Hi to you too

Reyna ei vaadanud enam Nate'i poole, kui see koos kehaliseõpetajaga kabinetist lahkus, vaid maandus lihtsalt direktori laua vastas seisvale toolile. "Ma ei leia, et see on õige, aga ma ei kahetse seda," vastas ta, kui oli käed ristanud. "Ta oli selle keretäie ära teeninud." Kuigi ta toimis pigem kõigi nende Nate'i "ohvrite" meediumina kui kakles iseenda tõe ja õiguse eest, polnud temal midagi selle vastu, olemaks see, kes kutile tema suppi mekkida annab. Teised tüdrukud ei tundunud nii... kindlad, et sellele jobule vastu hakata.

"Kui sa leiad, et see ei ole õige, siis miks sa seda üldse tegid ja ära ütle mulle, et ta oli selle ära teeninud, sest mitte ükski inimene ei vääri seda. Asju on võimalik ka sõnadega lahendada," sõnas direktor, hoides enda pilku tükk aega neidisel enne, kui enda silmad arvutiekraanile keeras. "Ma vaatan, et sinu kohta on varemgi siin paar pisemat rikkumist olnud," lausus Ryan, kuigi tüdruk ilmselt teadis seda isegi.

Reyna turtsatas. "Ei üllata," ühmas ta direktori märkuse peale. Muidugi oli paar rikkumist või kuidas iganes neid nimetati, sest ta polnud mingi inglike nagu kõik need kenapepud kooli peal, kes küünt murda kartsid. Just selliseid ta Nate'ile vastu hakkamas ei näinudki. Lõuna veri mängis ka oma osa. "Miks ma talle kallale läksin? Las ma vaatan minevikku, et te ikka kõigest aru saaksite - ka minu motiividest." Neiu hääl oli kergelt nipsaka kõlaga, kuigi ta püüdis maksimaalselt viisakaks jääda, kui seda enam viisakuseks nimetada sai. "Ta landib tüdrukuid ja magatab neid, sest ta on nii äge. Siis üritab ta ka mind lantida, ma õrritan teda ja ei lase tal midagi teha, sellest aga tekib ühele teatud saidile vale muljet jättev nupuke, mille tulemusel ma peaaegu oma naisest ilma jään ja end iseenda ees hingepõhjani alandan." Hurraa, liialdused! "Ja ma leian, et kuigi Nate mulle midagi ei teinud - midagi sellist, mille pärast kisama hakata -, siis on ta midagi teinud teistele tüdrukutele, kellest, ma olen täiesti kindel, suurem osa sellele rõõmuga tagasi ei vaata, nii et minu käitumine pole õige, aga see oli õiglane ja ta on selle ära teeninud, et keegi talle lõpuks kolaka annab." Vot nii.

"Muidugi ei saa öelda, et Nathanieli käitumine õige oleks olnud, aga mis teeb sinust selle suurima hukkamõistja," tahtis mees tõesti teada. Nende lausetega oli tüdruk kogu juhtunusse uut valgust toonud. "Ma ei saa kuidagi sind ilma karistuseta jätta, sest kaasõpilasega kaklemine on meie koolis rangelt keelatud. Ma arvan, et mul ei ole eriti muud võimalust, kui sind mõneks päevaks koolist eemadada," lausus direktor.

Yeah. Reyna laiutas käsi. "Lahe," avaldas ta arvamust, näol ilme, mis ütles - ta nägi seda tulemas. Mitte midagi uut ja huvitavat. Ei mingit sarkasmi, ei mingit rõõmsat või kurja või kurba emotsiooni. Lihtsalt leppimine saatusega. Ta oli käitunud ebaausalt, ta oli teinud valesti ja nüüd sai ta selle eest karistuse. Mis see õppetööst kõrvaldamine ka ära ei ole.

"Kui võtta arvesse sinu eelnevat käitumist ja suhtumist tänasesse kaklusesse, siis ma leian, et sinu eemaldamine koolist kaheks nädalaks oleks piisav," lausus direktor ning jalutas printeri juurde, kust võttis veel trükisooja lehe kätte, millel oli täitmata ankeet. "Täida see ära ja too koos vanema või hooldaja allkirjaga tagasi," sõnas mees ning ulatas lehe Reynale, "mida varem, seda parem." Ryan andis neiule ka pastaka ning istus siis tagasi enda kohale. "See hakkab kehtima homsest ja sealt kaks nädalat," täpsustas mees igaks juhuks.

Kaks nädalat. Kaks fukken nädalat. No jah, nüüd saab ta rahulikult tööl käia ja ei pea kooli pärast muretsema. Kui Nate just Hell's Gate'i ronida ei otsusta (mida kutt loodetavasti ei tee, teades, et ta sealsamas on), on kõik korras. Võtnud lehe ja pastaka vastu, kummardus Reyna paberi kohale, et seda täitma hakata. Allkirja ta võltsib, keegi ei hakka tema homofoobidest vanemate allkirju kontrollima. Pealegi, kui sealt veel mingi jama peaks tulema, saab ta alati Xini ema paluda, sest naine oli põhimõtteliselt tema hooldaja, kuigi mitte seaduslik. Üks või teine, aga ankeet sai täidetud, neiu saatis pastaka hooletu randmenõksuga lauale ning tõusis toolilt, et tagasi vaatamata kabinetist lahkuda. YOLO!

Ryan ootas kuni tüdruk enda ankeediga ühele poole sai ning tõstis siis enda pilgu temale, aga enne, kui ta midagi öelda jõudis, pani Reyna juba pastaka lauale ning jalutas kabinetist välja. "Head aega sullegi, neiu Jensen," sõnas mees tüdrukule järgi. Küll selles tüdrukus oli alles isepäisust ja trotsi. Ryani tähelepanu pöördus tagasi arvutile ning ta jätkas enda tööga, mis enne pooleli oli jäänud.

Nathaniel kuulis Reyna sõnu, kuid ega need talle erilise üllatusena ei tulnud. Pigem oleks ta üllatunud olnud, kui neidis tema ees vabandanud oleks. Direktori sõnade peale väljus Nathaniel koos treeneriga ruumist ning sisenes seejärel tühja klassiruumi. Njahh, olekski olnud liialt palju loota, et ta võib sealt lihtsalt minema minna. "Oo.. Polekski arvanud, et see seletuskiri oleks võinud nii erapooletu olla," lausus Nate kerge muigega. Kuulnud nüüd küsimust, et mida ta täpsemalt tegi, mõtles Nathaniel mõned hetked. "Mnjahh.. Tal oli vist kerge probleem sellega, et me juhtusime baaris kokku ning nohh.. Ma peaaegu suudlesin teda ja siis sellest oli Gossip Corneris kirjas ja sellest tekkis tal mingi draama oma naisega," rääkis Nathaniel, viies pilgu treenerile. Kuulnud nüüd, et tore, et ta neidist vastu ei löönud, turtsatas Nate. Ta polnud neidise löömisest sugugi kaugel olnud, kuid õnneks suutis ta end tagasi hoida.

"Tead, ma soovitan sul selle muige enda näolt pühkida," lausus Nathan, "asi oleks võinud palju hullemini lõppeda. Ma ei saa öelda, et ma olukorraga rahul oleksin. Isegi kui sa ainult ohver olid." Nõjatunud kergelt vastu ühte lauda, silmitses treener noormeest, kuulates seda, mis tal kogu juhtunu kohta öelda on. "Kui rääkida Gossip Cornerist, siis kas sul on üldse mingisugune austus naiste vastu olemas või on nad kõik sinu jaoks ainult mängimiseks?" esitas Nate noorukile küsimuse. Ta sai aru, et Nate oli noor ja keskkoolis populaarne ja ta kasutas seda hetkel ära.

Nathaniel kuulas oma treenerit ning ta oli isegi kergelt üllatunud. "Juhtub," lausus Nate õlgu kehitades, kuuldes, et Nathan ei ole olukorraga rahul. Oli väheseid, kes hetkelise olukorraga rahul olid, kuid samas noormehel endal ei olnud sellest ei sooja ega külma. Treeneri edasise jutu peale turtsatas Nathaniel kergelt. "Ma leian, et see, millega mina tegelen kooli- ja trennivälisel ajal ei puutu teisse," lausus noormees ning Nate'i näol oli tagasi see muie, mida sealt nii tihti leida võis. "Aga nohh.. See ei ole nagu ma vägistaksin neid või midagi. Nemad tahavad mind - mina tahan neid.. Lihtne. See, et osad seda hiljem kahetsevad, see ei puutu enam minusse," rääkis Nathaniel siiski oma treenerile, teadmata isegi päris täpselt, miks ta seda selgitama vaevus.

"Ei tohiks juhtuda," lausus Nathan, "meeskonda kuulumine on privileeg ja sellega kaasnevad ka siiski mingid kohustused. Sa peaksid teistele eeskujuks olema, aga mina küll sinu käitumist eriliseks eeskujuks ei loeks." Kuulanud, mis poisil selle kõige peale öelda on, raputas treener enda pead. Millegi pärast meenutas Nathaniel talle hetkel Liamit, kuigi viimane oli vähe mõistlikum. "Tõesti? Sa tahad öelda, et see ei puutu minusse, kui mu meeskonna maine on alla viidud? Sest seda sa antud hetkel teedki. Sa oled juba piisavalt vana, et teada, et sinu tegevustel on ka tagajärjed," üritas Nathan noormehele vähemalt natukenegi asja selegamaks teha. Ja kui kommenteerida Nathanieli sõnu, mis ütlesid, et poisi trenniväline tegevus ei puutu treenerisse, siis peaks ütlema, et Ravenid on Nathanile peaaegu nagu teine perekond ja paratamatult tunneb ta selle vastu huvi, kuidas neil läheb. Talle läheb tõesti nende heaolu korda. "Võibolla õpetavad need kaks nädalat pallipoisi ametit ja nädalavahetustel väikeste treenimine sulle inimeste hindamist," sõnas Nathan. Pallipoisi amet tähendas trennis põhiliselt seda, kes pärast trenni saali korda pidi tegema. Pallid kappi ja ka kõik muu, mida treener trenni ajal kasutas. "Kas sa ei leia, et kui sa niimoodi jätkad, siis ühel hetkel, kui sa endale tõesti püsisuhet tahad saada, siis ei võta keegi sind enam tõsiselt?" esitas Nathan poisile küsimuse ning vaatas talle otsa.

Nathaniel kuulas treenerit ja pööritas silmi. Noormehel polnud vähimatki tahtmist kellegile eeskujuks olla. Nate oli selline nagu ta oli ning ta ei suutnud kujutada ette, et ta peaks end muutma puhtalt selle pärast, et ta peab teistele eeskujuks olema. "Las nad otsivad omale siis eekujulikuma eeskuju. Neid peaks ju jätkuma," lausus Nathaniel lihtsalt, pilk treenerile suunatud. Edasise jutu peale muigas noormees kergelt. "No kui mina viin meeskonna mainet alla, siis õnneks on ülekaalus need, kes seda üleval hoiavad. Ja pealegi ma ei ütleks, et ma meeskonna mainet nüüd nii hullusti alla viin. Korvpallurite mainet mõjutab rohkem mänguoskus kui see, mitme naisega keegi maganud on. Seni kuni ma mängida oskan, seni ei tohiks probleemi olla," rääkis Nate seejärel. "Tagajärjed? Jah, ma tean seda ning seni, kuni ma suudan tagajärgedega leppida, seni ma probleemi ei näe," lausus noormees ausalt. Tõesti, tal polnud enam mitte midagi kaotada. Njah, korvpall küll oli, kuid samas ta suudaks ka selleta ilusti edasi elada. Kuulnud seejärel oma karistust, turtsatas Nathaniel. "Te teete nalja eksole? Mul on nädalavahetused enamasti hõivatud, seega jätan vahele," rääkis Nate. "Ja pealegi, miks mina karistada saan? Mina pole teinud mitte midagi sellist, mis seadustele või eeskirjadele vastu käiksid," jätkas noormees, pilk treeneril. Pallipoiss võis ta kaks nädalat vabalt olla, see poleks eriline probleem olnud, olgugi et kohati alandav, kuid väikeste treenimine? Well, what about no? Treeneri edasise jutu peale raputas Nathaniel muigega pead. "Ma olen suhtes, seega selles osas ma hetkel tõesti probleemi ei näe."

Nathan turtsatas ning vaatas noormehele otsa. Ta ei saanud ikka üldse asjast aru, aga millegi pärast see isegi ei üllatanud meest. "Nii et sinu jutust saan ma aru, et põhiline on see, et sina kõigega rahul oleksid. See, kuidas see mõjutab sinu lähedal olevaid inimesi, sind ei huvita," sõnas treener, silmates hetkeks kella. "Siis teete te lihtsalt kahel järgneval nädalavahetusel väikse muudatuse. Pealegi võtavad need trennid sinult ära ainult poolteist kuni kaks tundi. Ma arvan, et sa saad seda endale lubada," lausus Nathan, lastes ühel muigel enda huulile vajuda. "Võta seda kui... meeskonna nimel enda iseloomu parandamist," pakkus mees viimaks, "Nate, asi ei olegi selles, et sa siin hetkel selles kõiges süüdi oleksid olnud. Sinu käitumine viimasel ajal ei ole lihtsalt kõige parem olnud. Võibolla on sellel mingi sügavam põhjus, ma ei tea, aga ma leian, et need kaks nädala ei võta sult tükki küljest ära." Kuulnud, et noormees on juba suhtes, noogutas Nathan aeglaselt. "Väga tore, võibolla suudab ta sulle aru pähe panna," lausus treener lootusrikkalt.

"Mu mõte oligi just see, et see ei mõjuta kedagi ning olgem ausad, see ei mõjuta ka meeskonna mainet," lausus Nathaniel, nõjatudes mugavalt vastu seina. Nate teadis, et ta ei ole kaugeltki eeskujulik, kuid tal oli sellest täiesti savi. "Ja mis siis juhtub, kui ma sinna lihtsalt kohale ei ilmu?" küsis noormees, tumedate silmade pilku treeneril hoides. Tal polnud vähimatki tahtmist väikestele hakata õpetama korvpalli. "Mu käitumisel pole mitte midagi viga ning ka aru on mul peas," lausus Nathaniel veidi teravamalt, kui tal plaanis oli olnud. Siiski oli see noormehe enda arvates vägagi tõene lause.