Hi to you too

"Üldiselt on maailmas küllaldaselt juhtumeid, kus kuulsad sportlased on klubidest välja visatud just enda trennivälisest käitumisest tingitud tagajärgede pärast," lausus mees vägagi rahulikult, "aga eks sa ise tead, kui tähtis su meeskond sulle on." See, et tüübile kogu olukord suhteliselt savi oli, oli mehele juba ammu teada. Tema olek näitas selgelt, et ta ei austa kedagi. Tema maailmas on ainult üks inimene ja see on tema. Teised kõik on häiriv rahvamass. "Kui sa keeldud tulemast, siis sul ei ole vaja järgmisse trenni enam ilmuda," sõnas Nathan, olled kindel, et noormees sai tema sõnade tähendusest aru. "Sinu käitumine jätab kohe kindlasti soovida," lausus Nate poisile vastu.

Nathaniel kuulas treenerit ning hoidis end tagasi et mitte silmi pööritada. See oleks ju vaid tõestanud, et mehe käitumine jätab kohe kindlasti soovida. Mitte, et see ei oleks tõene olnud, kuid samas Nathaniel ei kavatsenudki seda tunnistada. Kuulnud nüüd, et noormehel pole mõtet enam järgmisesse trenni sellisel juhul minna, turtsatas Nathaniel kergelt. "Te eemaldaksite mind sellise asja pärast Ravensitest?" küsis noormees veidikene valjemalt, tumedate silmade pilku treenerilt hetkekski viimata. Kurat, nüüd oli ta Reyna peale tõsiselt vihane. Poleks olnud Reynat, ei istuks ta siin hetkel.

"See näitab ilmselgelt, et sa ei ole enda meeskonnast huvitatud," lausus Nathan, "korvpall on meeskonna mäng, kus iga mängija peab vaeva nägema, et võistkond nii platsil kui ka väljaspool platsi endast maksimumi annaks ja hea välja näeks." Mees laiutas käsi ning vaatas poisile otsa. Otsuse pidi Nathaniel ise tegema. Kas ta võtab ennast kokku ja hakkab käituma nii nagu ühele Ravenile kohane või lahkub meeskonnast ja käitub nii nagu tahab. "Mis tuletab mulle meelde, et muinuni on jõudnud jutud sellest, et sa tunde väga hoolega vahele jätad," sõnas treener pärast hetkelist vaikust. Ja tema toonist oli aru saada, et see ei meeldinud Nathanile.

Nathaniel kuulas treenerit ning ta pidi tõdema, et põhiliselt iga lause, mille Nathan tema kohta ütles, oli negatiivne. Samas oli Nathaniel sunnitud tõdema, et iga lause sellest oli ka tõene. "Ilmselgelt puudub mul eriline valikuvõimalus, juhul kui ma korvpalli tahan mängida, seega ju ma ilmun siis kohale," lausus noormees, hoides pilku Nathanil. "Ja mis mu puudumistesse puudub, siis nohh.. Ju ma põhjendan need ära ja üritan end parandada või midagi," lausus noormees tuimalt treenerile. Ilmselgelt oli Nathanielil enda puudumistest täiesti savi. Seni kuni ta ainetest vähemalt läbi ei kukkunud, seni oli asi noormehe jaoks korras. "Kas see on kõik või on midagi veel?" küsis Nate, lastes pilgul mööda tühja klassiruumi ringi käia.

"Väga tore," sõnas Nathan, näitamata välja seda, kui hea meel ta tegelikult poisi otsuse üle oli. Nii et ta ei olnudki nii ükskõikne kui ta väitis. Midagi veel oli, mis talle korda läks ja see oli korvpall. "Mitte või midagi, vaid sa hakkadki tundides käima nagu kõik teised õpilased. Puudumiseks olgu sul edaspidi ikka üks hea põhjus," muutus treeneri hääl hetkega palju karmimaks kui see oli olnud kogu selle jutuajamise vältel.

Yeaahh.. Tore indeed.. Kui treeneri hääl korraga tunduvalt karmimaks läks, oli Nathaniel isegi kergelt üllatunud. "Pole ju tähtis, kas ma olen kõikides tundides kohas või igas teises, seni kuni mu hinded enam-vähem korras on," rääkis Nathaniel vastu. Enam-vähem korras tähendas noormehe jaoks lihtsalt seda, et ta ei kukkunud ühestki ainest läbi. Vahest mõni pisem töö oli F ka, kuid enamasti sai Nathaniel siiski töö tehtud positiivse hinde peale.

"Mis õigus on sinul valida tunde, milles sa viibid, võrreldes teiste õpilastega. Ja ma ei hakka uuesti laskuma teemasse, mis käsitleb enda meeskonna maine eest seismisse," lausus Nathan, "sa hakkad korralikult tundides käima ja ma hakkan isiklikult sellel silma peal hoidma. Ja vaata, et sul head põhjenduse oleksid." Jah, ta võib seda täiesti teha. Tuleb lihtsalt õpetajate toas teistele öelda, et andku nad teada, kui Nathanielit tunnis ei ole. Siinkohal tekib aga küsimus, kus on selle poisi vanemate silmad? Lapsed on ju kodu peeglid...

Nathaniel kuulas treenerit ning ta pidi tõdema, et mehel oli õigus ning kui Nate'il ei oleks kõigest nii savi olnud, siis tõenäoliselt vaevuks ta isegi korralikult koolis käima. "Jaaah.. Eks ma üritan end siis veidi parandada," lausus Nathaniel treenerile ning kerge muie ilmus noormehe näole. Eks seda näha ole, kui väga Nate on valmis pingutama. Tõenäoliselt ainus asi, mis muutub on see, et Nathaniel vaevub oma põhjuseta puudumisi põhjendama.

"Tore oleks," noogutas Nathan mitte just kõige lõbusamal ilmel. Tal ei olnud poisile enam midagi rohkemat öelda. Nüüd oli vaja lihtsalt näha, kas ta täidab enda karistused ilusti ära ja kas ta suudab muutuda natukenegi inimlikumaks ja teistega arvestavamaks. "Sa oled vaba. Ma arvan, et sulle tuleks kasuks, kui sa tundi läheksid, kuigi ma võin oletada, et sul on pigem idee koju minna," sõnas mees. Jalutanud ukse juurde, lükkas ta selle lahti ning astus Nathanieli järel koridori.

Tore indeed.. Huvitav kui palju Nathaniel end vaevub parandama? Ilmselt mitte väga. Kuulnud nüüd treeneri soovitust, et Nate peaks uuesti tundidesse minema, hoidis noormees turtsatust tagasi. "Mnjaahh.. Kuna tänane päev on olnud nii emotsioonide rohke, siis ee.. mu enesetunne ei ole just kõige parem, mistõttu ma otsustan siiski koju minna. Äkki olengi haige ja siis nakatan kõiki teisi. See poleks ju ometigi minust ilus. Viin veel meeskonna mainet niiviisi alla ja puha," rääkis Nathaniel omalt poolt ning mehe näol mängles taaskordselt muie. "Aga ilusat koolipäeva jätku teile ka."

Seekord ei saanud Nathan teisiti kui turtsatas ja hakkas pead raputades lihtsalt naerma. Humoorikust sellel tüübil oli, aga kui mõelda sõnade tähendusele, siis tahaks ta poisile ühe tutaka vastu pead anda. "Ole vait ja mine lihtsalt," lõi treener käega ning vaatas tüübile otsa. Ta viipas veel Nathanielile kergelt ning jalutas seejärel õpetajate tuppa.

Kui treener naerma hakkas ilmus ka Nathanieli näole kerge muie. Tundub, et treener polnudki nii kuri kui ta oli arvanud. Kui Nathan tema osas viimaks alla andis, püsis lõbus muie noormehe näol. "Nägemist," lausus Nathaniel viisakalt, seades seejärel enda sammud koolimajast välja. Polnud vähimatki mõtet koolis püsida. Tunduvalt huvitavam oli kodus istuda ja mõnd head filmi vaadata.