh, olgu siis. "Jaa, aga kuna buss läheb kooli eest, siis ma mõtlesin, et lähen taksoga otse lennujaama," rääkis Jessie, "aga peab mainima, et ma pole sind ammu Jaguari roolis näinud." Ilmselge vihje sellele, et Say võiks Jessica hommikul lennujaama transportida.

"Tõesti?" küsis Sayer kergelt muiates, sest sellest vihjest oli võimatu mitte arusaada. "No, mis kell ma sulle järgi tulen?" andis noormees Jessicale enda nõusoleku. Tegelikult ei olnud ta tõesti juba ammu enda autot kasutanud. Ongi aeg see jälle natuke soojaks sõita.

"Päris tõsiselt kohe," noogutas Jessica kaasa. Milleks Jessie Sayle nii stiilse auto kinkis? Loomulikult sellepärast, et noormees teda igale poole sõidutada saaks, kui vaja. Jessica endale poleks ealeski sellist autot ostnud. Tema on sportautode fänn ja tema valikut mõjutaks selline tore film nagu Transformerid. Aga peab tõdema, et too Jaguar, mille ta Sayle kinkis, on vägagi kena auto. "Kell viis hommikul oled maja ees," lausus Jessica otsustavalt, jättes mainimata, et startima siit peaksid nad nii umbes kaheksa ajal. Jes ise raudselt magab alles viie ajal.

"Kell viis hommikul?!" ei üritanudki poiss enda imestust varjata. No jah, ega tal ei lähegi ju und vaja. "Mis kell sul see lennuk siis läheb?" küsis Rufus, olles enam kui kindel, et Jessica võttis suvalise kellaaja lihtsalt, et noormees varem tema juurde tuleks. Ta magab ise sellel ajal...

"Jah, kell viis hommikul," kordas Jessica. Saab siis nii paar tunnikest vähemalt Sayeri kaisus vedeleda, temaga juttu rääkides talle silma vaadata, teda suudelda...Jes vedas näole suuuuuuuure laia naeratuse ja teatas siis, et lennuk väljub kell kümme. "Aga sina tuled ikkagi viieks siia," jäi Jessica endale kindlaks, "onju?"

"Ma arvan, et ma ei saa selleks ajaks üleski," lausus Sayer, "ma ärkasin täna kell kuus, sõitsin lennukiga South Carolinasse, mängisin korvpalli, loksusin mitu tundi bussiga siia ja nüüd sa tahad öelda, et ma pean hommikul kell viis üles tõusma?" Rufus vaatas tüdrukule otsa ja raputas aeglaselt enda pead. "Ma tulen kuskil poole kaheksa või kaheksa ajal," sõnas noormees, silmitsedes neidu.