Boop

Korvpallitrenni vaatamine möödus Stacia jaoks vägagi lõbusalt. Lisaks sellele, et ta enda kaaslastega samal ajal kuuma klatši levitada sai, oli ka Willi üpriski tore jälgida. Mingil põhjusel arvas näitsik, et tänane päev trennis ei kuulunud noormehe jaoks just edukaimate hulka, aga sealt tuli ka järgmine põhjus, miks. Nimelt arvas Stacia, et William ei suutnud tema pärast keskenduda. Noh, vahel kippus tšikk niimoodi mõtlema, nagu keerleks kogu maailm ümber tema. Nagu ta öelnud oli, ootas Stacia võimlas. Ei olnud temal küll kuskile kaduda vastupidiselt teistele kisakooritüdrukutele, kuid nii oligi tegelikult parem. Katse kedagi maha raputada muutuks aja jooksul tülikaks. "Hei, seal sa oledki!"
hüüatas Stacia, kui tüüp tagasi tuli. "Valmis minema?" küsis tüdruk. Tema oli küll valmis. Igati valmis. Kohendatud meigi ja värskelt lakitud küüntega.

Neiu hääle järgi tuvastamine polnud miski vägitükk ja William märkas Staciat kiirelt. Kohendanud spordikotti õlal, kõndis ta neidise juurde. "Ma loodan, et sul igav polnud," sõnas noormees, kui sõrmedega veel kord läbi juuste tõmbas. Oli jah natuke rumal, et ta vähemalt pead ära ei kuivatanud, aga kauem ta nende lõõpivate jobude keskel olla ei tahtnud. Saabki tüdrukuga kokku - so what? Teised said ju ka. Pealegi polnud Stacia juuresolek niisama palju närvilisekstegev kui tema kohtumine Anniega, nii et ehk suudab ta täna normaalne olla. Normaalsem. "Kuhu sa minna tahad?" päris nooruk. Kas Stacial oli mõni idee, mida ette võtta, või polnud sedagi?

Ei jäänud ka neidisele märkamatuks Williami kuivatamata juuksed, mis pani Stacia korraks isegi omaette muigama, aga ta ei teinud seda paha pärast. "Ei olnud mul siin midagi häda. Sa poleks pidanud kiirustama, sest väljas on praegu juba päris külm. Eriti märgade juustega," rääkis tüdruk, taipamata, kui irooniliselt tema jutt tegelikult kõlas. Kõigest mõne päeva eest oli tema ise olnud see, kes napis kleidis läbi linna kepsutas... Teisalt jälle oli Stacy meelitatud, et kutt tema igavustunde või selle puudumise pärast muretses. Miski noormehe praeguses olekus ja hääletooonis pani Stacia arvama, et too pole enda elu jooksul kuigi paljude tüdrukutega väljas käinud. William tundus tegevuste väljamõtlemises kuidagi nõutu või nii, kuid tüübi õnneks oli Stacial pisut rohkem fantaasiat. "Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina pole ammu bowlingut mänginud. Ja hiljem võiks näiteks ühe pizza võtta," pakkus neidis välja idee, mis tal esimesena pähe tuli.

Tjah... Vaevalt ta sellest nüüd haigeks jääb, pealegi on Stacia õige inimene külmetamisest rääkima, kui ta ise oli poolalasti. *ot: kas Will sai üldse oma jope tagasi? ta läks ju selleta ära... XD* "Seal on kuramuse lasteaed, liiga kaua seal passida on psüühikale kahjulik," vastas William õlgu kehitades. On küll kahjulik, tal tekivad mingid idiootsed mõtted. Seda ka vaja polnud, et ta jälle üle mõtlema hakkab, nagu ta pidevalt teeb. "Bowling kõlab hästi," arvas noormees, kuulnud neiu ettepanekut. Pitsa mainimine meenutas talle, et kõht oli natuke tühi, sest enne trenni polnud ta midagi söönud ja koolilõuna polnud ka teab mis viiekäiguline õhtusöök, nii et üks pitsa ja ehk midagi veel kuluks ära.

OT: Tõenäoliselt mitte. Ma võin msnis täpsemalt seletada, miks seda arvan

"Miks nii? Teevad tobedaid nalju?" küsis Stacia. Poisid jäävad alati poisteks ning neile on üsna tavapärane teha enda arust geniaalseid nalju, mis aga võivad kellegi teise jaoks solvavateks osutuda. "Siis ma võtaks enda üleriided ja võib minema hakata," arvas Stacy. Ei, sel korral ta küll poolpaljana läbi linna müttama ei hakka. Tollest eelmise käigu tõttu sai näitsik päris korraliku külmetuse ja veetis suure osa nädalavahetusest voodis pikutades. Ei tahaks nagu midagi sellist korrata. "Oled sa autoga?" uuris neidis järgmiseks. Ta isegi ei teadnud, kas Williamil auto üldse on. Stacial endal polnud lubegi, kuna tavaliselt sõidutas teda autojuht. Nüüd iseseisvalt elades kasutas ta enamasti kas taksofirmade teenuseid või kõndis jalgsi.

"Mis sa ise arvad," ühmas William. Stacia paistis juba teadvat, mis masti nalju poisid teha oskavad - sotsiaalne inimene ikkagi -, nii et ta ei hakanud midagi täpsustama. "Mul pole autot ega lube," vastas noormees küsimusele, kui nad kappide poole kõndisid. Sel korral oli ta trennivormi kohe oma igapäevaste riiete vastu vahetanud ja dressid spordikotti kokku pannud, kuna kavatses ju viisakasse kohta minna, mitte Rivercourtile, kus on suva, mis sul seljas, peaasi et sa nagu tukunui paigal ei seisa, vaid mängid ka. Kuhugi bowlingusaali ronisid dressides vaid debiilikud ja tema end üheks ei pidanud. Eriti. "Kas sul on mingi kindel koht välja valitud?" päris Will, kui nad kappide juurde jõudsid. Tema jope oli ilmselt endiselt Stacia käes, kuna nende reedeselt kokkusattumiselt oli ta koju läinud pusa väel ja neiu polnud jopet talle tagastanud... Noh, aega on ka, nii külm veel pole ja ta saab alati oma mantli võtta, kui jahe tundub.

"Arusaadav. Ma poleks pidanud üldse küsimagi," jõudis Stacia järeldusele. Poisid võivad tõesti vahel üksteise vastu vägagi julmad olla, kuid tüdrukute vahel kippus asi tihti veelgi hullemaks minema. Nende õelus oli piiritu. "Mina olen selles suhtes sinuga samas seisus. Aga võib ju kõndida ka," arvas neidis. Muidugi oli veel võimalus näiteks takso võtta. Mis puutus riietesse, siis nendega Stacial probleeme polnud. Ta võis ka vabalt minna nendega, mis praegu seljas olid. Siis aga tuli näitsikule meelde, et tüübi jope on juba kahtlaselt kaua aega tema käes olnud. "Kui sul midagi selle vastu pole, võiks me enne minu juurest läbi käia. Saaksid enda jope ka tagasi," lausus näitsik. Sel juhul aga tuleks valik kõndimise asemel ilmselt taksosõidu kasuks. "Kuna mina pakkusin välja idee, jätan võimaluse sulle koht valida," vastas Stacia noormehe küsimusele.

Kõndimise vastu polnud tal midagi. Kõik käigud sai kõndides ära tehtud, olgu nendeks kooli või poodi minek. Jope mainimise peale kergitas William kulme, sest tekkis küsimus, kas nende vahel oli mingit sorti telepaatia või oli see lihtsalt kokkusattumus, et Stacia tema jopet mainis. "Minugipoolest," vastas ta kappi sulgedes, et spordikott taas õlale sättida. Koolist polnud neiu poole nii pikk maa kui Westside'ilt neiu poole, nii et ta ei näinud natuke rohkem kõndimises mingit probleemi. "Ma ausalt öeldes ei mäleta ühtegi bowlingukohta," tunnistas noormees siis. Ta võis ju olla kogu elu Tree Hillis elanud ja ka korra või kaks bowlingut mängimas käinud, aga seda tükk aega tagasi, sest viimasel ajal tal lihtsalt polnud sellistesse kohtadesse asja. Pealegi polnud tal kellegagi minna.

Mis puutus kõndimisse, siis kunagi oli see Staciale üsna vastumeelne, kuna ta oli harjunud sellise mugavusega nagu igapäevane autoga sõidutamine. Tree Hilli elama asudes aga see võimalus kadus ja nii tuli tal ennast ümber harjutada, mis aga ei osutunudki kõige suuremaks katsumuseks. "Ma luban, et ei venita liiga kaua. Vahetan ainult riided, otsin sinu jope üles ja siis võibki minna," sõnas näitsik. Vahepeal oli ta kapist enda mantli välja otsinud ja selle ka endale selga pannud, mis tähendas, et tema oli juba igati valmis minema hakkama. Koolis juurest Stacia koduni on kuskil kümmekond minutit jalutamist, mida ei ole tegelikult üldse palju. "Ma olen siin küll veel vähest aega elanud, aga jalutasin kunagi ühest kohast mööda, mille nime ma hetkel meenutada ei suuda. Aga see ei asu minu kodust eriti kaugel," rääkis Stacy. Ega tema ka ühtegi teist kohta ei teadnud. Loodetavasti on tema mainitu ikka avatud, sest muidu ei oskaks tšikk enam kuskile minna.

"Aega on," lausus William selle peale. Kiiret neil nii väga ju polnud, vähemalt temal mitte. Näinud, et Stacia on omadega valmis, hakkas ta välisukse poole kõndima. "Aga lähme siis sinna, kuna paremat mõtet meil ilmselt ei tuleks kahepealegi," nõustus noormees neiu pakutuga. "Kuidas kisakooriga läheb?" päris ta jutujätkuks, kui nad mööda tänavat kõndisid, et kohmakat vaikust vältida. Tavaliselt kõndis ta üksi, siis polnudki vaja kellegagi rääkida, aga praegu oli ta koos Staciaga ja... Noh, jah.

Kui tüüp väitis, et tal aega on, siis ei hakanud Stacia selle peale rohkem midagi ütlema. Tavaliselt ei kannata mehed väga naiste järel ootamist, sest kui naised lubavad, et teevad kiiresti, võib see nende "kiiresti" venida pooletunniseks või veel pikemaks. Mehed mõtlevad aga sama väljendi all kuskil viit minutit... Stacyl olid omad kogemused. "Jah, mis meil ikka muud üle jääb," sõnas näitsik muige saatel. Koduni oli veel tublisti astuda, aga kahekesi läheb tee mitu korda kiiremini kui üksi kõndides. "Igati paremini kui alguses. Nagu näha, siis on mind juba omaks võetud, kuigi arvasin, et sellega läheb kauem aega," vastas Stacia kuti küsimusele.

Seega oli Stacia puhul samamoodi nagu temalgi. "Ma arvasin ka, et mind ei arvestata meeskonnaliikmena, sest sain mingil eritingimusel meeskonda," lausus William. "Ma mõtlesin, et mind hakatakse mingiks õpsi lemmikuks pidama, aga mind võeti üsna kiirelt omaks." Ilmselt oli seal oma osa mängida ka tema, ee... lootustandval, aga tahumata andel? Midagi sellist. "Siin vähemalt tunduvad tunnivälised huviringid ühtsed olevat." Muidugi ei mäletanud ta põhikoolist midagi märkimisväärset, sest kui ta reaalselt oleks võinud huviringide vastu huvi tunda, oli kõik juba veega alla lastud.

"Millisel eritingimusel?" tundis Stacia huvi. Tüdruku esimene mõte oli, et äkki on William treeneri sugulane, tolle sõbra poeg või midagi muud taolist. "Õpside lemmikud üldiselt väga soositud nimekirjas pole," sõnas neidis. Stacia mäletas, kui suureks põrguks tehti tema eelmises koolis ühe tarkuri elu, aga Tree Hilli puhul oli kaheldav, et kunagi midagi sellist toimuks. Selles linnas oli ebatavaliselt rahulik. "Sul on õigus. Siinne rahvas tundub palju sõbralikum kui minu endises elukohas. Ma ei kahetse üldse, et Tree Hilli tulin," rääkis tšikk, tõstes samal ajal enda kõnnitempot, kuna tundus, et hakkab Willist juba pisut maha jääma. Üldiselt oli Stacia puhul tegemist rahuliku jalutajaga, kellel võtab punktist A punkti B jõudmine rohkem aega kui enamikul (noortest) inimestest.

William meenutas seda päeva, mil ta Sayeriga Rivercourtil palliduelli pidanud oli ja treener nägema sattus. "Mind võeti katsetevälisel ajal vastu," vastas ta. "Ses mõttes, et katsed olid ammu läbi, ma mängisin ühe kutiga Rivercourtil korvpalli ja korvpallitreener nägi, kuidas ma mängisin. Ütles, et seda mängu võib katsetena võtta ja ma olen võistkonnas, kui seda vaid tahan." Muidugi tahtis. Enne Sayeriga kokkusattumist oli korvpall tema jaoks olnud midagi ilusat ja kättesaamatut, mida telekast või tribüünilt vaadata, nii et otse loomulikult oli ta võimalusest haaranud. "Sellepärast arvasin, et mulle hakatakse viltu vaatama." Noormehe hääl omandas viimase lause ajal pisut kibeda noodi. "Niigi vaadatakse."

Alles nüüd jõudis Staciale kohale, mida William eritingimuste all mõtles. Tal oli isegi pisut piinlik oma eelnevate mõtete pärast, aga õnneks polnud ta neid kutile avaldanud. Vastasel juhul oleks teine ilmselt solvunud. "Aga selles pole midagi imelikku ju. Treener nägi sinus talenti," sõnas neidis tunnustavalt. See oli juba mitmes kord, kui talle tundus, et Will on liiga tagasihoidlik. Isegi kui see trenn, mida Stacy nägema juhtus, ei saanud kuuluda noormehe parimate soorituste hulka, uskus Stacia, et William oskab hästi mängida. Muidu poleks treener ju teda tiimi tahtnud. Kuulnud aga, mida tüüp järgmisena ütles, kergitas näitsik imestunult kulmu. Loomulikult oli ta juba ühtteist kuulnud, mida noormehe kohta sosistati, aga üldiselt teadis ta vähe. "Kas sa tead põhjust, miks sind... viltu vaadatakse?" küsis tüdruk ettevaatlikult.