Loe, siis tead, mis ilmas sünnib

OT: Annie. Also, tegelase minimaalne juhtimine on puppet masteriga kooskõlastatud.

Miks ta just Eastside'i ronis, ei osanud William täpselt öeldagi - ehk vahelduse pärast -, aga Eastside'i ta jõudis ja natuke aega mööda tänavaid kõndis, kuni jõudis kaubanduskeskuseni. Šopaholism teda küll ei kimbutanud, kuid niisama ringi vaadata võis alati, keegi selle eest raha ei tahtnud. Isegi siis, kui tal paistis selliste kohtade vastu allergia olevat... Ehk oli asi lihtsalt selles, et siin oli liiga palju inimesi, kes teda oma hindavate pilkudega takseerisid ja kelle silmist arvamust nagu kassaaparaadi LED-ekraanilt hinda lugeda võis. Kes teda teadsid, tema vägitükkidest kuulnud olid - põlgus. Kes ei tundnud ja juhtusid pealekauba noored tüdrukud olema - ehk isegi imetlevalt. Noorte tüdrukute moel muidugi. Kas oli ta vähe näinud-kuulnud seda, kuidas temast nooremad tibid mõnda kuuma kutti nähes segi läksid, mitte et ta end kuumaks peaks. Aga see selleks.

Ta oli raamatupoeni jõudnud ning suundus selle avarustesse. Raamatupoes oli üpris huvitav iseäranis siis, kui tal ka raha oli, sest teosed olid tänapäeval hirmus kallid. Uudishimulikult kõndis noormees rahulikul sammul riiulitevahedes, uurides köidete, mis riiulitele laotud, selgi. Üsna poesügavuses pöördus ta parajasti ümber nurga, kui kõmm! kellegagi kokku põrkas ja selle kellegi kandami kinni püüdis, enne kui see maha kukkuda jõudis. Kast. "Vabandust," vabandas Will kiirelt, kohendades kasti enda käes.

How Randy-boy looks like today

Annie pole kunagi kannatanud vaesuse käes ning ta on alati saanud kõike, mida ta on soovinud. Loomulikult ainsaks piiriks oli õhk õrn niidikene reaalsuse ja fantaasia vahel ning loomulikult ka rahakoti paksus luges palju. Ometigi on tüdrukule alati meeldinud ise raha teenida ja see panna enda tuppa kummuti parempoolsesse sahtlisse, mis oli ülevalt teine, "kasvama". Seda paari ostuga ära raisata tüdruk lihtsalt ei tahtnud, teades, et alati on asju, mida ta vajab rohkem ja mis püsivad kauem, kui neid korralikult hoida.

Heameelega oleks Annie hankinud endale töökoha Westside Notebookis, aga kuna tema isad olid liiga hoolitsevad ja hoidsid enda pisitütart nagu pisikest habrast kristallkujukest, siis vaevalt oleks teda lastud sinna. Seega pidi neidis leppima Eastside kaubamaja raamatupoega, kus oli pigem kaasaegne kirjandus. Annie armastas siiski neid pakse tolmuseid raamatuid, mida on nii palju loetud, et lehed kipuvad juba küljest tulema või on tint lihtsalt maha kulunud servadelt. Äkki paari aasta pärast suudab ta enda isasid veenda ja ta saab minna kohta, mis on tema südamele lähedasem kui see pood siin. Eks siis näeb, eks siis näeb.

Täna oli Annie põhiliseks ülesandeks tuua laost kastide kaupa uusi raamatuid ning need esinduslikult kõige nähtavamasse kohta ülesse panna. Seega vähemalt tunnikene võis näha pisikest tüdrukut kandmas kasti, mis oli peaaegu sama suur kui ta ise. Juhul kui ta astus kogemata kellegile varba peale või põrkas vastu riiulit, seina või teist inimest, siis püüdke olla mõistlik. Loodetavasti on seda ka järjekordne ohver, kellele suutis Madeline otsa koperdada. Nice. Kuna kokkupõrge ehmatas näitsikut ennast rohkem, siis oleks tema süles olnud kast kindlasti kukkunud maha ning uued raamatud kataksid poolt poe põrandat. Õnneks seda ei juhtunud, sest teisel pool kasti olev võõras, oli selle hiiglase kandmise üle võtnud. "Pole midagi. Ma oleksin pidanud jälgima, kuhu ma kõnnin," lausus Annie vaikselt, tõustes varvastele, et kinnitada enda silmad teisel pool kasti olevale noormehele.

William toetas põlve korraks vastu kasti põhja, et käte asendit parandada ja saada võimalus üle kasti vaadata, kellele täpselt ta otsa tormas. Nägu oli tuttav küll, ta oli seda tüdrukut mitmeid kordi kooli peal näinud, iseasi, kas tüdruk teda märkas. Nimeks oli vist... Annie. Jah. Freshman. Üsna armsa olemisega. Loodetavasti pole kõige pisemaid viimaste põlvkondade intriigide osas informeeritud, siis oleks siin vähemalt üks inimene, kes eelarvamustel üle pea kokku lüüa ei lase, vaid teda kui inimest kohtleb. Unistada ju võib. "Pole midagi, sellise kasti tagant ei peagi välja nägema," sõnas noormees õhkõrna naeratusevarjuga - see avatum suhtumine oli endiselt võõras ja tahtis harjutamist; kui ta tahab sõpru leida ja populaarsemaks saada - mis pole kindlasti tema kooliaja eesmärk number 1 -, siis peab ta välja nägema, nagu suhtleks söögi alla ja söögi peale. "Kuhu ma selle kasti panen?" päris Will siis. Ta jõudis küll rasket kasti hoida, kuid mitte rekordiliselt kaua; vähene treenitus ja üleüldine foobia spordi vastu andsid tunda.

Annie naeratas õrnalt noormehele, kui märkas viimaks üle kastiserva tema silmi ja osaliselt ka tervet nägu. Kuna näitsik päris pilk maas ka kogu aeg ei käi, siis tundis ta tüübi nii võrd palju ära, et seostada teda kooliga ning see oli ka kõik. Nimede peale pole tal kunagi head mälu olnud ning kuulujutte ta lihtsalt ei seedi. "Ei no inimesed võiksid ennem ka natukene mõelda ka, kui sellise kasti minusuguse kätte annavad," muigas neidis õrnalt. Surunud käed teksade taskusss, laskus neidis tagasi taldadele. Seljas oli tal lisaks sinistele kulutatud ja altservast narvendavatele teksastele ka must pikakäistega särk, mille peal oli punane raamatupoe särk nimg jalas mustad tennised. "Sa võid selle sinna samma teiste kastids juurde maha panna," lausus neidis, nõksatades peaga teiste kastide poole. Õnneks oli see viimane.

Mitte et tal oleks probleemi ka ülejäänud kohale tassida, kui neid seal veel peaks olema. William võttis ette näidatud suuna jalge alla ja asetas kasti teiste juurde. "Vajad sa veel abi?" küsis ta. Viimati pakkus ta oma abi... millal? Olgu, see selleks, tema praegune ristiretk eeldas ka väljapoole elamist, ja see temast peaaegu peajagu lühem neiu võis olla esimeseks katsejäneseks William Randolph Hamiltoni püüetel halli ühiskonnaga sammu pidada. "Muide, ma olen William, aga üldsus kutsub mind Williks," tuli noorukile siis meelde end tutvustada ja käsi sirutada. Üldsus tunneb teda ka Nirgina, aga see hüüdnimi hakkas tasapisi ära kaduma.

Abiosutamisega kastide tassimisel jäi tüüp kahjuks mingi poole tunni jagu hiljaks. Kui ennast Williamiks kutsuv poiss oleks tõesti mingi kolmkümmend minutit varem siia sattunud, kui Annie enda tööga alustas, milleks täna oli siis uute raamatute väljapanek, alustas, poleks olnud neiul midagi tasuta tööjõu vastu. Oleks tema enda töö palju lihtsamaks teinud. Korraga noormees aga sirutas käe ning tutvustas ennast, rikkudes tüdruku imelise kujutluse sellisest tööst, kus ta ise istub ainult ja teised rabavad ennast lolliks. See oleks armas, kuid ei teostuks kunagi, sest Annie lihtsalt ei suudaks tegevuseta istuda. Pigem annaks ta ükskõik mida, et olla sammuti samasugune töötav härg. See oli lihtsalt tema geenidesse kodeeritud. "Annie, lihtsalt Annie," lausus ta vaikselt, surudes poisi kätt. Peagi lasi ta sellest lahti ning pistis mõlemad enda käed teksade taskutesse, silmitsedes enda päästjat. Need kastid olid lihtsalt liiga suured ja rasked temasuguse pisikese tüdruku jaoks. Uskumatu, et talle tõesti selline töö määrati. Pimedad lambad. "Sa oled minu inglise keel ja kirjanduse rühmas?" pöördus näitsik tema poole küsimusega. Kuigi ta pole tüüpi varem koolis märganud, ei hakanud ta isegi küsima, kas tüüp on uus tulnuk või ei. Madeline ise oli veel hullem rebane. Kõigest kuu aega tagasi kolis siia linna. Seega oleks ta endast lihtsalt lolli mulje jätnud, kui tüüp on terve elu siin linnas elanud ja ühes koolis käinud. Ometigi mingit moodi pidi aga vestlust alustama, sest üpris kahtlane oleks lihtsalt seista ja üksteisele otsa vaadata ning väikene puhkepaus kulub Annie'le küll hetkel marjaks ära. See tundus selleks väga hea viis.

Aga sellest poleks midagi olnud, kui Annie olekski küsinud, kas Will on Freshman või Sophomore. Ei saanud ju eeldada, et inimene, kes alles hiljuti Tree Hilli saabus, teab kõikide selle asukate nimesid - ja fakti, et Will oli vägagi kohalik. Küsimuse peale noormees noogutas. "Sa pole kohalik, ega?" küsis ta nüüd ise selle küsimuse, mis juba mõnda aega keelel ja meelel püsinud oli. Ta polnud seda tüdrukut varem näinud, nii et võis järeldada - ega ei olnud ikka kohalik küll -, aga igaks juhuks küsiks ikka üle.

"Mitte just eriti. Ma kolisin siia alles paar kuud tagasi, natukene enne kooli algust," raputas Madeline enda sõnade kinnituseks õrnalt pead. Kuigi praeguse seisuga on ta siin ikkagi päris mõnda aega elanud, ei tunne ta siiski linna rohkem kui enda kooli ja kodu vahelist teed. Olgu võib-olla ka natukene Eastside ja jõeäärse Westside tänavaid, mida mööda kõnnib ta natukene rohkem kui kord kuu jooksul, kuid päris ilma kaardita ta küll linnatänavatele orienteeruma ei läheks. Juhul kui tüdrukul on vaja kuhugi minna, siis laseb ta end kas sinna kummalgil enda isal sõidutada või võtab takso.
"Seega ei eksi ma vist väga palju, kui pakun, et sa oled siin minust kauem elanud?" muigas neidis kergelt. Lõpuks ometi loob ta normaalseid tutvusi kellegagi siit linnast. Seda lõbu ei jäänud talle siiski kauaks, sest peagi karjus eemalt neidise töödejuhata, kasutades loomulikult tüdruku perekonnanime, et ta enda tööd teeks. Ennast vaikselt vabandanud, kõndis Annie mõned sammud eemale, kükitades kastide juurde maha, võttes sealt välja sületäitega raamatuid, et moodustada nendest mingisugune püramiid või mingi muu geomeetriline kujund, mis pälviks poekülastaja pilku kiiremini, kui lihtsalt raamatute üksteise otsa panemine.

Williami silmad vilksatasid isikule, kes eemalt Annie nime haugatas. Õige jah. Tüdruk peaks tööd tegema, tema aga ei lase temakesel raha teenida, vaid lobiseb siin. Vaadanud, kuidas neidis kastist raamatuid kaevas ja neid eemal geomeetrilise imena sättima hakkas, kummardus noormees sama kasti juurde, et allesjäänud raamatud sealt välja võtta ning kooliõe juurde tassida. "Sa võid mulle selle eest, et ma sind vägisi aitan, hiljem ühe kohvi välja teha," sõnas ta kerge muige saatel. "Ma olen sünnist saati Tree Hilli kodanik olnud," vastas Will ka küsimusele, mis talle varem esitatud oli. "Nii et kui sul on mingeid küsimusi või tahtmist kuhugi konkreetsesse kohta välja jõuda, anna aga teada, aitan nii palju, kui oskan." Ta võttis ühe raamatu veel paika ladumata hunnikust ja lasi selle lehtedel sõrmede alt läbi joosta. "Mis mulje sulle Tree Hillist siiani jäänud on?"

Annie pruunid silmad tõusid enda ees olevatelt raamatutelt Williamile, kes otsustas talle appi jääda. Väga üllas temast. Õrnalt endamisi naeratanud, langetas neidis uuesti enda pilgu, püüdes enda tööd teha võimalikult kiirelt ja korralikult. Pole just eriti meeldiv kui raamatutest koosnev püramiid kukkub kokku ka kõige kergema tuulekesega, kui keegi peaks sellest mööda kõndima. "Eks ma püüan seda siis meeles pidada ning ära loodagi, et ma unustan selle ära," lausus Annie lõbusal naeratusel, tõstes enda tumepruunid silmad pikemaks ajaks Williami tumedatele silmadele. Kui noormees viimaks tema küsimusele vastas, noogutas tüdruk kergelt. Terve elu elada ühes linnas - sounded like fun. Madeline on viimase 16 aasta jooksul kolinud mingi kaheksa korda äkki. Kunagi ta pidas arvet selle üle, kuid nüüdseks on see saanud lihtsalt nii tavapäraseks. "Selge. Vähemalt juhul kui ma juhtun ära eksima, siis oled sa esimene, kes sellest kuuleb," turtsatas Annie vaikselt endamisi, hakates peagi sootuks naerma. Esimese kastitäie raamatutega läheb alati kõige kauem aega, aga edasi on kõik juba tunduvalt lihtsam. "Päris hea. Mulle meeldivad väikesed kohad. Siin on vaikne, inimesed tunduvad olevat sõbralikumad ja tunnevad rohkem huvi end ümbritseva vastu. Kuigi ilma kaardita ma ei julgeks momendil eriti ringi liikuda," lisas ta vaikselt, tõstes enda silmad raamatutelt tagasi noormehele. Nii esimene kast sai ära laotud ning nüüd on vaja teist kasti ja kuna Will oli neile kõige lähemal, siis ootas Annie tema poolt väikest abikätt.

Will sai olematust žestist aru küll. Pöördunud, kõndis ta kastivirna juurde ja selle asemel, et raamatuid tuua, tõi korraga terve kasti - vähem patsutamist, kiirem töö. Kui nad veel majas elasid ja ahiküte pidevalt puid neelas, oli isa talle riita ladudes öelnud, et ühte halgu kümme korda patsutada pole mõtet, kulub ära ja ei annagi sooja. Üks väheseid keni asju, mida ta kunagi öelnud oli... otse loomulikult oli sellele mõtteterale järgnenud põlastav "aga miks ma seda sulle räägin, sa teed niikuinii risti vastupidi". Jess. Kasti maha pannud, avas noormees selle ja võttis raamatuid välja, et need Annie laotud virna eeskujul oma kohale panna. "Noh," tegi ta neidise vastuse peale, "tore, et sulle linna meeldivam külg silma on jäänud." Ta oli siin liiga kaua elanud. See oli ilmselge. Tal oli sellest linnast üsna kõrini. Kool pidas teda siin, ema pidas teda siin ja sama tegi vanus, aga ta tahtis minema. Vaheldust. Midagi teistsugust. "Põliselanikuna saan vaid soovitada, et sa peale kella kaheksat õhtul Westside'il üksi ringi ei liigu. Kuni sa seda ei tee, on kõik hästi."

Annie kergitas endamisi kergelt kulme, kui William tuli tagasi terve kastiga, kuid samas ei hakanud ta ka midagi ütlema, sest nii läheb töö ainult kiiremalt ning pealegi tüdruku tööpäeva lõpp juba paistis. Tobe seadus, mis ei luba alaealistel töötada rohkem kui viis või kuus tundi. Juhul kui see oleks neidise võimuses, siis muudaks ta selle kiirelt ära. Kui nooruk tahab töötada pikemalt, siis miks ta ei võiks. Praeguse seadusega saavutab valitsus vaid seda, et noored poputatakse ära ning hiljem võtab neil kõvasti rohkem aega, et harjuda pikemate tööpäevadega ja raskema koormusega.
Õrnalt endamisi naeratanud, võttis Annie kastis sületäie raamatuid, ladudes need ilusti alumise rea moodi üksteise kõrvale. Nende kätetöö hakkas peagi juba ilusamat ilmet võtma ning püramiid muutus iga hetkega järjest äratuntavamaks.
"Sellepärast pole vaja muretseda. Mu vanematel on raskusi isegi hommikul mind välisuksest väljalaskmisega, sest nende arust varitseb iga nurga taga sarimõrvar või vägistaja. Aga juhul kui ma peaksin kunagi sinna poole sattuma, siis ma annan sulle teada ja sa võid mulle turvameheks kõrvale tulla," muigas Madeline endamisi lõbusalt, hakates peagi kergelt naerma.

Koos edenes töö tõesti jõudsamalt kui üksi ja kastide hulk vähenes järjekindlalt. William imestas endamisi, kuidas tal õnnestus normaalse inimese kombel suhelda. Must be the basketball - varasemalt oleks ta lihtsalt "vabandust" ühmanud ja poest lahkunud, et tusaselt kuhugi lonkida, mitte vestlema hakanud ja appi jäänud. See tunne oli veidralt vabastav, nagu võetaks talt ahelad ära või midagi. Annie sõnade peale lubas ka noormees endale muige. "Vähemalt on vanematel prioriteedid paigas," arvas ta. Tema ema... Tal polnud kunagi liikumiskeeldu olnud, kui nii võtta, aga polnud kindel, kas tema ema üldse teadis, et ta oli jälle hulkuma läinud. "Aga jään postile kutset ootama," lisas nooruk siis. "Ma ei tööta tasuta, you know."

Enam ei kulunudki palju aega ning kõigest kümne minutiga olid kastid raamatutest tühjad ning ilus kirja püramiid laotud. Loodetavasti ei kuku see nüüd kokku, kui keegi peaks mööda minema või sellele peale hingama. Tõusnud põrandalt püsti, pühkis Annie harjumusest enda käed vastu siniseid teksaseid puhtaks, kuigi ta otseselt neid mustaks ei teinud.
Annie'l on tõesti enda vanematega vedanud. Kuigi nad polnud tema bioloogilised vanemad ega üldse kohe mitte mingit pidi temaga suguluses, ei oskaks neidis paremat perekonda ette kujutada. Olgu nad millised tahes - Annie'l on siiski kaks isa -, on nad inimesed, kellele tüdruk alt ülesse otsa vaatab ja kelle jälgedes tahab ta käia.
"Tore, sest etteteatamist meil siin nüüd küll pole," muigas neidis õrnalt, tumedad silmad poissi jälgimas. Käed teksade tagumistesse taskutesse surunud, pööras Madeline enda pilgu momendiks kellale. Mõned minutid veel ning tema jaoks on tänane tööpäev läbi. Nice.
"Kas meil on juttu tänasest päevast, sest ma pidin sulle selle kena heateo eest maksma tassi kohviga, või hoopis hilisõhtustest turvamistest?" kergitas Annie küsivalt kulme.

"Mõlemast ikka, ma ei sea end ometi tasuta ohtu," tegi William enda jaoks üsna mannetu katse nalja teha, öeldes seda tõsise ja kindla näoga. Tegelikult polnud tal mingit plaani reaalselt mingit tasu nõuda, see oli vaid naljaga pooleks öeldud, et neiu kallal nokkida, aga kui Annie seda tõsiselt võtma peaks... Küll siis asju silub. "On sul väga kiire koju?" päris noormees siis. Kes teab - ehk on, koolitöö või kodused ülesanded või vanemate käsk või mis iganes... Ja seal tema julge verbaalne mõttelend katkes. Klõps. Ta tahtis küsimust jätkata sõnadega "või saad mõned minutid oma koolivenna jaoks raisata", kuid see tundus tobe. No jah. Esimene kord reaalselt mõne tüdrukuga, kes tema poole rõvedusi ei sisista, sest ta on psühho, rääkida, ja normaalset juttu pealekauba. Selline small talk oli vägagi lõõgastav. Samas, see küsimus, mis õhku rippuma jäi, tundus ka ilma oma täienduseta tobe.