Loe, siis tead, mis ilmas sünnib

William kuulas vaikides, kuidas Anniega ilmselgelt tuttav teenindaja neiuga väikestviisi vestlust arendas, ja kasutas võimalust, et kooliõde salamisi vaadata. Temakese mõne hetke tagune liigutus - juuste kohendamine - oli temas tekitanud meeletu soovi käsi sirutada ja neid juukseid puudutada, et teada saada, kas nad on just nii pehmed, nagu tunduvad. Nagu läbi udu tabas ta midagi õunapiruka kohta ja suutis õigel hetkel oma jõllitamise lõpetada, enne kui teenindaja lahkus ja Annie taas oma tähelepanu talle pöörata sai. Nüüd on veel vaja endast kahtlase jõllitaja mulje jätta ja kõik oleks väga viis. "See kohvik oli vististi juhuslikult õige valik," mainis noormees nii muuseas, kui käe sirutas, et laual olevast väikesest topsist paberisse pakitud hambaork võtta ja selle pakendi ots ära rebida, et sõrmedele mingit tööd anda. Kas või selleks, et ta ei peaks neiu poole vaatama. Raudselt oli seda näha, et ta oli närvilisemaks muutunud.

Mirandat ei tea Annie just väga kaua, ainult mingi kolm nädalat ehk siis alates päevast, mil neidis selle kohakese leidis. Tema päris esimene üksinda läbiviidud retk uues linnas, mis vajas avastamist ja tundmaõppimist, et mitte täitsa ära eksida siia. Algul tundusid Annie jaoks kõik majad ja tänavad ühesugused, kuid peagi leidis pisikesi omapärasusi, mille abil õppis ta orienteeruma. Nüüdseks oli ta sama osav, kui need inimesed, kes on elanud Tree Hillis terve enda elu.
Williami vaiksete sõnade peale, tõstis Annie enda tumedad silmad, mis mõni hetk tagasi olid pöördunud aknast välja, silmitsedes kaugel olevat silda, tagasi noormehele. Päikesekiirekene nagu ta on, ilmus neidise suule õrn naeratus.
"Võib nii öelda küll. Mulle meeldib see koht. Kuigi ta ei sobi enda õhustiku ja välimusega Eastside prototüüpide hulka, on selles rohkem omapära kui terves kaubamajas või mõned uhkes ülikallis restoranis, kuhu on peaaegu võimatu kohta saada ning pearoad maksavad sama palju, kui mõni saab kuus palka," lausus tüdruk vaikselt. Loomulikult oli ta kohustatud peaaegu kõik Eastside kallimad restoranis läbi käima ning üldjuhul on tüdruk pidanud seda suurelt enda aja raiskamiseks. Söögid võivad head olla, kuid kui seltskond on vale, siis on terve õhtu ju rikutud.

Annie juttu kuulates lasi William silmadel veel korra mööda kohviku interjööri liikuda - ta oli ka enne võtnud hetke, et ringi vaadata, kuid oli korralikult keskendunud mitte sisustusele, vaid vaba laua leidmisele, mida nüüdse vaatamise järgselt päris rohkelt oli. Noh, hästi seegi, aga vähemalt olid nad hea laua taha istuma sattunud, sest sealsamas oli aken, kust välja vaadata, kui olukord liiga kohmetuks minema peaks. Tema puhul - Annie tundus jumala omas mullis olevat, laskmata end tema kohalolekust segada. Õnnelik piiga. Pühkinud hambaorgipakendi tükid ühte väikesesse hunnikusse, jättis noormees oma näputöö sinnapaika ja lasi laua kohale tekkida vaikusel, mille varjus ühte tekkinud mõtet seedida. Teel siia oli Annie maininud, et tahaks tema piiblit näha - raamatuid ja eriti vanu raamatuid armastava inimese puhul oli selline soov täiesti ratsionaalne. Võttes aga arvesse fakti, et ta ei saa raamatut kodust välja viia, oli ainus variant neiu enda poole kutsuda. See tema emale meeldiks - näitaks, et väike Will on oma comfort zone'ist välja tulema hakanud ja suhtleb mitte ainult inimeste, vaid lausa tüdrukutega. See oleks jälle viis, kuidas teda naeratama panna. "See, et..." alustas Will, kui oli kergelt köhatanud, et mitte niisuguse närvipuntrana näida. "Sa ütlesid, et tahaksid kunagi mu piiblit näha, aga mu ema ei luba seda kuhugi viia, nii et kooli kaasa võtta ma seda ei saaks. Muidugi saaksid sa minu poole tulla... ja me võiksime näiteks ka mõnda filmi vaadata." Kui neiu sellega tõesti nõus on... Vau. Mis tunne võib olla õndsas teadmatuses kõigest, millest koolis räägitakse, kaasa arvatud teatud kuulsate või kurikuulsate lapstähtede elust ja tegemistest. Ta on enda kohta kuulnud näiteks selliseid versioone, et nende kodus haiseb, sest vets laseb läbi, ja et tema ema on psühho, kes käitub nagu Baba Jaaga. Seda kõike mõeldi välja ikka selleks, et temast sitt mulje jätta ja välistada igasugune võimalus, et ta endale sõpru leida võib. No jah, need jutud võrsusid eelmisel aastal üsna vahetult pärast seda, kui ta tunnis mööblit ümber paigutama hakkas, ja vaibusid aasta lõpuks, aga meelde jäid nad ikka.

Kohvikusisustus ja siinne õhustik meenutab Annie'le iga kord 70.-ndaid, mida ta pole isegi kunagi näinud, kuid millest tema isad on talle palju rääkinud. Samuti on tüdruk pisikese aimduse saanud ka filmide kaudu, kuid ta teadis, et need ei vasta kunagi täielikult tõelisusele. Vähemalt pole need 100% muinasjutt ning puhas fantaasia.
Kui Will uuesti tema poole pöördus, viis Annie nüüdseks juba kolmandat või neljandat korda enda pruunid silmad aknast avanevalt vaatelt noormehele. Saanud hetk hiljem enda latte kätte ning poiss enda kohvi, tänas Maddy naist vaikselt. Võtnud enne poisile vastamist lonksu kuuma jooki, noogutas ta esmalt õrnalt. "Juhul kui ma ikka su Westside'il ülesse leian, siis miks ka mitte. Vähemalt pole mu vanematel midagi öelda, et ma kellegagi ei suhtle siin linnas," lausus ta vaikselt. Seega võis Will Annie vastust võtta jaatava vastusena.
Jutte noormehe ega tema ema kohta pole näitsik veel kuulnud, mis on ilmselt väga hea asi, samas ega Anniel endal pole parem kuulsus. Enda eelmisest koolist läks ta just kiusamise tõttu ära, olles kuid koduõppel, ennem kui tema isad leidsid, et on aeg leida uus koht elamiseks, sest ühel neist tuli uuesti inspiratsioonihoog peale ning ta leidis, et Tree Hill on õige koht, kus uus teos valmis kirjutada.

Ka Williamile toodi tema kohv, mida ta nii väga soovinud oli - sarkasm engage! -, ta võttis tassi kõrvast kinni ja lasi joogi lõhnal oma meeled täita. Juba lõhn mõjus rahustavalt. Võtnud lonksu, pani noormees tassi tagasi alustassile. "Ma mõtlesin pigem, et mingi päev pärast kooli, näiteks reedel," sõnas ta, püüdes mõelda nagu normaalne inimene, kes kutsub sõbra enda poole... Halb stsenaarium, sest tal polnud sõpru ja ta polnud kunagi kedagi enda poole kutsunud ka, vähemalt mitte selles elus, mida ta mäletas. "Me võiksime koos minu poole minna, kui trenn läbi saab," jätkas Will oma mõtet. Ta ei kutsu enda poole tüdrukut, kes teda viimase... pooltunni närviliseks ajanud on, vaid koolikaaslast. Eks ole, Will. "Nii ei eksi sa ära. Ja pärast saadaksin su näiteks koju." Teoorias hea plaan - Annie ei pea üksi koju kõndima, seega ei tohiks ka tema vanematega probleemi tekkida, Annie saab seda piiblit näha ja kõik on õnnelikud. Küsimus oli, kas tal on see idiootne tolasus mööduv nähtus või kordub see siis, kui ta jälle neiuga kokku satub. Loodetavasti mööduv nähtus, muidu on asjad üsna nutused... tema jaoks vähemalt.

Kuna siin ei pakutud vaakumis olevat poest ostetud pakikohvi, vaid jahvatatakse kohe peal ubadest, siis lisaks männilõhnale hõljus õhus ka meeldiv kohviaroom, mis muutis kogupilti ainult veelgi täiuslikumaks. Kõik pisiasjad muudavad alati tervikpildi terviklikumaks ja ilusamaks, kuid need ei tohi muuta tervikut tundmatuseni, sest sellisel juhul pole asi seda väärt.
"Seega reede siis jääb," noogutas Annie kergelt. Momendil pole näitsikul tolleks õhtuks ühtegi plaani ning loodetavasti ei teki ka neid, vähemalt selliseid, mida pole võimalik ümber tõsta teisele päevale.
"Ning mul pole võimalust ära eksida. Sounds like we have a plan," saatis näitsik Williamile õrna naeratuse. Eks ta püüab nii kaua aega parajaks kas raamatukogus või esimest korda elus näeb ära korraliku korvpallitreeningu. Erinevatel mängudel on ta varem õnneks käinud, seega eriline võhik ta pole.

See, et Annie treeningut vaatama võiks tulla, polnud veidral kombel Williamile pähe tulnudki. Parem nii jäägugi. Heitnud neiu poole pilgu, et just õigel hetkel temakest naeratamas näha, tekkis noormehel taas hirmus soov neiu juukseid puudutada. Get your shit together, man! "Mis filmi sa tahaksid vaadata?" päris ta, niheledes pisut. Kõik on hästi tore, aga nad vajavad ikkagi mingit filmi, mida vaadata, kas või aja kokkuhoiu mõttes, et Annie liiga hilja peale ei jääks isegi siis, kui tal on eskort olemas, mis võimaldab tal ükskõik mis ajal kuhugi minna. Väga lõbus oleks tema kasina DVDde kogu ees istuda ja mõelda, mida nüüd vaadata võiks.

Vaevalt treener ja poisid pahandaksid, kui Annie sätiks ennast trenni ajaks istuma kõige kaugemasse ritta, peites ennast peaaegu tervenisti kahe pingirea vahele ära, pisikene nagu ta on. Vähemalt pole tüdrukul võimalust trenn maha magada ning jätta Will ootama, mis juhtuks kindlasti juhul kui neidis läheks vahepeal koju, sest kohe kindlasti kuhjatakse ta erinevate kohustustega üle ning hüvasti broneeritud õhtupoolik.
"Mmmm.. ma ei oskagi kohe öelda ühtegi spetsiifilist filmi, kuid kohe kindlasti võid sa lääged nutmaajavad armastusfilmid välja jätta. Ma eelistan pigem puhast anatoomia tundi," lausus Annie, olles sekundi pühendanud enda lõputu filmide nimekirja, mis tüdruku peas kindlalt olemas on, läbi vaatamisele. Õudukad, kus on ilusad soolikate väljalaskmise stseenid ja hunnikuga verd, lähevad neidisele alati peale, kuigi need pole alati just kõige hirmuäratavamad, vaid pigem ajavad rohkem naerma. Õnneks on seal ka paar erandit.
"Ning vaevalt see aitas kuidagi. Seega juhul kui vaja, siis ma võin ise paar filmi tuua," pakkus Maddy vaikselt välja, tõstes klaasi aeglaselt enda suule, võttes lonksu enda sooja mõrkjat lattet.

Treener ei pahanda ka nähtavate pealtvaatajate puhul, tema pahandab siis, kui pealtvaatajad treeningut segama hakkavad. Keskendumine and shit, nagu Will aru on saanud. Kuulnud Annie arvamust filmide osas, tundis noormees kergendust - ei mingeid armastusfilme. Naistele meeldisid need üldjuhul kõige rohkem, aga Annie ei läinud õnneks sinna kilda. "Natuke aitas," ütles nooruk tassi võttes, et sealt lonks juua. "Mul on mõned õudukad, aga sa võid ikka tuua, mis sulle meeldib." See oleks väga hea viis neidu natuke paremini tundma õppida lisaks võimalikele vestlushetkedele, mida ka tema algatada võib, mis siis, et ta vähe räägib. "Mu ema pakub kindlasti end midagi söödavat valmistama, seega kas on midagi, mida sa üldse ei söö?" küsis William igaks juhuks. Oleks nõme, kui ema teeks näiteks oliivivõileibu ja Annie oliive sootuks suu sissegi ei võta...

Juhul kui Anniel on kodus midagi, mida on sama palju kui raamatuid, siis on selleks erinevaid filmid. Umbes kahesaja erineva raamatu kõrval on tüdrukul ligikaudu 80 erinevat filmi, mis enam jaolt kuuluvad küll maailmaklassika hulka, kuid mille kõrval on kindlalt enda koha sisse võtnud ka tüdruku õudusfilmide kollektsioon, kuhu kuulub hetkeseisuga 36 filmi. Päris kõiki pole Annie jõudnud veel läbi vaadata, kuid enamus on siiski korra karbist välja saanud ja nautinud publiku pingsat tähelepanu. Seda tänu neidise isadele, kes koos Maddyga istuvad kaks korda nädalas maha ja teevad nn kinoõhtu. Loomulikult kulgeb see alati ühtemoodi - näitsik istub tervelt kaks tundi põnevil teleka ees vaibal ja tema vanemad kaovad juba enne filmi lõppu magamistuppa, sest neil on lihtsalt liiga nõrgad närvid.
"See ei peaks väga raske olema. Nendest mul kohe kindlasti puudust ei ole," noogutas Annie kergelt enda sõnade peale. Eks ta hakkab siis õhtul vaikselt pihta, sest paari lemmiku valimine mitmetosina hulgast on tema puhul vägagi raske. Väikse perfektsionist nagu tüdruk on - kõik peab olema alati korralik. Seda ka filmi valimine.
"Ei tule nagu ette küll. Allergiaid mul otseselt pole, kuid ma pean hoiatama, et gaasilised joogid ajavad mind luksuma ning kaneel turtsuma. Ning seda vägagi pikaks ajaks,," leidis neidis siiski midagi, mille eest võiks poissi hoiatada. Viimase viie aasta jooksul on ta söönud nii austreid, Hiina köögi kõige võikamaid eineid ning isegi proovinud tigusid.
"Ning et vältida seda ebameeldivat momenti, kus ma ilma ühegi hingetõmbepausita ainult vatran ja sa lihtsalt istuda ning ootad hetke, mil karjudes minema joosta, siis jään ma peale seda lauset vait ja lasen sul rääkida," teatas Maddy korraga ning seda ta ka tegi. Peale lause lõppu, tõstis ta tassi suule, võttis lonksu ning kui ta oli tassi tagasi lauale asetanud, jäi tüdruk lihtsalt Williamile otsa vaatama, andes noormehele võimaluse endast midagi rääkida või millestki muust, sest viimased viis minutit on tüdruk ainukesena rääkinud ja see tundus juba vägagi veider.