Tagasi kodus

"Kurat, millest sa praegu aru ei saa? Jessica on mulle pigem õe eest," ärritus Joe. Tule veel koju, oma toastki aetakse minema. "Sierraga oli hoopis teine lugu ja Jasoniga pole ma kunagi läbi saanud," lisas Joseph. "Sõbrad ei puutu üksteise tüdrukuid ja tavaliselt ka õdesid, aga savi see viimane," turtsatas Joe.

"Ma loodan, et sa ise ka usud seda, mida sa räägid hetkel," lausus Sayer. Tal ei oleks midagi selle vastu, kui Jes endale sõpru saaks, aga millegi pärast oli tal Joe vastu lihtsalt mingi ebakindlus. Ta ei teadnudki täitsa täpselt, kas ta ei usaldanud Jessicat kui ta oli Joega või vastupidi. "Seal ei olnud mingit teist lugu. Ta kuulus kellelegi teisele, aga sa ei suutnud seda endale selgeks teha," sõnas noormees, vaadates tüübile otsa. Rufus ei hakanud tema järgnevate sõnade kohta midagi ütlemagi.

Jessica ei saanud tükk aega aru, mis värk on. Kõlas nagu Say ja Joe kerget sõnasõda pidamas. Siis aga taipas ta silmad avada. No näed siis, ongi Sayer. Sõnasõda, mida ta kuulis, oli peast pühitud ja ta ei mäletanud ühtegi sõna. Justkui uni, millest ta äkitselt ärkas ja mida ta meenutada ei suuda. Selle vahega, et ta ei püüdnudki meenutada. Sellest, miks need kaks üldse sõnelesid, ei saanud Jessie nagunii aru. Tal polnud aimugi, et Joe oma kätt tema ümber hoidis või talle kuidagimoodi lähedale nihkunud oli. Sõnagi lausumata ronis Jes voodist välja ja järgmisel hetkel tervitas ta Sayerit tugeva kalliga. "Sulle kohe meeldib mind üllatada, jah?" küsis Jes naeratades. Nii hea, et Say tuli. Mitte miski ega keegi ei tee päeva paremaks kui Sayer.

"Usun," kõlas Joe kindel vastus. See oleks eriti loll juhtum, kui ise ka end ei usaldaks. "Sa ei tea, mis seal täpselt toimus, okei?" ütles Joseph järgmisena. Joe pidi Sierraga ballil olema, aga siis ilmus välja Jason, kelle poole tüdruk kohe jooksis. Oeh, jah. Kuulnud, et Jess oli ka üleval, lootis mees, et tüdruk selgitab kõik Sayerile ära.

"Ma ei tea," kehitas Sayer enda õlgu, "Sierra tegi mulle asja päris selgeks." Aga kuna asi ei puutunud siiski hetkel Sierrasse ja Joesse, vaid Jessicasse ja Joesse, siis ei hakanud noormees selle kohta enam midagi muud ütlemagi. Ja ega ta ei saanudki, sest järgmisel hetkel ärkas tüdruk üles ja tuli teda kallistama. Rufus asetas lihtsalt korraks enda käed ümber Jessie ning astus siis temast pisut eemale. Tal ei olnud hetkel mitte mingisugust soovi tüdrukuga õrnutseda. Kõik hea tuju, mis mängu võitmisest tulnud oli, hakkas taanduma.

"Ära ole nii paranoiline," turtsatas Joe ja korjas maast üles enda pusa ning tõmbas selle selga. "Jess, sul on üpris "usaldav" poiss-sõber," lausus Joseph irooniaga. Jess ja Joe ikka elasid aeg-ajalt koos ja Sayer pidi sellega harjuma. Joe arvas, et Sayer oli täiesti okei selle faktiga, aga ilmselt mitte.

Sellist vastutervitus Jessie küll ei oodanud. Jes kergitas selle peale vaid üllatunult kulme. Tema ei saanud mitte midagi aru, mis siin toimub. Miks Sayer eemale astus. Selline asi tema puhul ei tähenda kunagi midagi head. "Sa..vist..tahad mulle midagi rääkida," pakkus Jessie, hääles ilmselge kartlikkus. Miks Sayer tuli? Paistab, et mitte sellepärast, et Jessicale oma kohalolekuga rõõmu valmistada. Jessica kartis kõige hullemat, aga talle jäi täiesti arusaamatuks, et miks nii.

"Ma leian, et sinu juures olekul peaks iga poiss-sõber paranoiline olema," sõnas Sayer üsna mürgiselt, "ja see, kui palju ma kedagi usaldan, ei ole tõesti sinu asi." Eriti veel kui Joe enda õde on põhjus, miks Sayer tüdrukuid enam usaldada ei saa. Ükskõik kui palju ta ka ei üritaks, miski jääb ikka häirima. Ja selline vaatepilt ei aita kohe kindlasti Sayeri usalduse võitmisele kaasa. "Ei, mul ei ole sulle midagi rääkida," lausus Rufus aeglaselt pead raputades, "ma tulin lihtsalt ütlema, et ma olen homse õhtuni Tree Hillis, kui sa midagi teha tahad."

"Mida sa ütlesid?" küsis Joe ja astus Sayerile sammu lähemale. "Jess on siin alati teretulnud, sina...," jättis noormees lause lõpetamata. "Vähemalt mina ei käi tüdrukute kanepit pakkumas," lisas Joseph, tõstatades teemaks jälle Lizandra. Mees hingas raskelt välja, ta ei tohtinud sellisel stressil endast võitu saada.

Jessica vaatas segadusel ilmel otsa kord Joele kord Sayerile. Sinu juuresolekul iga poiss-sõber paranoiline. Misasja? "Mis..mida..miks te tülitsete?" ei osanud Jessie õiget küsimustki leida. Ta ei saanud endiselt midagi aru. Keegi valgustaks? "Ma lähen homme kisakoorivõistlustele," lausus Jessica, olles täiesti kindel, et on varem seda Sayerile öelnud. Tänase järelejäänud õhtu veedaks ta hea meelega Say seltsis, aga Sayer peab leppima, et mataõpik segab neid kahte natuke.

"Ou, ma olen kindel, et sa kuulsid väga hästi," sõnas Sayer, unustades juba hetkeks, et Jessica ka ruumis veel on, lastes kõik tema sõnad enda kõrvust mööda. Ta ei tahtnud, et asjad siin ja praegu liiga kaugele läheksid ja ta oli tõesti valmis juba taanduma, kuid Joe järgnevad sõnad justkui rebisid noormehe sees kõik lahti, surudes tema pähe taaskord mõtteid, et ta on ise väärtusetu ja ei vääri ka kedagi. Ta oli nii palju vaeva näinud, et kõik tema elus jälle parema suuna võtaks ja kõik halb minevikku jääks, aga nüüd oli see justkui ühe hetkega maatasa tehtud. "Sa pole mitte kunagi mu sõber olnudki ja pole seda ka praegu ega edaspidi," sõnas Rufus tõsiselt ning keeras otsa ringi, lahkudes sõnagi lausumata toast, liikudes esikusse. See oli kõige suurem viga olnud, et ta üldse siia tuli.

Mida kuradit?! "Sayer?!" ei teagi nüüd, kas see oli küsimus või üsna meeleheitlik reageering noormehe lahkumise kohta. Jessica läks koheselt noormehele järele. "Sayer," lausus Jes veelkord, seekord palju vaiksemalt, tasasemalt ja muretsevamalt. "Mis toimub?" küsis Jessie, "Millest selline käitumine? Selline sõnasõda?" Novot, oleks pidanud ikka edasi õppima, mitte pikali viskama, mille tagajärjel ta magama jäi ja ei ütleks, et see uinak nüüd kasuks tuli. Päris suudabki ta õppida, kui sellist Sayerit nägi. Oli näha, et kutt oli pettunud, aga milles? Kelles? Miks?

Sayer jõudis esikus endale saapad jalga tõmmata ja siis sai ta hunnikuga küsimusi, millele vastata. "Midagi ei toimu," lausus noormees ning haaras nagist enda jope, "ma lihtsalt leidsin kinnitust sellele, et Joed ei tasu usaldada. Ta võib sinu sõber olla, aga minu sõbraks ei saa ta kunagi." Tõmmanud jope endale selga ja luku kinni, asetas ta enda käe juba lingile. "Ma helistan sulle homme või midagi..." sõnas Rufus ning vajutas neidise otsmikule ühe suudluse, aga selles oleksid justkui tunded puudunud. Ja kontakt tüdruku nahaga ei andnud talle ka seda tunnet, mida tavaliselt. Miski oli justkui kadunud või otsa saanud seal toas...

"Ta ei peagi kunagi sinu sõbraks saama," ei saanud Jessica ikkagi aru, mis värk on. "Joe on minu jaoks samasugune sõber nagu sinu jaoks Alex ja see tüdruk ei saa iialgi minu sõbrannaks," jätkas Jessie. "Mul on homme kisakoorivõistlused," tuletas Jessica uuesti meelde. Sayer peaks teadma küll, et see tähendab seda, et telefoniteel on tüdrukut võimatu kätte saada, sest siis tegeleb ta vaid sellega, et ta tiimi alt ei veaks. Ja paneb oma vaimu selleks valmis, et teda loopima hakatakse. Jes tõmbas kiirelt poolsaapad jalga ja pani jope selga. Seda ei juhtu, et Sayer nüüd niimoodi lihtsalt ära läheb. Jessica sai samuti aru, et selle ostaettemusis polnud mingeid tundeid. "Lähme jalutame natuke," pakkus Jessica, võttes Say käest kinni.

"No shit, et ei ole sõber, kui mind alusetult süüdistatakse," vastas Joe. Hea, et Sayer lahkumas oli. Mees ei saanud aru, mis ta praegu valestitegi. Jessica kaiusutamine on siis nii suur kuritegu? Ilmselt. Joe viis silmad esikusse, kus Say ja Jess hüvasti jätsid, tegelikult oleks kogu asi võinud olla olemata.