I never gave you a real Date so here it is...

"Kuule ega ma selles nüüd nii hull ka ei ole," lausus Liam kui tüdruk väitis, et tema õel on musikaalne kuulmine olemas erinevalt temast. Mingi kuldkõri ta jah ei olnud, aga ega talle nüüd elevant täitsa kõrva peale ka pole astunud. Vähemalt noormehe enda arvates. "Vau," sõnas noormees ning jäi veel mõneks minutiks tõsiseks, "mis temast siis saab? Ja kas sa jääd siis täiesti puhtaks?" uuris Liam.

"Ja-jah," turtsatas Alex õrnalt, tõstes enda rohelised silmad merelt Liamile. Tegelikult ei osanud ta otseselt midagi selle kohta öelda. Laulmas pole ta noormeest kuulnud - õnneks - ning muus osas võis ta samuti õlgu kehitada.
Liami viimase küsimuse peale õrnalt noogutanud, kohendas Lexie enda asendit, tõustes rohkem istukile, et tal oleks mugavam noormehele otsa vaadata. "Oktoobris pidi olema kohus ning vandekohus otsustab, kas ta saab aasta, kauem või mingi osa tingimisi. Aga eks siis kuuleb," sõnas Alexandra vaikselt. Hetkel tundis ta ennast küll natukene süüdlasena. Talle meeldis Daniel ja tal oli kahju, et tüüp peab maksma ka Lexie vigade eest.

Liam vaatas tüdrukule otsa ning kuulas ja kaalus iga tema sõna. Nüüd, kus Alex oli rase, leidis poiss end vahepeal mõtlemast sellest, et tema lapse ema on mingis mõttes nagu kriminaal, kuigi ta teadis, et Lexi ei teeks kellegile liiga. Ja ilmselt ei olegi ta teinud. Ja kui olekski, siis ei tahaks noormees sellest lihtsalt teada. Tema silmis oli näitsik siiski täiuslik enda ebatäiuslikkusega. "Ma tean, et ta on su sõber, aga mul on hea meel, et see ei ole sina, kes kohtu ette astub," lausus noormees, "nii et sina jääd siis puhtaks?" küsis Liam üle, sest Alexi ei olnud sellele otseselt vastanud.

Tegelikult hetkest, mil Alex liitus BSV'iga ja hakkas nende juhiks - seda küll ähvarduste teel ja mitte just eriti heameelega -, on neidis seaduse silmis kriminaal. Kuid peale gängijuhtimise ja mõnes tehingus osalemise pole ta midagi illegaalset teinud. Ta pole kedagi tapnud, ähvardanud, rünnanud ega vigastanud.
Liami sõnu kuulnud, naeratas Alex õrnalt, toetades enda pea uuesti noormehe õlale. "Mitte ühtegi plekki," vastas ta jaatavalt poisi küsimusele.

"Selle üle on mul hea meel, kuigi ära arva, et ma sind vähem armastanud oleksin, kui sa endale väikese kuriteoregistri oleksid saanud," lausus Liam ning vajutas näitsiku juustele väikese musi, kui tüdruk enda pea vastu tema õlga pani. "Vähemalt on see nüüd läbi," sõnas noormees mõtlikult, sest ta ei olnud enda sõnades täiesti kindel. Kas see oli ikka läbi? Kas BSV võib veel kunagi taas ärgata? Loodetavasti mitte.

"Seda on hea kuulda," naeratas Alex õrnalt, tõstes peale seda kerget musi enda juustele enda rohelised silmad Liamile, kinkides noormehe huultele õhkõrna suudluse. "Vähemalt sellisel juhul oleks mul kergem enda konkurentide vastu võidelda. Keegi ei taha ju ometigi tegemist teha hullu ja kriminaaliga," lisas ta lõbusalt turtsatades. Kuid see meeleolu langes hetkega ning Lexie vaid noogutas kergelt Liami sõnade peale, kaheldes nendes arvasti rohkemgi. Sellised asjad ei lõppe üle öö.

Kuigi Liam ja Alex olid juba päria mitu kuud koos olnud, tundus noormehele, et nad on endiselt selles armumise faasis. Kes oli see tark, kes ütles, et armumisfaas kestab ainult mõned nädalad kuni kuu? Ilmselt ei olnud too inimene ise kunagi seda õiget kohanud. "Sul ei ole konkurente. Kas sa tõesti arvad, et ma suudaksin su kellegi teise vastu välja vahetada?" muigas Liam. Muidugi võis Lexi natuke muret tunda, mis saab siis, kui tüüp ülikooli läheb ja seal uute tüdrukute tutvub, aga poisil ei olnud kohe kindlasti kavas endale sealt kedagi uut otsida.

Liam polnud ainukene, kes sedasi arvas. Iga hommik kui Alex ärgates noormeest enda kõrval näeb, armub ta just kui uuesti sellesse tüüpi, kes on olnud ilmselt tema secret crush as long as she has been in Tree Hill, but she wouldn't admit it. Nagu nii ei pööranud kumbki kummalegi tähelepanu, seega pole see peaaegu üldse oluline.
"Nooo.. ma ei tea.. oleneb millised tüdrukut milliste riietega sul seal ühikaukse juurest mööda lippavad või sulle koolis naeratades ja lehvitades vastu kõnnivad, püüdes võtta sind rajalt maha .. sa pole just kõige hullem hernehirmutis siin kandis," muigas Lexie õrnalt, kallutades pead kergelt küljele, kui ta ennast nii palju kergitas, et saaks Liamile otsa vaadata.

"Kas sa tõesti arvad, et tüdrukud võivad mind lihtsalt enda välimusega rajalt maha võtta?" küsis Liam. See ei olnud vist täitsa selline vestlus, mida kohtingul pidada, aga need olid nemad ja nad ei teinud kunagi midagi õiges järjekorras. Juba nende esimene kohtumine lõppes mitte just nii nagu nad arvasid. "Vana Liam võibolla annaks neile võimaluse, aga see Liam siin neist enam välja ei tee. Muidugi sa ei saa loota, et ma ülikoolis olles enam ühegi tüdrukuga ei suhtle," muigas noormees.

"Varem see ju mõjus," muigas Alex ühe suupoolega, jälgides Liami siniseid juukseid. Muie tema suul andis teada, et ta ei mõelnud enda sõnu kohe kindlasti surmtõsiselt, vaid pigem ta noris kergelt noormehe kallal. "Mina sind ei keela. Me pole ometigi mingi abieluvande või midagi sellist andnud, et sa oleksid täielikus tsölibaadis," lisas Lexie turtsatades, lastes ennast uuesti sellili. Toetades enda pea vastu Liami õlga, pööras ta ennast mugavamalt vastu noormeest, et külm ei hakkaks. Praegu peab ta arvestama ka pisikese tüdrukuga endas.

OT: Minu teada on Liamil ikka veel blondid juuksed mitte sinised ;D

"Varem olin ma hoopis teine inimene, kulla Alex," lausus Liam samuti muiates ja talle otsa vaadates. Ilmselt ei lõpeta Lexi seda norimist mitte kunagi. Nagu ta ise oleks ennem eriline ingel olnud. "Väga kena," sõnas noormees ja hakkas tüdruku sõnade peale naerma. Abielust oli küll asi veel kaugel. Nad olid siiski nii noored veel. Okey, nad saavad lapse, aga see ei tähenda, et nad ka viie aasta pärast veel koos on. Noorelt abielludes ongi see viga, et inimesed võivad veel lahku kasvada. Liam hoidis tüdrukut ilusti enda vastas.

OT: Ma mõtlesin silmi, aga kuna ma kuulasin samal ajal Charlotte Churchi laulu "Logical World", kus ta laulis sinistest juustest ja blondidest silmadest, siis ma palun vabandust

"Tõsi.. aga paljud psühholoogid, kirjanikud, niisama targad inimesed väidavad, et inimesed ei muutu .. seega palun mõista mu dilemmat," maigutas Alex lõbusalt suud, vaadates enda kutsikasilmadega, mida ta oskab vägagi hästi teha, Liamile otsa. Kui noormees hakkas lõbusalt naerma, tegi seda ka neidis. Tema sõnad kõlasid tõesti väga imelikult ja teenisid ühe valju väljanaermise 100% ära. Nad olid tõesti vägagi noored ja abiellumine ega midagi sellist pole neil tõesti kummalgil veel mõttes. Vähemalt näitsikul mitte. Pigem jääb ta vallaliseks, sest millegi pärast paarid, kes kipuvad kiirelt abielluma, lõpetavad vägagi kiirelt lahutusega või tülidega. Näiteks kasvõi tema enda vanemad.

"Inimesed ei muutugi," lausus Liam, "nad kasvavad." Noormees sulges hetkeks enda silmad ning kuulas seda, kuidas vesi vastu jahti loksus. Talle oli alati see heli meeldinud. Ta unistas isegi kunagi ümbermaailmareisist. Kes teab, äkki teeb ta selle kunagi ära. "Alex," sõnas Liam äkitselt tüdruku nime ning tõusis paadi ninale jälle istuli. Ta otsis enda pükste taskust välja ühe läbipaistva tillukese kilekoti, kus sees oli hõbedane kaelakee, mille otsas oli Ameerika kaarti kujutav kulon, mille peale oli kraveeritud süda, mis asus enam vähem Tree Hilli koha peal ja sealt viis katkendlik joon Kentuckysse, kus oli ristike. Ja kaelaehte pöördele olid kirjutatud sõnad 'Don't count the miles, Count the I love you's'. "Ma ostsin selle juba ammu, aga ma ei andnud seda sulle siis, sest GC rikkus kogu üllatuse ja ma otsustasin oodata, kuni sa selle ära unustad," muigas Liam ning ulatas selle Lexile.

"Samas jälle kuidas kellelgil selle kasvamisega on," turtsatas Alex endamisi, pidades silmis selle kiirust. Mõned saavad emotsionaalselt palju kiiremini suureks, kui teised. Küllap elukogemustel on ka oma osakaal selles. Kui Liam vaikseks jäi ning neidise kõrvu kostus vaid vaikne veeloksumine, sulges ka neidis enda silmad. Ilmselt oleks ta mingi aeg ka nii siin magama jäänud, aga kui Liam ennast korraga istukile ajas ja taskust midagi välja võttis, tõusis Lexie aeglaselt istukile, hoides enda rohelisi silmi noormehel. Kui poiss tõi nähtavale imekena hõbedast kuloni, võttis näitsik selle õhkõrnalt endale kätte, just kui oleks see tehtud imepeenikesest klaasist ja läheb valepuudutuse puhul katki. "Liam .. see on nii ilus.. suurepärane, imeline, uskumatult kena ja veel tuhat korda ilus .. suur aitäh," naeratas Alex õrnalt, tõstes enda silmad kaelaehtelt noormehele. Ta mõtles enda sõnu vägagi tõsiselt. See oli kõige ilusam ja südamelähedasem asi, mis talle kunagi kingitud on.

Selle kommentaari peale nügis Liam õrnalt Alexit. Ta ei tahtnud ju ometi enda tulevase lapse emale kuidagi haiget teha. Seega oli see vaid õrn nüke ja ei midagi muud. "Aga palun," noogutas noormees korra ja lühidalt. Liami näole ilmus rahuloleva naeratus, sest ta nägi, et see ehe tõesti meeldis Lexile. Kuigi poisil oli raha rohkem kui küll, ei kuhjanud ta tüdrukut kingitustega üle, vaid tegi neid harva ja enamasti läbimõeldult. "Kas ma panen selle sulle kaela?" pakkus noormees.