Boop

William kehitas õlgu. "Ega polegi," möönis ta häälega, mis ütles, et see mõte pole terviklikult välja öeldud. Tema oli mõelnud, et see on mingi põhjus, miks inimesed teda veel rohkem põlgama peaksid hakkama, aga Stacia sõnad jätsid mulje, nagu polekski see mingisugune sotsiaalne kuritegu - risti vastupidi sellele, mida ta ise arvanud oli. Neiu küsimust kuuldes aga turtsatas noormees üsna rõõmutult. "Tean? Muidugi tean," vastas ta kibeda naeratuse saatel. "Sulle ei olegi keegi rääkinud? Ma pöörasin eelmisel aastal keset tundi ära, peksin ühe tüübi läbi ja minust sai Tree Hilli psühhopaat. Karta on, et selline vägitegu ühe aastaga maha ei kulu." Mitmed pilgud, mille osaliseks ta sai, paistsid küsivat, millal ta jälle ära flipib.

Williami hääletoon tekitas Stacia peas küsimusi, aga ta otsustas vähemalt praegu sel teemal vait püsida. Ei tahtnud jätta muljet, nagu oleks ta üleliia uudishimulik. Tegelikult enamasti ei olnudki, kuigi vahel lõi see omadus temas välja. "Minuni on laekunud mõned üksikud detailid, aga mitte midagi konkreetset. Pealegi ei tee ma inimeste kohta järeldusi mingite juttude põhjal," rääkis neidis. Inimesed kipuvad kuulujuttudes väga palju mittetõest infot juurde lisama. "Ma ei usu, et saa niisama kellegi läbi peksid. Selleks pidi ka mingi põhjus olema," arvas Stacia. Muidugi ei kiitnud ta rusikate kasutamist heaks, kuid alati ei saanud teisiti. Temagi on enda elu jooksul kaklema pidanud. Piirdus see küll kõrvakiilude ja juustest kiskumisega, aga vägivald siiski. Enda kaitsmiseks oli Stacia kõigeks valmis.

Parem kuuleb Stacia sellest asjasse segatud isikult ja ilustamata kui mõnelt kolmandalt koos ohtrate valedetailidega. Seda aga, et neiu mingeid järeldusi ei tee, oli kergendus kuulda, nii et William ise ka imestas, miks see nii rahustav oli. Ju siis vaatas ta kooliõde kui võimalikku sõpra, kuigi tal sõpru väga vähe ja arusaam sõprusest ka omamoodi. "No jah, oligi põhjus, aga sellest vaadatakse ju sujuvalt mööda, sest motiiv pole oluline, oluline on vaid lõpptulemus," sõnas noormees sapiselt. See tüüp oli tema ema solvanud. Ei - ta oli tema ema ja teda solvanud. Tal olid närvid pingul. Ta vajas vaid torget, et plahvatada, ja see torge tuli. Aga mida inimesed nägid, oli selle idioodi segipekstud nägu ja tema, friigi, psühholoogi juurde saatmine, mis oli vaikiv signatuur - maniakk, hoia eemale! "Aga aitäh, et sa oled selline inimene, kes järeldusi ei tee," lisas nooruk mõnehetkelise vaikuse järel, kui oli oma tumedad silmad Stacia poole pööranud. "Teeb selle kooli natuke talutavamaks."

Stacia oli ise ka oma reaktsioonist kergelt üllatunud. Ta ei olnud varem selline, vaid käis pundiga kaasas. Kõik, mis tundus teistele kahtlane ja ebanormaalne, oli temagi jaoks. Võis isegi väita, et varem oli Stacia paras mõrd, kes hoolis ainult enda heaolu kindlustamisest. Mingil määral on need omadused temas endiselt olemas, aga siiski on muutus märgatav. Ehk hakkas ta lihtsalt lapseeast välja kasvama? "Arusaadav. Ma parem ei hakkagi küsima, mida sulle tehti. Ega see ju midagi ei muudaks," lausus tüdruk. Tal oli mõnes mõttes isegi Williamist kahju. Kuigi Stacia oli enamuse koolis käidud ajast pigem koorekihi hulka kuulunud, suutis ta vägagi reaalselt ette kujutada, mida võivad tunda need nn peksukotid ja kõrvalejäetud. "Ma ei pruugi küll kõige targem välja näha, aga mingisugune mõtlemisvõime on mul siiski olemas. Sa pole sellist kohtlemist ära teeninud," rääkis Stacia, ilme kordi tõsisem kui tavaliselt. Kõndida oli veel jäänud paarsada meetrit, mis tähendas, et õige pea jõuavad nad tüdruku kodu juurde.

Kant oli tõesti tuttav, märkas ka William, kui ringi vaatas. Eelmine kord, kui ta siin käis, oli väljas pime, aga ta tundis ümbruskonna ikka mingil määral ära. Paratamatult tuli talle jälle tema võimas ronimine meelde. Millise hullu tüki ta ühe tüdruku pärast ära tegi... "Aitäh," sõnas ta vaikselt, seedinud kuuldut mõne aja. "Sa näed küll arukas välja," lisas noormees siis, viies jutu fookuse endalt Staciale, mõtlemata seda komplimendina, aga kui Stacia peaks seda komplimendina võtma, on ka tore. Neiust oli väga kena öelda seda, mida temake just öelnud oli, ja ta peab need sõnad meeles, kui tuju jälle kehv on, aga praegu ei tahtnud ta eriti enam samal teemal keerutada - keda see huvitab, et ta ise selle teema algatanud oli.

Ka Staciale meenus jälle too seik, kui William mööda tema maja seina üles ronis. Võimatu oli midagi nii hulljulget unustada. Isegi siis, kui ta tol hetkel päris korralikult täis oli. Vähemalt ei sadanud tüüp sealt alla... "Parem ära täna. See muudab mind ainult ülbemaks," ütles Stacia naljaga. Noh, võib-olla kunagi ammu võis sel ütlusel ka tõepõhi all olla, aga mitte praegu. Stacia sai aru küll, et Will ei taha ühel teatud teemal enam rääkida ning otsustas, et ei küsi ka rohkem midagi, vaid läheb sujuvalt kõigest mööda. "Kui ma veel blondiin olin, kuulis selliseid sõnu harvem," sõnas tüdruk pärast väikest mõttepausi. Valge värviga katsetamine mõni aasta tagasi osutus parajaks õuduseks, kuna Stacia oli viimane, kes aru sai, et see värv talle üldse ei sobi... Jõudnud lõpuks maja juurde ning ukse lukust lahti keeranud, viipas Stacy noormehele, et too samuti sisse tuleks. Ebaviisakas oleks lasta kellelgi väljas oodata.

Stacia polnud küll endast ülbet muljet jätnud, vähemalt siiani. Purjus Stacia käitumist ta ei arvestanud, sest purjus peaga olid inimesed tihtipeale hoopis teistsugused kui kainelt. Maja juurde jõudes lasi William silmadel üle selle seina liikuda, mööda mida ta üles roninud oli. Nüüd ei tundunud see sein üldse raske takistusribana, kui tol õhtul oli see olnud hullem kui mööda suvalist vertikaalasendis mäekülge ronimine. Mitte et ta oleks kuskil mägedes ronimas käinud... Majja astunud, vaatas noormees ringi. "Tore on seda maja ka valgustatult näha," lausus ta.

Staciale tundus endiselt ulmeline, kuidas on võimalik mööda seda seina üles saada, mis loomulikult tähendas, et ta ise küll mingil juhul midagi taolist ette võtma ei hakka. Isegi ronimissein, millel olid kohad, kust saab kindlalt kinni hoida, tekitasid neidises judinaid. Jah, Stacy kardab mingil määral kõrgust. Küll mitte paaniliselt, aga teatud kõrgused tekitasid siiski kõhedustunnet. Noormehe kommentaari peale hakkas Stacia naerma. "Tunne ennast mugavalt. Kui tahad, võid majas ringi vaadata. Ma olen varsti tagasi," ütles tšikk, kui oli jälle maha rahunenud ja naer enam nii väga peale ei kippunud. Jõudnud enda tuppa, läks neidisel mõni minut aega, et omale sobivamad riided leida. Sel korral osutusid valituks teksapüksid, t-särk ja selle peale käiv musta värvi jakk. Bowlingusaali polnud vist kontsakingade ja seelikuga asja. Kui Stacia ka Williami jope üles leidis, läks ta tagasi noormehe juurde.

Oh! Edukas nali (mis polnud tegelikult eriti naljana mõeldud, aga vähemalt ei naerdud mitte tema, vaid tema sõnade üle, ja heatahtlikult). Kui Stacia teatas, et läheb korraks ära, noogutas William, andmaks märku, et neiu sõnad on temani jõudnud, ning astus edasi, et tubadesse kiigata. Mugavalt ta end vaevalt tunneb, aga vähemalt ei öelnud neidis "tunne end nagu oma kodus", sest ta polnud kunagi sellest väljendist aru saanud. Kuidas ta saab end kellegi teise kodus tunda nagu oma kodus, kui tema kodu oli koht, kust ta ära minna tahtis. Stacia elamine oli küll kena, kuigi üksi elamise jaoks ilmselt liiga suur - kes seda koristab? Ta isiklikult ei viitsiks, nad ei saanud emaga kahepeale oma väikest korteritki kraamitud, sest keegi ei käinud neil külas peale mõne ema sõbranna, kes vanad ajalehed ära visata lubas või neid hurjutas, miks teleka peal nii palju tolmu on. Stacia naastes ei saanud noormees sinna midagi parata, et lasi oma tumedate silmade pilgul üle neiu liikuda. Vähemalt polnud tal seekord mingi napp kleit seljas. "Aitäh," tänas ta jopet vastu võttes, et see seejärel kokku panna ja oma spordikotti mahutada. "Sul on väga kena elamine," mainis Will end taas sirgu ajades, kui kotirihma õlale sättis.

Staciat oli üldiselt päris kerge naerma ajada, kuna tegu oli kõike muud kui tõsise inimesega. Elu võtab ta pigem väljakutsena ning vaatab, kuhu välja jõuab, mitte ei planeeri iga väiksematki sammu ette. Kui koristamisest rääkida, siis sellega saab tüdruk kenasti ka ise hakkama. Jah, ta elab küll üksi majas, kuhu mahuks elama ka perekond mitme lapsega, aga Stacia puhtusehullus ei lase tal tubasid kaua koristamata olekus hoida. Näitsikust on saanud korrafriik, kes ei kannata, kui asjad vedelevad seal, kus nad olla ei tohiks. Samuti teeb ta igal nädalavahetusel tolmuimejaga majas korraliku tiiru. Varem oli kõiki neid toiminguid teostanud koduabiline, mis paneb Stacia vahepeal mõtlema, kuidas ta nii järsku ise kõigega hakkama saama õppis. Arenguruumi muidugi veel oli, sest söömas käis ta enamasti väljas või valmistas ise lihtsamaid lihavabasid toite. "Minu eelmine kodu oli tunduvalt kenam, aga tänan," sõnas tüdruk lõbusal toonil. Tõmmanud oma mantli riietele peale, oligi Stacy valmis liikuma hakkama. Loetud minutite pärast olidki mõlemad majast väljunud ning alustasid teekonda paar tänavat edasi paikneva bowlingusaali poole.

Ta polnud Stacia eelmist elamist näinud, millest oli natuke kahjugi, kui neiu sõnu uskuda, nii et ta ei osanud seisukohta võtta. Peagi olid nad teel oma järgmise sihtkoha suunas ning taas seisis William vastamisi olukorraga, mis kandis nime "kohmakas vaikus". No ta kohe ei osanud jututeemat valida, kõikvõimalikud teemad olid juba ära räägitud ja ta oli eriti ebaoriginaalne, mis puudutas suhtlemist teiste inimestega, iseäranis tüdrukutega. "Mis loomad sulle meeldivad?" küsis nooruk lõpuks. Oi jessas, kui mannetu teemavalik... Aga ta ei olnud rohkemaks suuteline.

Mida lähemale nad bowlingusaalile jõudsid, seda tühjemaks muutus ka Stacia peas. Ta võis ju muidu jutukas olla, aga raske on rääkida inimestega, kes suurema osa ajast vaikivad. Või siis vastavad võimalikult lühidalt... Samuti ei tahtnud neidis oma võimalike küsimustega minna liiga isiklikuks. Nii oligi vaikus kerge tekkima. Stacia õnneks aga tegi William esimesena suu lahti, kuigi see küsimus oli nähtavasti üsna suvaliselt valitud. Vähemalt suutis neidis ette manada näo, nagu see küsimus ei teeks talle vähimalgi määral nalja. "Mulle meeldivad eelkõige armsad loomad... näiteks kassid või koerad, aga praegu mul koduloomi pole. Kunagi ammu, kui ma veel noorem olin, kinkis ema mulle sünnipäevaks kääbusküüliku, kellele panin nimeks Fluffy," rääkis neidis. Olid need alles ajad... "Muide, kui ma mainisin enne pitsat, siis mõtlesin taimetoitlastele mõeldud pitsat, kuna liha ma ei söö," tuli neidisele äkki meelde.

Tjah. Kohale võiksid nad jõuda tõesti. Siis ehk ei tekiks rohkem neid olukordi, kus ta otsib, mida öelda, ja välja kukub arulage nõmedus. Stacia juttu kuulates meenus Williamile üksainus koduloom, kes neil olnud oli enne seda, kui kodus kõik perse läks - suur saksa lambakoer nimega Tank, sest talle meeldis õhtuti end talle sülle sättida ja tegemist polnud teps mitte sülekoeraga. "Sa oled taimetoitlane?" küsis nooruk aga, kui neiu jutus ühe sõna tabas. Ema oli ka üritanud taimetoitlusega alustada, aga ei pidanud vastu kauem kui nädal, sest ei suutnud pikalt ilma oma lemmikute kanatiibadeta olla.

Williami küsimus tuli neidisele üllatusena. Kui ta ei söö liha, peaks see olema loogiline, et tüdruk on taimetoitlane? Samas polnud tema jaoks ka mingi probleem seda veel korra kinnitada. "Jah, juba pikemat aega pole ma söönud toitu, mis on kunagi oma jalgadel ringi jooksnud," vastas näitsik, et Willile ei jääks rohkem miski arusaamatuks. Vaevalt jõudis ta oma lause lõpetada, kui nad juba õigele tänavale jõudsid. Kõndinud veel paarsada meetrit, peatus Stacia bowlingusaali ukse juures. "Sellest kohast ma rääkisingi," ütles ta noormehele.

Ega see oligi tegelikult retoorilise küsimusena mõeldud, aga kui neiu juba vastas, olgu siis nii. Ja bowlingusaal jõudis ka kohale, tere-tere. Williamil oli üsna hea meel, et nad kohale jõudsid. "Ma pole siin käinud," lausus ta maja silmitsedes. Ei ole jah. Kuskil mujal ehk, kui üldse. Tõmmanud ukse lahti, ootas ta, kuni Stacia hoonesse astus, ja järgnes neiule. "Kas tellime söögi kohe või alles pärast mängu?" küsis noormees.