Hi to you too

Nate kuulas Reyna sõnu ning hakkas naist täpselt samal hetkel takistama, kui ta oma treeneri karme sõnu kuulis. Ometigi ilmus selle asemel noormehe näole hetkeks muie. Hetke pärast oli kuulda koolikella ning Nathaniel silmitses õpilasi, kes hakkasid klassidesse minema. Selle juures oli vähemalt üks hea asi - tundus, et järgmisesse tundi ta ei jõua. "Jah, Reyna. Me oleme sinu käitumises sügavalt pettunud," lausus Nate pead vangutades kuid hetke pärast oli mehe näol taaskord lõbus muie. Ta teadis, et see oli õli tulle valamine, kuid Nathanielil oli tõsiselt savi. Mis on kõige hullem, mida nad teha saavad? Trennikeeldu nad talle ju ikka ei annaks?! Nathaniel viishetkeks pilgu Reynale, Roxanne'ile ning seejärel treenerile, kellele see olukord vist vabsee nalja ei pakkunud. "I'll be there," lausus Nathaniel Nathanile ning seadis seejärel enda sammud kooliarsti poole. Kurat, ega Reyna ju mingi nõrguke polnud. Need löögid olid ikka päris valusad.

Oi jah, ära sõnus, sest üks õpetajatest, täiesti juhuslikult kehalisehärra personaalselt, ilmuski kohale. Kaasõpilase löömine, tüdruku poolt, tahtis ta õpetajat järele osatada, kuid hoidis keele hammaste taga. Pole vaja veel õpetajat ka solvama hakata, siis vaat et viskavad veel väljagi. Seda nüüd vaja. Nate aga kohe ei suutnud oma suurt suud kinni hoida. "Tead, sa käi ka kuradile!" salvas Reyna tigedalt. Pohhui sest õpetajast siinsamas, kindlasti on see hullemaidki sõnu kuulnud. Ja kuidas ta selle ilusa seletuskirja kirjutab? "Sorry, mul on päevad"? Neiu silmad peatusid Roxiel. "Roxanne ei teinud midagi, las ta läheb tundi," lausus Rey taas õpetaja poole vaadates, hääl õige pisut rahunenum kui hetk tagasi. Ta päästab vähemalt muska.

Kuigi Roxy ei näidnud seda välja, läksid Nathanieli sõnad talle sügavalt hinge ja tegid tõsiselt haiget, aga ta ei kavatse seda kohe kindlasti siin tunnistama hakata. Ja enne kui ta midagi tehagi või öelda jõudis, oli muska juba noormehel kalla. See tuli isegi Roxanne'ile natuke ootamatult. Tundus, et Anon oli ikka tõsiselt endast väljas. Õnneks jõudis kohale õpetaja, kes kogu selle sõnasõja ja löömingu ära lõpetas. Roxy lihtsalt seisis ega osanud midagi öelda. Nüüd oli kõik nagu nii õpetaja kätes. Eks asi olene natuke sellest ka, kuidas õpetaja päev siiani olnud on. Ei saanud ju sellestki mööda vaadata, et Nathaniel oli üks Ravenitest.

"Nate," sõnas Nathan hoiataval toonil, kui ta sõna võttis ja see ei olnud just kõige viisakam, "ja, Reyna, rahune. Asju saab ka rahumeelselt lahendada." Mees küll kaalus tüdruku sõnu, kuid leidis, et see ei oleks siiski aus. Seega peavad kõik kolm tulema ja enda seletused andma. Küll siis direktor otsustab, mis edasi saab. Ilmselt midagi head siis välja ei tule. Vähemalt Reynale. "Las seletuskiri näitab seda, kui süütu või süüdi ta on," lausus Nathan, "hakkame nüüd liikuma." Nate hakkas tüdrukute järel selle kurikuulsa kabineti poole jalutama. Sinna jõudmine ei võtnud neil rohkem kui paar minutit aega. Treener koputas kabineti uksele ning astus siis tüdrukute järel sisse. Ta andis direktorile kiire ülevaate, mis toimunud oli ning saatis siis tüdrukud ruumi ühes ääres oleva laua juurde, mille ümber oli kuus tooli. Saanud valged paberid, pidid noored nüüd enda tegudest aru andma. Nathanielit ootas ees sama jama. Või siis hullem, sest ta on Raven.

Muinasjutuaeg! Juhuu! Oi kui irooniline see oli, aga talle meenus üksainus õnnetu õhtu kodus - oma kunagises, õiges kodus -, kui ta ühele väikestest õdedest raamatut ette lugema hakanud oli ja siis kogu muinasjutu käigu pealt ümber tegi, nii et see pisut põnevamaks muutus. Jah. Nimi. Pealkiri. "Ma läksin Nathanielile kallale," kirjutas Reyna, tekitades Nate'i nime juurde tumeda tindiläraka, sest vajutas pastakat liiga kõvasti. See raisk... "Sest ta..." Mida? Mõnitamise mainimine oleks õige, sest seda klassivend ju tegigi, aga see mõnitamine tuli alles hiljem. "Sest ta on naistega mängiv sitapea," imes neiu lõpuks pastakast välja. Ja see oli ju tõde. "Ja ta solvas Roxanne'i, nii et ma andsin talle peksa." Punkt. Rasvane punkt. Pastaka käest pannud (pigem visanud), sirutas neiu paberilehe, mida kaunistas tema liigagi hoogne käekiri, kehaliseõpetaja poole.

Nathaniel kuulis Reyna sõnu, kuid nende peale ta lihtsalt muigas. Nojahh.. Mida muud tal enam ikka teha oli, eriti pärast seda, kui ta treeneri hoiatavaid sõnu kuulis. Kooliarsti kabinetis määriti talle mingit kreemi veidi näkku ning anti seejärel külmakott, mida ta pidi näo peal hoidma. Möödus umbes kümme minutit, kui Nathaniel direktori ukse taga oli. Kergelt uksele koputanud, astus noormees sisse ning saanud omale ka paberi ning pastaka, mõtles Nathaniel, mida ta sinna täpsemalt kirjutama peaks. Mõelnud mõne sekundi, ilmus mehe näole lõbus muie. "Reyna tahtis mind lihtsalt nii väga, mistõttu ta ei suutnud oma käsi minust eemal hoida. Easy as that." Kirjutanud seletuskirja alla oma nime, kuupäeva ja allkirja, ulatas ta selle kerge muige saatel treenerile.

Maxine silmitses tükk aega tühja paberilehte enda ees. Ei olnud palju puudu, et ta enda pastakat vastu lauda kõlksutama oleks hakanud. Viimaks raskelt ohanud, kirjutas ta kõigest nii palju kui tema teadis ja ulatas siis paberi õpetajale, kui oli sinna lisanud ka enda nime, allkirja ja kuupäeva. Roxy vaatas muskale otsa ning muigas õrnalt. Kes oleks arvanud, et nad kunagi koos direktori kabinetis istuvad ja seletuskirja kirjutavad? Mis puutus Nathanielisse, siis teda eiras tüdruk täielikult.

Nate võttis Reyna seletuskirja, kui seda sai üldse nii nimetada, enda kätte ning lasi silmadega üle nende üksikute sõnade. Keelekasutus jättis kohe soovida, rääkimata sellest, et tüdruk peaks nagu üheksateist olema, aga paberilt vaatas justkui vastu mõni neljateistaastane tiinekas. Lugenud järgmisena üle Nathanieli oma, liikusid tema silmad poisile, "sinuga ma veel räägin sellest." Ta ulatas enda käes olevad kaks paberit direktorile ning ootas mõne minut Roxanne'i järelt. Saanud lõpuks ka viimase lehe kätte, rändas see edasi direktorile.

Kuulnud treeneri kommentaari, et ta räägib temaga veel sellest, ei suutnud noormees end tagasi hoida ning pööritas silmi. Miks tal oli tunne, et see vestlus ei saa just väga lõbus olema? "Kohe? Või võin ma nüüd siit ääretult meeldivast seltskonnast lahkuda?" küsis Nate, nõjatudes vastu seina, vaadates treenerile otsa. Noormees üritas end küll enam-vähem normaalselt treeneri ees üleval pidada, kuid tundus, et see ei tahtnud just kõige paremini õnnestuda. Nad ei eemaldaks tedaju Ravenite grupist, või seda arvas vähemalt Nathaniel ise.

Direktor võttis kõik kolm seletuskirja enda kätte ning luges nad kõik põhjalikult läbi. Või õigemini, pani ta Reyna ja Nathanieli kirjutised kõrvale ja keskendus Roxanne'i omale, sest see oli kõige põhjalikum ja sealt sai nii mõndagi välja lugeda. Meest üllatas, et tüdruk ei üritanud kuidagi kogu juhtunut enda kirjas ainult ühe poole kasuks keerata. Pigem kirjutasid ta neutraalselt ja see oli midagi uut. Nii palju kui Direktor sellest kõigest aru sai, siis põhiline kaklus oli käinud Reyna ja Nathanieli vahel. Asetanud paberid lauale, viis ta enda silmad õpilastele. "Roxanne, sa võid lahkuda," lausus mees ning noogutas tüdrukule, "mis puutub teisse kahte, siis ma ütleksin, et need seletuskirjad ei sobi mittekuskile. Kas kogu olukord on teie arvates naljakas? Ma ei usu nii - Nate sul on koht meeskonnas, mida hoida ja Reyna, vaevalt sa paar nädalat koolist eemal tahad veeta ja siis hulgaliselt töid järgi vehkida." Ta vaatas mõlemale noorele otsa. Oli selge, et Nathaniel oli siin rohkem ohver olnud, aga samas ei saa öelda, et ta ka ise kogu toimunus süüdi ei olnud. "Ma leian, et teil kummalgi ei tuleks tükki küljest ära, kui te vabandaksite teineteise ees," nagu esimene klass. "Nathan, ma jätan Nathanieli sulle. Reyna, sinuga tuleb meil pikem jutuajamine."

Roxy vaatas direktorile otsa ning noogutas. Ta võttis tooli kõrvalt maast enda koti ning tõusis püsti, vaadates veel korraks enne lahkumist enda muskale otsa, saates talle toetava pilgu. Loodetavasti ei saa ta mingit eriti hullu karistust. "Nägemist," sõnas tüdruk viisakalt mõlemale mehele ning astus siis ruumist välja. Ta vaatas kella ning otsustas siis tundi minna. Ta saatis Anonile selle kohta sõnumi.

Nathaniel kuulas direktorit. Nii palju siis sellest, et ta lahkuda kohe võib. Mees ohkas vaikselt ning silmitses, kuidas Roxanne ruumist lahkus. Noh, mõni pääses ikka eriti kergelt. Kui aus olla, siis hetkeline olukord pakkus Nathanielile nalja, olgugi et ta seda hetkel varjata üritas. Kuulnud nüüd, et direktor palus neil teineteise ees vabandada, polnud Nathaniel kaugel, et naerma puhkeda. Mnjahh.. Vähemalt esimesena Nate ei kavatsenudki vabandada. Selleks polnud mehe silmis lihtsalt põhjust. Ning mis puutus Nate'i kohta meeskonnas, siis kuni praeguse hetkeni polnud noormees arvanud, et see ohuski oli.

Reyna tundis kergendust, kui Roxiel minna lasti. Vähemalt muska on sellest pasast väljas ja loodetavasti ei tule tal rohkem sellega mingeid jamasid. Tema aga... Direktori jutust võis välja lugeda, et koolist kõrvaldamine on õhus. No yolo! Kuulnud aga mehe järgmisi sõnu, ei suutnud neiu ülestükkivat naeruturtsatust tagasi hoida. "Sittagi ma tema ees vabandan!" salvas ta Nate'i suunas. "See ei ole minu arvates naljakas, kaugel sellest, aga selle värdja ees ma ei vabanda." Only God can judge her! And God's a prick with a Gandalf beard. "Ma tean, mida tegin, ja see ei ole miski, mille pärast vabandama peaksin."

"Neiu Jensen, jälgige enda keelt," sõnas direktor ning viipas siis Nathanile, et too parem poisiga välja läheks. Tüdruk ei teinud enda sõnadega kogu olukorda just palju paremaks. Pigem hullemaks. "Võta istet," suunas mees õpilase enda laua ette istuma, suundudes ise teisele poole lauda. Ta avas arvutis näitsiku dokumendid ning lasi silmadega üle nende. "Kui ma õigesti aru saan, siis sa ei kahetse enda tegu ja leiad, et see oli õige?" küsis Ryan, vaadates tüdrukule otsa.

Nathan suunas korvpalluri enda ees kabinetist välja. Leidnud seal samas lähedal ühe tühja klassi, astus treener sinna sisse. "Ma pean ütlema, et kuigi sellest seletuskirjast tuleb välja, et sa olid pigem ohver, arvan ma, et mitte ükski koolikaklus ei saa olla ainult ühe poole süü. Seega, mida sa tegid sellele tüdrukule, et ta sinu peale nii vihaseks sai?" uuris mees alguses vaikselt kogu toimunu tagamaid, "vähemalt ei löönud sa tüdrukut." Ravenid peavad siiski teistele mingilmääral eeskujuks olema.