I never gave you a real Date so here it is...

Aga vaatamata sellele tagurpidikäimisele on nad siiski suutnud ülesse ehitada üsna tugeva suhte. Vähemalt siiani on nad väga tugevad püsinud. Mõned üksikud tülid või sõnavahetused on ikka ette tulnud, aga mitte midagi suurt ja katastroofilist. "Muideks...kas sa oled juba õpetajatega rääkinud sellest, kuidas sa see aasta koolis käima hakkad?" uuris Liam jutujätkuks, hakates samuti enda taldrikut tühjendama, rüübates vahepeal paar sõõmu viinamarjamahla.

Liam on üks esimesi inimesi, keda Alex üdini usaldab. Esikoha nimel peab ta küll Sayeri ja Lizardiga võitlema, aga esikolmikusse on tal koht kindlalt olemas. Seega arvatavasti on aeg suu puhtaks rääkida ning välja tuua luukered kapist ja öelda noormehele tõtt, ehk siis seda, mida ta on püüdnud kõik need aastad peale New Yorkist kolimist püüdnud varjata. Mitte keegi ei tea täit tõde, isegi mitte Sayer ja veel vähem Liz. Küllap Alex on kartnud neile öelda, sest ta tunneb häbi nende sõnade pärast, mis ta peaks neile ütlema.
"Hommikul rääkisin nii direktori kui ka aineõpetajatega, kellega mul on viimasel aastal põhitunnid ning nad olid nõus sellega, et ma õpin iseseisvalt kodus, kuid töid käin peale tunde koolis tegemas. Loomulikult juhul kui ma tahan, võin ja suudan, siis võin ka tundidesse ilmuda. Vähemalt nii kaua kuni ma olen pisikese ilmale toonud," noogutas Lexie kergelt, lausudes need sõnad rahulikult ja vaikselt.

"Kohe algusest?" uuris Liam ehk siis näitsik ei lähegi see aasta enne uut aastat kooli? Poisil ei ole selle vastu midagi. Lihtsalt ta ei tahaks, et tüdruk tervet enda keskkooli viimast aastast selle lapse pärast ohverdaks. "Kui laps ilmale tuleb, küll me siis vaatame, mis edasi saama hakkab," lausus noormees rahulikult. Praegu tuli päev korraga elada.

"Eks näis. Mõni päev pean ma nagunii seal kohal käima, aga juhul kui ma olen suur nagu maakera, siis pole nagu eriti meeldiv seal ringi käia. Aga eks näis kuidas asjad kulgema hakkavad," kehitas Alex kergelt õlgu. Ta on tugev tüdruk, ta saab hakkama - nii kooli kui ka lapsega. Vähemalt pole ta üksinda, kui tal peaks abi tarvis minema. Lizard lubas aidata Lexie kooliga ning hiljem ka lapsega. Samuti ka Liami vanemad ning kindlasti leiavad nemad ka veel kellegi. Noormehe viimaste sõnade peale noogutas näitsik vaid kergelt.

"Seda küll," lausus Liam. Ta lootis, et keegi ei hakka koolis Lexit kiusama või narrima selle pärast, et ta rase on. Keskkoolis käib igasuguseid inimesi ja mõnikord võisid nad väga õelad olla. Õnneks pole poiss seda omal nahal tunda saanud, aga ta on seda koolimajas näinud küll ja küll. "Ma loodan, et sa ikka tead, et kui ma saaksin, siis ma oleksi terve selle ajal veel Tree Hillis, et sa ei peaks seda kõike üksi läbi tegema," sõnas noormees, püüdes tüdruku pilgu kinni ning vaadates talle otsa.

See poleks esimene kord Alexi jaoks, kui teda koolis on narritud või kiusatud. Seda juhtus nii New Yorkis kui ka tüdruku esimesel aastal Tree Hillis, ennem kui ta leidis enda jaoks mingi kamba, kuhu ta sisse sobis. Õnneks on sellised asjad kasvatanud Lexie'le paksu naha ja vägagi kindla meele. Ta ei solvu ega lähe närvi enam selliste asjade peale, enamasti. "Ma tean," naeratas Alex õrnalt Liamile, tabades noormehe siniste silmade kindla pilgu endal. Korra veel mehele naeratanud, langetas neidis enda silmad, lõpetades enda söögiga. Kuigi see oli maitsev, ei julgenud Lexie väga palju süüa, sest vastasel juhul on ta järgmised 30 minutit pead pidi poti kohal ja tühjendab enda sisikonda vägagi põhjalikult.

Liam jälgis veel paar minutit Alexit, kui too juba enda silmad taldrikule oli langetanud. Õrnalt endamisi naeratanud ja pead raputanud, jätkas ka tema söömisega, sest tõsi ta oli, et söök ei püsi lõpmatuseni soojana. Imelik, kuidas alles mõned kuud tagasi oli noormees täiesti tavaline keskkooli lõpetaja, kes oli teel ülikooli ja enda tuleviku poole. Ja nüüd korraga saab temast isa. Alguses ei suutnud ta seda endale selgeks teha, mida see tähendab, kuid nüüdseks on ta sellega juba kuidagi harjuma hakanud. Nii noorelt ei plaani küll keegi last saada, aga võibolla on see just õige aeg? Kunagi ei või teada.

Olles enamuse söögist ära söönud, jäi Alex märkamatult mõtesse, silmitsedes lihtsalt taldriku äärt ning tõstes kanaliha tükke ühest taldriku äärest teise. Neidise mõtted liikusid, või vähemalt püüdsid seda teha, mõned kuud praegusest hetkest edasi. Kuigi laps pole tema jaoks sugugi tundmatu ala, oli see siiski tema jaoks ülimalt harjumatu, et peagi on ta ema ning peab harjuma mõttega, et tema elus on veel üks imeline naisterahvas, kes sõltub temast sama palju ja isegi rohkem, kui Lexie pisikesest. Kuigi sünnituseni olevat arsti sõnul veel mitu kuud aega, arvatav tähtaeg olevat detsembri teisel nädal, oli Alexil tihti tunne, nagu oleks see päev juba homme. Ta lihtsalt ootas nii väga momenti, mil saab enda pisitütart esimest korda enda käte vahel hoida ja talle sosistada midagi ilusat või panna ta lauldes magama. Pisikene peab saama tõesti kõik, millest Lexie pidi ilma jääma.

Ei olnud just eriti raske märgata seda muutust Alexi olekus. Samas oli nagu raske öelda, kas ta oli kurb või lihtsalt mõtlik. Või midagi seal vahepealset...või hoopis murelik? hirmul? Liam silmitses teda tükk aega ennem kui enda suu lahti tegi. "Kui sulle see kana ei maitse, siis sa võid need lihtsalt kõrvale tõsta," muigas poiss alustuseks, et Lexi tähelepanu 'Maale' tagasi tuua, "kuule, kas miski vaevab sind? Tahad millestki rääkida?" küsis Liam siis tõsisemalt, tõstes klaasi enda huultele, et viimane mahlatilk enda kurgust alla valada. Asetanud klaasi lauale, tõstis ta enda sinised silmad tüdrukule.

Liami hääle peale ärkas Alex enda mõtetest päris korraliku võpatusega. Tüdruk kadus täitsa enda mõttemaailma ära, unustades kõik muu reaalelus. Nende mõne üksiku sekundi jooksul jõudis neidise peast nii palju erinevaid uitmõtteid, mälestusi ja pildikesi läbi joosta, mis tõttu võiski näha tüdruku näol kõiki neid nelja ja enamat emotsiooni. Enda rohelised silmad Liamile libistanud, naeratas Alex vabandavalt ja koguni häbelikult, langetades momendiks isegi enda pilgu. "Ma jäin lihtsalt mõttesse, vabandust," naeratas Lexie kergelt, jälgides noormehe siniseid silmi. "Mitte otseselt," kehitas ta õlgu.

"Sa ei pea sellepärast vabandama," lausus Liam. Tegelikult talle meeldis vahepeal tüdrukut jälgida, kui too midagi sügavalt mõtiskles või millessegi väga süvenenud oli. Tüduku näole ilmunud häbelikkus pani noormehe kergelt muigama. "Kui mitte otseselt, siis kuidas?" küsis poiss, saamata päris täpselt aru, mida Lexi silmas pidas. Nii et tal oli siis midagi ikkagi, aga te ei tahtnud rääkida või leidis, et see pole huvitav ja vajalik?

Alex naeratas veelkord noormehele õrnalt, lõpetades kiirelt enda söömise, et tal poleks enam lihatükke, mida ühest nurgast teise tõsta või spagette, mida kokku rullida ja seejärel jälle lahti. Mõttesse jäädes kipub näitsik sageli vägagi kahtlaseid asju tegema. Ning ärme hakka neid hetkel siin nii avalikult ülesse lugema. "Lihtsalt .." kehitas Lexie õlgu, teadmata, mida täpselt öelda. "Ma püüdsin lihtsalt meenutada enda ema ja lapsepõlve," püüdis ta leida ühte võimalikku vastust, mis polnud vale, sest selle peale ta mõtles ka.

Liam jälgis tüdrukut ja ta pidi möönma, et tüdruk käitus hetkel vägagi veidralt nagu oleks tema pea kusagil pilvedes. Kõik tema laused olid kuidagi ettevaatlikud ja isegi kergelt kogelevad. "Sa ei räägi kunagi eriti enda lapsepõlvest," mainis noormees nii muuseas, vaadates tüdrukule otsa. Ta oli küll kuulnud klippe siit ja sealt, aga mitte mingisugust tervikut. Samas ei tahtnud Liam ka Lexit selles osas sundima hakata. Küll räägib siis kui räägib.

Alex muutus ettevaatlikuks ainult hetkedel, kui ta on astunud ühe jalaga mõttes minevikku ning peab sellest kellelegi rääkima. Seal on palju asju, mida Lexie pigem maha mataks endasse ja mitte kunagi enam ülesse ei kaevaks. Mitte mingi hinna eest. "Küllap sellepärast, et seda ei jätkunud mul väga pikaks ajaks, mis tõttu pole just palju mida rääkida," sõnas neidis vaikselt, hoides enda rohelisi silmi taldrikul, et mitte sattuda Liami siniste silmade valedetektorisse. Sellisel juhul annab ta ennast kohe välja. Tüdruk teadis, et kunagi peab tulema päev, mil ta istub noormehega koos maha, sunnib ta vait jääma ja räägib kõik ausalt ära, otsast peale.

"Aga kui sa kunagi tahad isegi sellest vähesest rääkida, siis ma olen siin. Ja isegi kui ma olen ülikoolis, siis sa tead, et võid alati mulle helistada," lausus Liam, sest tüdruk nägi tõesti kuidagi õnnetu välja, aga tänasel õhtul ta küll seda ei tahtnud. Seega luges ta selle teema nüüd lõppenuks. Nagunii et tahtnud ka Lexi ise sellest eriti rääkida. "Noh, kuidas on magustoiduga? Läheb sisse või jätame hilisemaks?" muigas noormees, viies teema mujale. Nad võisid veel paadinina peal istuda või siis alla filmi vaatama minna. Mida iganes Lex soovib?