I never gave you a real Date so here it is...

Alex noogutas kergelt Liami esimese lause peale, hoides enda rohelisi silmi taeval. Neidise mõlemad käed olid kaitsvalt ümber tema pisitütre, kes peaks umbes detsembri lõpupoole ilmavalgust nägema. Peagi peaks tulema ka päev, mil ta tunnetab tema esimesi liigutusi. "Tore oleks, sest kurja ja armukadet Alexit nad näha küll ei sooviks," turtsatas neidis kergelt, pöörates enda rohelised silmad tagasi Liamile.

"Ma ei olegi sind veel armukadedana näinud," lausus Liam muiates ega ta ei ole Alexile selleks väga põhjust andnud ka. Samas kes teab võibolla on tüdruk olnud armukade juba paljalt sellest, et tüüp mõne tüdrukuga natuke palju rääkinud on, aga vaevalt. Lexi ei ole selline. Jõudnud avamerele, liikus jaht natuke kiiremini edasi kuni jõudis parajasse kaugusesse, kus linnakuma tähti ei seganud enam. Lülitanud mootori välja, lasi Liam ankru vette. Ta jalutas tüdruku juurde ning jäi tema juurde seisma. "Kui sa süüa tahad, siis toidud on veel all, aga me võime ka mõnda aega niisama olla. Ma ei ole nendes kohtingutes eriti tugev seega ma ei tea, mida me täpselt tegema peaksime," muigas Liam.

"Ja usu mind - sa ei taha ka teda näha," turtsatas Alex kergelt. Tüdruku rohelised silmad püsisid Liamil ning ta tõusis vaikselt püsti, kui noormees temani jõudis. Kuigi tüdruku titakõht polnud õnneks hetkel väga suur, mõjus see siiski tugevalt tema tasakaalu tunnetusele. Ta pidi just kui uuesti kõndima õppima, sest seekord ei ole ta oma kehas üksinda, vaid tal on seltsiks üks imeline pisikene tüdruk.
Mõnus rahulik soolane meretuuleke mängis kergelt Lexie laines juustega. "Ja mina peaksin siis olema? Sa pole vist märganud, et ma pole eriti selline tüdruk, kellega läheks iga kobe poiss koolis kohtama," muigas Alex kergelt. "Aga ma arvan, et me võime veel mõnda aega niisama ka siin olla," lisas tüdruk õrnalt õlgu kehitades.

"Ma olen üsnda kindel, et see siin oli praegu puhas ähvardus," muigas Liam ja hakkas siis naerma, aidates samal ajal tüdrukul püsti tõusta. Kui ennem oli poiss lihtsalt pidevalt neiu eest hoolitsenud, siis nüüd tegelas ta Alexiga nii nagu ta oleks portselanist ja võiks iga kell katki minna. "Väga hea. Oligi mul vähem konkurentsi, et sind endale saada," lausus noormees ning noogutas siis Lexi pakkumise peale veel natuke niisama istuda. Liam juhatas tüdruku laeva nina poole, kus oli mõnus nii istuda, et lased jalgadel üle ääre vajuda.

Alex naeratas ainult Liami sõnade peale, nagu oleksid neidise sõnad olnud puhas ähvardus. Otseselt pole neidis kunagi kedagi ähvardanud ega midagi sellist, seega oleks selline käitumine huvitav ka tüdruku enda jaoks.
Ühe käe Liami õlale pannud, jättis Alex teise juba vaikselt tekkiva harjumusena enda kõhule. Iga päevaga kasvab pisikene tema sees aina suuremas, tugevamaks ja armsamaks. Teda pisikene tüdrukut. Tema laps. Endiselt kõlab see Lexie jaoks vägagi võõralt.
"Jahm.. sest vähimagi konkurentsi suutsin ma sinu eest ise ära kõrvaldada," turtsatas näitsik lõbusalt noormehe sõnade peale, kuni ootamatu kerge valuhoog pani neidise peatuma ning kergelt ette poole kummardama. Alexi teine käsi libises samuti noormehe õlalt enda kõhule. See valuhoog oli hetkeline, aga täiesti tuntav.

Liam vaid naeris nende sõnade peale, kuid kui tüdruk ette poole kummardus, jäi ka poiss seisma ning asetas enda käe toetavalt näitsiku seljale. "Hei, on kõik ikka korras? Tahad pikali visata?" küsis noormees, olles sellest äsja toimunust kergelt ehmatunud. Tavaliselt tähendas midagi sellist filmides raseduse katkemist, aga sellele küll Liam mõelda ei tahtnud. Ta oli juba nii harjunud mõttega, et saab endale varsti väikese tütre.

Veel üks kerge valusööst läbis Alexi kõhtu, ennem kui ta täpselt mõistis, mis see on. See polnud see valu. Võtnud õrnalt Liami käest kinni, asetas neidis selle enda kõhule. See polnud tõesti see valu - need olid tema tütre esimesed liigutused, mis olid lihtsalt väga jõulised. Loodetavasti tunnetab Liam neid sama selgelt kui tüdruk. Tõusnud uuesti püsti, viis Lexie õrnalt naeratava pilgu noormehele, hoides tema kätt endiselt enda kõhul. "Kas sa tunned?" küsis ta vaikselt, vaadates Liami sinistesse silmadesse.

Kui Alex midagi ei öelnud, tõusis paanika noormehe sees seni kaua kuni tüdruk ta käest kinni võttis ja selle enda kõhule asetas. Alguses ei saanud Liam midagi aru, kuid siis ta tundis midagi. Tal läks hetk aega enne kui ta asjad kokku pani. Nende väikene tüdruk tegi enda esimesi liigutusi ja andis enda olemasolust selles maailmas teada. "Ja," lausus Liam ning vaatas tüdrukule otsa, kinkides talle ühe suudluse ja kallistuse. "Tundub, et meil tuleb üks tugev tütar," muigas poiss. See oli imeline tunne tunda seda põtkimist.

Tundnud Liami huuli taaskord enda omadel, sulges Alex selleks momendiks silmad, libistades enda käe kõhult noormehe põsele. Teine hoidis endiselt noormehe käest kinni. Avanud peagi silmad, embas ta poissi vastu, nautides neid õrnu liigutusi. Kas ta mängib jalgpalli seal kõhus või saab pisikesest tüdrukust hoopis märksa karmim tüdruk? "Kui tal on selline isa, siis pole sel mingit kahtlustki," muigas Lexie lõbusalt, vaadates endiselt Liami siniseid silmi.

"Ega ma nüüd nii tugev ka ei ole," naeris Liam, vaadates tüdrukule otsa. "Vähemalt on meie tulevasel tütrel väga hea ajastus. Vähemalt jääb see õhtu sulle nüüd paremini meelde," lausus mees. Tütar mängis ikka ilusti issiga kokku. Või tundis ta lihtsalt 'kodu' ära? Sest viimati kui Alex ja Liam siin jahil käisid, siis sai see pisikene endale alguse.

Liami naeru kuuldes hakkas ka Alex naerma. "Usud ka enda sõnu?" turtsatas ta veel kergelt, pöörates enda rohelised silmad Liami sinistelt silmadelt laevale, merele ja taevale, jälgides igat üht tähelepanelikult. "See oleks mulle nii kui nii meelde jäänud," pöördusid Lexie silmad hetkeks veel noormehele. Hoidnud tema käest kindlalt kinni, astus neidis mõne sammu edasi, tõmmates õrnalt poissi endaga kaasa. Nad pidid siiski minema laevaninale istuma.

"Tore, see ongi selle õhtu mõte," lausus Liam ning liikus siis tüdrukuga kaasa paadinina poole. Kohale jõudnud, aitas tüüp Alexi istuma ja istus ka ise. Sealt oli mõnus tähti, linna ja vett vaadata, mis vaikselt vastu jahti loksus. Kõik oli väga kena. "Räägi mulle siis, mida sa täna tegid, sest mina kadusin kodust juba õige varakult," uuris poiss.

Alex naeratas õrnalt viivuks Liami sõnade peale, kõndides vaikselt noormehega paadinina poole, millel oli mugav lamada ja tähti vaadata. Juhul kui jahinina oleks madalam, võiks jalad koguni vette lasta. Liami abiga maha istunud, puges neidis noormehele kaissu, et soojem oleks, hoides enda rohelisi silmi eemal vee ja taeva piiril. Kuna vesi oli täna õhtul seal kaugel peegelsile, vähemalt nii paistis siit, oli vaatepilt perfektne. Just nagu oleks keegi selle nii tellinud. "Istusin, lugesin, andsin Jasmine'le klaveritunde. Ühe sõnaga tegin kõike seda, mida mul on lubatakse teha," muigas Lexie, pöörates enda silmad noormehele. "Ning su isa advokaat helistas," lisas ta vaiksemalt.

Kui Lexi poisile kaissu ronis, asetas too enda käe ümber tüdruku ning hõõrus aeglaste liigutustega näitsiku käsivart. "Ja kuidas sa hindad mu õde? Kuidas tal sujub see värk?" tundis Liam siiralt selle vastu huvi. Tore, et tema kaks lemikut tüdrukut koos aega veetsid. Nii said nad vast rohkem läbi ka. "Ja mis ta ütles?" uuris mees, viies enda silmad kaugusesse.

Alex asetas enda pea vastu Liami õlga, silmitsedes tähti ja merd. "Ta on päris hea. Musikaalne kuulmine ilusti olemas, erinevalt enda suures vennast," turtsatas Lexie lõbusalt. Üks tüdruku käsi toetas teda ümberkukkumast ning teine tegi aeglaseid ringe enda kõhul. Erinevate raamatute ja arsti sõnul pidi see lapsele meeldiv olema ja hästi mõjuma. Õnneks on Jasmine ja Alex alati hästi läbi saanud. Kaks pisikest last olid nad kahekesi olles. "Et mulle ei esitata ühtegi süüdistust. Daniel võttis kogu laksu enda peale," vastas Alex vaikselt.