Loe, siis tead, mis ilmas sünnib

Williami sõnade peale turtsatas Annie kergelt, hakates seejärel endamisi naerma, kuigi noormees oli nii tõsine kui olla võib. Just kui mõtleks ta enda sõnu 100% tõsiselt ning tüübil on tõesti mingi tunnitasu tiksumas. Arve esitab ta nagu kord ja kohus kuu lõpus. Kuna tüdruku jaoks kõlas sõna 'tasu' sellises kontekstis vägagi kahtlaselt, hakkaski ta endamisi naerma. "Enda teada mitte," kehitas Annie momendiks õlgu. Tema vanemad läksid eile kõige varasema lennukiga New Yorki ning pidid alles homme õhtul või öösel jõudma, oleneb kui ära broneeritud lennukid on. "Pealegi olen ma sulle tassi kohvi võlgu, seega nimeta koht ning kanna kulud minu arvele," lisas Madeline peagi õrnal naeratusel. Ennem kui nad kuhugi minema üldse hakkavad, peaks tüdruk endal riided ära vahetama ning töödejuhatajale teada andma, et tema töö on tehtud.

Koht. "Siin lähedal on mingi kohvik, kust ma mööda tulin," mainis William. "Ma ei tunne Eastside'i eriti hästi, ehk oskad mõnda kohta öelda, kui minu variant juhuslikult ei sobi." Jutu ja käitumise põhjal otsustades polnud tegemist Westside'i tüdrukuga, seega eeldas noormees, et Annie sellest kandist rohkem teab. Pealegi hakkas maad võtma mingi tunne, mida ta kunagi varem tundnud polnud - selline... häbi, umbes et ükskõik mida ta ka ütleb, ta näib tolana. Muidu oli tal olnud siiralt pohhui sellest, mida keegi temast arvas, mida keegi tema vähe välja öeldud ideedest arvas ja puha, aga praegu oli sootuks teine lugu.

"Mmmm.. mul pole küll aimu, millist sa mõtled, aga võime järgi vaadata. Nagu nii kergendab arve minu rahakotti," muigas Annie, kehitades samal ajal kergelt õlgu. Ta on käinud korra-kaks enda isadega Sunset Sushi's söömas, aga too koht on küll mõeldud miljardäride võsukestele, sest tavainimese rahakott seal arvet läbi ei näri. Ometigi söögid on enda hinda vägagi väärt.
"Aga sellisel juhul võiksid sa anda mulle paar minutit, et ennast korda teha," sõnas neidis peagi lõbusal naeratusel, silmitsedes enda siniseid kulunud teksaseid, raamatupoe logoga t-särki ja neid vanu kulunud musti ketse. Tavaliselt Madeline enda välimusele nii võrd palju tähelepanu ei pööra, kuid praegu tahtis ta küll midagi korralikumat selga panna.
Vähemalt peale tänast ei saa neiu vanemad kurta, et tüdrukul pole kellegagi suhelda ega õhtul väljas käia, olgu selleks kasvõi Westside poiss. Peaasi, et pisitütar ei istuks õhtu otsa kodus.

Kust see küll tuli, ei tea, aga Annie palve peale torkas William käed pükste taskutesse ja tõmbas need taas välja, seekord rusikasse pandult, nagu hoiaks midagi peos. Peopesad avas ta Annie poole. "Mul on siin mõned minutid, võta nii palju, kui vajad," lausus noormees rahulikult. Hetk hiljem uhtus temast üle mõte - idioot. Mis asi see oli? Kus ta sellist asja kuulnud oli? Telekast? "Igatahes, jah," lisas ta natuke kohmetult, kui käed jälle taskutesse surus, seekord mingeid "minuteid" välja võtmata. Loll.

Algul, kui William enda mõlemad käed taskusse toppis ja need rusikasse tõmbunud peopesadega välja võttis, kergitas Annie kergelt kulme, kuid peagi jõudsid tema pikad juhtmed õigele lainepikkusele ja tüdruk hakkas kergelt naerma. Õrnalt pead vangutanud, viis ta noormehele õrna muigega pilgu ning kõndis seejärel töötajatele mõeldud taharuumi, kus ta vahetas kiirelt enda tööriided normaalsemate riiete vastu, millega ta oli tööle tulnud, ning umbes kümne minuti pärast oli see sama uks juba tema selja taga ning näitsik otsis enda tumedate silmadega Williamit. Loodetavasti ei tõmmanud tüüp vahepeal paanikahoos minekut. See oleks nõme. Samas poleks selline olukord näitsiku jaoks esimene. Ta pole just selline prototüüp, kes sarnaneb iga teise tüdrukuga keskkoolis.

new outfit

Annie reaktsioon oli ainult kergenduseks, et tema sekundi murdosa jooksul naljakana tundunud komöödianumber ja tegelikult nalja tegi, mitte temast napaka muljet ei jätnud. Kui neiu tagaruumi kadus, pöördus William raamaturiiulite poole, kust tagaruumi ust näha oli, et vaadata, mis seal leidub, tegemaks aega parajaks. Oli ta ju nii lahkelt seda aega jaganud... Väga tola liigutus oli ikka, leidis noormees, kui ühte raamatut sirvides endamisi "tsk" tegi. Vähemalt on võimalik emale tõestada, et ta ka tüdrukutega suhtleb ja nii ülimalt vaimukas on. Ema vajab midagi positiivset. Niiviisi mõtiskledes hoidis ta pilku raamatul, sellesse õieti süvenemata, kuni silmanurgast liikumist märkas ja raamatu peaaegu käest pillas, saades selle viimasel hetkel kätte. Holy mother of god... Ta kas ei vaadanud piisavalt hoolikalt või oli viga selles tööriietuses, mida neiu enne kandis, aga Annie oli ilus. Tõesti ilus. Ja see riietus sobis talle - nagu oleks ta mõnest stiilimuutusesaatest äsja välja astunud. Neelatanud, pani Will raamatu mõningate raskustega riiulisse tagasi, saamata kooliõelt pilku, ja kõndis tema juurde. Where's your god now? "Sa... Sa näed hea välja," mainis ta. Is it impolite to stare?

OT: matching outfits!

SPOILER: Click to show

Annie naerma ajamine polnud reeglina eriline kunst. Lihtsalt inimesed ei näe tüdrukut just tihti naermas või üldse rõõmsana seltskonnas liikumas, mis tõttu peetakse neidise puhul seda missiooni võimatuks. Esmamulje ning endiselt esmamulje on see, mida vaatavad teised ennem ja mille järgi kogu hindamissüsteem käib. Lihtsalt nõme.
Märganud eemal raamaturiiulite vahel liikumist, pöördusid Annie silmad mainitud suunas ning enda õnneks leidiski ta Williami. Seega tema oletus, et tüüp jooksis minema nii pea, kui tüdruk taharuumi kadus, ei kandnud vilja. What a miracle.
"Võrreldes mõne minuti taguse välimusega, on see küll päris tsiviliseeritud ühiskonna tunnuseks," muigas Annie kergelt. Ta saatis noormehele ühe õrna naeratuse komplimendi eest.

William noogutas kergelt, nõustumaks Annie väitega. Tahaks öelda, et ta kaotas oma cooli, aga mingit cooli polnud enne olnudki, nii et mis see oli? "Kas lähme?" küsis noormees käega poe sissepääsu poole viibates. Et ta nüüd jälle mingit nõmedat nalja ei teeks või endast muul moel täieliku tola muljet ei jätaks... Nagu sõrmenipsuga huvitas teda järsku, mida Annie temast arvab, ja kui nad poest välja ning mööda kaubanduskeskust kõndisid, pöördusid Willi tumedad silmad pidevalt neiule tagasi. Tal oleks kooliõest pilti vaja, siis ta ei vahiks ehtsat eksemplari nii palju. "Sulle meeldib see töö seal raamatupoes?" küsis nooruk jutujätkuks, et ei tekiks kohmetut vaikust... kohmetut vähemalt tema jaoks.

Annie noogutas kergelt Williami küsimuse peale. Enda tööandjale oli neidis juba öelnud, et ta lahkub ning momendil ei hoidnud küll miski teda momendil siin paigal. Välja arvatud raamatud, aga tüdruk on vägagi kindel, et kui ta homme tuleb jälle õhtuks tööle, siis on need ilusti enda kohal ja pole kuhugi kadunud.
Käed teksade taskutesse surunud, kõndis Maddy vaikides mööda koridori edasi, pruunid silmad enda ette suunatud, et mitte kellegile otsa kõndida ega midagi muud väga totakat ja rumalat teha. Just kui püüdes veenduda, et Will teda mingi imeliku pilguga ei vaata, sest tihti üks kõõrdsilmne pilk jälitab tüdrukut tema vanemate pärast, vaatas Annie noormehele otsa momendil, mil tüübi silmad olid suunatud enda ette.
"Ikka, vastasel juhul poleks ma seda võtnud," sõnas ta õrnal naeratusel. Otsest vajadust tal tööl käia pole, sest mõlemad tema isad teenivad vägagi korralikult, lihtsalt Maddyle meeldib ise raha teenida. "Juhul kui mu vanemad poleks nii kaitsvad, siis oleksin ma ennast Westside raamatupoe raamaturiiulite vahele läinud tööle. Kuigi uutel raamatutel on see meeldiv trükikoja lõhn, siis vanadel raamatutel on ajalugu, neil on oma lugu, oma spetsiifiline lõhn, mis kunagi ei kordu... seega palgas pole kunagi küsimus olnud. Ma töötaksin kasvõi tasuta, kuid vaevalt seadus seda lubab, sest vastasel juhul oleksime tagasi antiikajas, kui aristokraatitel olid omad orjad. Ma mäletan nii selgelt enda esimest raamatut, mille ma päris enda raha eest ostsin garaažimüügilt. See oli 1967. aasta Tolstoi "Anna Karenina". Kuigi ta lõhnas nagu mu vanatädi Ellie ehk siis tubakas, apelsinid ja seapraad, oli see siiski kordades armsam ja südamelähedasem, kui poest ostetud raamat. Üks asi oli see, et ma selle ostsin, aga see raamat oli jutustajaks nii paljude teiste inimeste eludele. Ning ma teen seda, eks ole? Räägin rohkem kui vaja on?" muigas Annie lõpus, kinnitades kindlalt enda tumedad silmad Williamile. Tüdrukul kippus liigrääkimise tuju peale tulema, kui ta on kergelt närvis.

Noh, kohmetu vaikus Annie puhul nüüd küll probleemiks olla ei saanud, leidis William neidu kuulates. See rääkis palju. Aga võib-olla oli see vaid hetkesituatsiooni tõttu nii. Tema näiteks võis siis rohkem rääkida kui tavaliselt, kui keegi puudutas mõnda teemat, mis teda rohkem huvitas või mille ta südameasjaks võtnud oli - heaks näiteks oli viimane kirjanduse tund, kus õpetaja Oscar Wilde'i ja "Dorian Gray" ja lõpuks homode teema üles võtnud oli, ja ta sujuvalt homodelt usule üle läks ning täiesti oma iseloomu vastaselt väga palju rääkis, imestades hiljem isegi, kust kogu see möla tuli. Tavaliselt oli tal raskusi kümnesõnalise lause ütlemisegagi, tol konkreetsel tunnil aga pläkutas nagu kajakas. Krää-krää. "Ei, pole midagi, räägi-räägi," vastas noormees kiirelt, kui Annielt üsnagi ootamatu küsimus tuli. Ta oli juba neiu juttu süveneda jõudnud ja leidnud, et niimoodi vaikides kuulata on väga mõnus, kui jutt ei tule mõnelt õpetajalt, kuni neidise küsimus selle õndsa rahu katki lõikas ja ta jälle oma cooli kaotas. Õnneks olid nad kohe-kohe kaubanduskeskusest välja ja kohviku juurde jõudmas, nii et ta saab end ehk kuskil koguda. "Mulle meeldivad ka vanad raamatud," mainis nooruk nii muuseas. "Ma mäletan, et esimene raamat, mis mulle kingiti ja mis on meelde jäänud, oli 1903. aastal trükitud piibel, gooti kirjas ja puha. Hästi suur ja raske ning lehed lõhnasid pisut kopitanult, aga mulle meeldisid eriti just selle kaaned - need on reljeefsed ja neil on igasuguseid huvitavaid motiive kujutatud."

Kuigi toonane tunniteema oli Annie jaoks ilmselt lähedasem ja mõistetavam kui kellelegi teisele, hoidis neidis enda suu peaaegu terve tund kinni, lausudes vaid nii palju, kui temalt mõne küsimuse tarvis vastust oodati või oma arvamust pidi valjult välja ütlema. Kas asi oli tookord selles, et Mady jaoks oli tegu uue linna, uue kooli ja uut sorti ühiskonnaga, kuhu ta tahtis seekord paremini sisse sulanduda kui enda vanasse klassi, kus Annie oli päris tuliselt vastu karva läinud klassivennaga, kes naeris tüdruku vanemate üle, tehes vägagi kohatuid ja neidise jaoks valusaid nalju. Loomulikult lõpetas poiss ilusa sinise silma ja eluaegse hirmuga näitsiku ees ning tüdruk eemaldati paariks päevaks koolist kakluse pärast. Samas peab ütlema, et see oli vägagi huvitav päev ning vahejuhtum ise veelgi huvitavam. Ei näe just iga päev tüdrukut, kes annaks endast kaks aastat vanemale tüübile kere peale. Mmmm... you go girl.
Kui Will mainis, et teda ei häiri Annie liigrääkimine, naeratas neidis vaid õrnalt endamisi. Sellegi poolest püüdis ta enda suud vähemalt järgmise 180 sekundi jooksul kinni hoida ja kuulata vahelduseks noormeest.
"Mu vanaemal oli 1869. aasta trükk. See oli küll puhas kunstiteos kahe paksu kaane vahel. Kõik vähegi illustratsioone meenutavad pildikesed olid käsitsi maalitud ning see oli üks haruldasemaid raamatuid üldse maailmas. Ma mäletan, et ma istusin alati tundide viisi akna all ning sirvisin seda ülima ettevaatlikusega, et ma ühtegi lehte ära ei lõhuks ning lihtsalt imetlesin seda kirja, nautisin kerget kopituse, tubaka ja suitsujuustu lõhna, mis sellega alati kaasas käis. Seda loomulikult päevani, mil vanaema majale pandi tuli otsa ning see haruldane eksemplaar jäi tulistele leekidele söödaks. Seega ma loodan, et mul on kunagi võimalus sinu pisikest vaadata," lausus Annie vaikselt, pöörates enda tumedad silmad uuesti Williamile. Kaubanduskeskus jäi neist juba tükk maad eemale ning eemal paistsid pisikesed majakesed, mis kuuluksid pigem Westside'ile kui siia moodsate klaasist majade keskele.

"Ma lo-" alustas William, kuid sai sõnasabast kinni ja parandas end kiirelt: "Ehk tõesti." Ema ei lubaks tal seda raamatut toast välja viia, mis tähendaks, et Annie peaks tema juurde tulema, mis omakorda tähendaks... Stahp! Jumala õnnistusena jõudsid nad selle kohviku juurde, millest noormees rääkinud oli, ja ta seisatas, viibates väikesele kohakesele. "Siin see on," ütles Will. "Me võime ka mujale minna, kui sulle see kohvik ei meeldi." Tema jaoks oli tegemist samasuguse kohaga nagu iga teinegi, millest ta mööda kõndis. Aga ehk Annie teadis seda kohvikut ja oskas sealt näiteks mingisuguseid asju välja tuua, mis ei meeldi - teenindajad või lõhn või mida iganes. Ta oli oma kohviga nagu halb uni jonninud, aga Annie valida oli koht, kus seda kohvi juua.

"Aga püüa mind vähemalt paaritunnilise etteteatamisega hoiatada, siis oskan ma end ilusti Westside'i sattumiseks ette valmistada," muigas Annie kergelt. Neidise sõnad kõlasid väljaöelduna hoopis kummalisemalt ja veidramana, kui need olid kõlanud tüdruku peas. Kindlas valguses vaadatuna võiks lausa väita, et Maddy valmistab ennast ette sattumaks varaste, mõrvarite ja pedofiilide keskele ning tal on enda kaitsmiseks vaja hankida viis pudelit pipragaasi, kumminui, elektrišoki püstol ning koguni terve relvastatud armee turvama.
Kui nad jõusid pisikese kohvi juurde, pöördusid Annie tumepruunid silmad, mis olid momendiks Williamile pöördunud, majakesele ja ta naeratas õrnalt. Tüdruk teadis seda kohta hästi, sest ta elas sellele suhteliselt lähedal ning iga hommik, kui kool algab tavalisemast hiljem, ostab ta endake siit hommikusööki ning sageli ka kohvi kaasa. "Pole tal midagi viga. Kella poole üheksast saab siin imelisi pannkooke mee ja jäätisega ning õhtul on neil alati pakkuda head musta teed piimaga. Ning iga kord on õhus värske männimetsa lõhn, kuigi ilmselt on see tingitud pesuainest," kehitas näitsik kergel naeratusel enda õlgu, vaadates noormehele otsa. "Ma käin siin päris tihti," lisas ta lõbusalt.

Nüüd oli Williamil võimalus kergendatult hingata, seda võimalust ta aga ei kasutanud. Nii et Annie ikkagi teadis seda kohta ja andis sellele oma heakskiidu. Astunud edasi, jõudis noormees peagi kohviku ukseni ja avas selle. Neiu mainitud männimetsalõhn lõi talle kohe vastu ja ta lubas endale hetke, et seda sisse hingata. See oli millegipärast nostalgiline... aga ta ei suutnud meenutada, miks. Suva sest nostalgiast, ta oli ju täielik mats, et daami enda ees ruumi ei lasknud, vaid kohe esimesena trügis. Aga ta oligi ju mats, mitte džentelmen, nii et yoh polo. Vaadanud mõne hetke jagu ringi, istus Will ühe tühja laua taha. Laual seisis väike kolmnurkselt kokku painutatud kaardike, millele olid trükitud erinevad joogid, mida siin pakuti, alustades karastusjookidest ja lõpetades alkoholiga, mille valik oli küll üsna kesine. Nagu temal oleks siit midagi tahta. Haa. Kui ta tõesti väga tahtis, sai ta oma soovid kätte nigunipsti. Aga see selleks. Kohvivalik oli muljetavaldav, kuid noormees otsustas kõige odavama kasuks. See oli temast siiski natuke alatu, et ta niimoodi "tasu" välja pressis, ja selle võrra säästab ta neiu rahakotti. "Ma võtan selle kõige tavalisema kohvi," sõnas Will vastavale soovile osutades.

Williami matslikkus pani Annie vaid õrnalt endamisi muigama. Teda otseselt ei häirinud see, pigem valmistas koguni heameelt, et vähemalt üks inimene maailmas ei kuulu masstootmise liinile. Kuna tema vanemad on Inglise kõrgklassi juurde kuuluva kombekuse truud järgijad, siis peab ka nende pisitütar olema seda ning nii pandi talle nuga ühte kätte ja kahvel teise ning õpetati ilusti sööma juba väga varases eas. Kõike pidi tüdruk oskama enne, kui normaalsed lapsed selle selgeks saavad. Pidevalt õhutati teda tagant olema printsess, kellena tüdruk oleks pidanud isade sõnul sündima, kuid seda ei teinud.
Seega tänaseks päevaks teenib matslikkus tema silmis rohkem plusspunkte kui kombekus.
Istunud Williami järel laua taha, jäädes noormehe vastu, võttis Annie mütsi enda tumedatelt juustelt, millest ta kergelt näppudega läbi tõmbas ja neid õrnalt sasis, andes neile kohevust juurde. Lihtsalt üks väikene harjumus.
Kui vanema poolne naisteenindaja nende juurde jõudis, naeratas Annie tuttavale näole. "Nagu ikka, Annie? Üks caffe latte ekstra koore, põldmarja siirupiga ning peale raputada natukene purustatud pähkleid ja tilgakene tumeda šokolaadi ka juurde? Ning kindlasti leian ma sulle ja su sõbrale ka ühe tüki meie kuulsat õunapirukat," naeratas naine talle vastu. Tüdruk on siiski peaaegu igapäevane külaline siin ning see vanem proua võiks vabalt olla Annie vanaema. Ainukene koht Tree Hillis, kus tehakse lihtsalt suurepärast caffe lattet. Isegi Starbucks ei suuda selle kohaga võistelda. Vähemalt mitte Annie silmis. "Aitäh, Miranda," noogutas neidis õrnalt naisele, kes selle ülesse märkis. Saanud ka Williami soovi ülesse kirjutada, lahkus ta leti juurde, jättes noored uuesti omapead.