From Eastside to Westside

Noormees naeris kergelt. Erinevad elud olid neil päris kindlasti ning Nathaniel ei suudaks ette kujutada, et ta peaks kooli kõrvalt veel tööl ka käima. Vaheaegadel võib-olla veel, kuid kooli kõrvalt? It's never going to happen. "Mnjahh.. Kui aus olla, siis ma ei kujutaks end ette kelnerina mingisuguses kohvikus," lausus Nathaniel neidisele. "See mõte juba tundub puhtalt nii võõras," lisas Nate veel seejärel.

"Sa ei peagi kelner olema," lausus neiu ja lõpetas enda tee ning pani tühja tassi lauale. "Aga...Räägime millestki muust, töö ei ole just kõige lõbusam asi," naeratas Sienna. Ta kuulis, kuidas kõrvalkorteris käis kõva mats ja siis järgnes karjumine. "Mul on nii toredad naabrid," ütles neiu ilmselge irooniaga.

Kuulnud nüüd pakkumist, et nad võiksid millestki muust kui tööst rääkida, muigas Nathaniel kergelt. "Teeme nii," lausus noormees võttes ueu lonksu oma teest, mis hakkas vaikselt lõppema. Nate arvas, et kui ta tee joodud saab, siis laseb ta neidisel üksi õhtut edasi nautida. "See on igapäevane?" küsis noormees seejärel Olivialt, tumedate silmade pilk tütarlapsel.

"Need päevad, mis mina siin olen olnud, jah," lausus neiu ohkega. Õppimist häiris ja ta ei olnud käinud midagi ütlemas ka, sest kartis, et siis hakatakse tema peale karjuma. "Seal on mingid latiinod, niipalju, kui mina olen aru saanud, elab seal üks naine, ta abikaasa ja naise vend," lisas Sienna. Tal oli vaja uut korterit, aga kahjuks odavamat ei leidunud ja raha oli piiratud.

"Oehjahh.. Üks probleem, mida minul ei ole, kuna elan eramajas," lausus Nathaniel. "Kui soovid, siis ma võin uurida, kas ma suudan leida mingisuguse korteri kuskil mujal Tree Hillis, mis oleks umbes sarnases hinnaklassis," pakkus noormees välja. Nate kahtles, kas ta just päris samas hinnaklassis leiab, kuid samas võis ta vabalt sinna ise ju juurde maksta. Ta vanematel oli kinnisvara firma, seega poleks raske neidisele leida midagi veidi elamisväärsemat.

"Mul ka seda varem ei olnud," tõdes Sienna. "Ei-ei. Ma olen otsinud, aga kõik on kallimad. See korter on hea hinnaga saadud ja piisavalt normaalne. Naabrid on väike miinus, aga saan hakkama," kinnitas Olivia. Ta ei oleks iialgi võtnud enda koolivennalt vastu seda pakkumist, et ta maksab juurde, Liv oli kindel, et tal läheb veel normaalselt ja on inimesi, kes vajavad raha palju rohkem kui tema.

"Ma usun, et sa oled otsinud, kuid samas mul on tutvusi ja mul pole neile raske selgeks teha, et nad lihtsalt ei võtaks nii suurt vaheltkasu. Kui aus olla, siis mu perekonnal on kinnisvara firma, seega ma võin sulle vabalt korteri muretseda. Nii mõnedki seisavad neist tühjana, seega kui sa seal sees elaksid, tooks see meile samuti kasu. Hoiaksid seda korras ja puha," rääkis Nathaniel seejärel pikalt, vaadates naeratusega kooliõele otsa. Ta ei tahtnud seda neidisele peale suruda, kuid tuli aus olla, et mõnes teises korteris oleks tal kordades mugavam.

"No...Kui sa midagi nii leiad, aga ma ei taha, et sa endale tüli tekitaksid," lausus Olivia naeratusega. Tal ei olnud siin ei tutvusi ega ka sugulasi, kes omaksid kinnisvarafirmat. Karjumine lõppes, loodetavasti nad ei hakanudki enam uuesti tülitsema, sest Sienna ei tahtnud peale väsitavat tööpäeva mingit karjumist kuulda. "Kui sinust käivadki mõned kuulujutud, siis mina küll arvan, et nendel pole põhjust, sa oled ju nii tore," naeratas Liv.

"See pole mingi tüli," lausus Nathaniel naeratusega. Tõsi, üks telefonikõne ja korter oligi olemas. Kuulnud nüüd neidise arvamust, et noormees on tore, ilmus Nate'i näole kerge muie. "Tore, et keegigi minust midagi head arvab," lausus Nathaniel kerge naeratusega. Enamasti peeti noormeest pohhuistiks, kuid olgem asuad, enamasti kippus see ka tõsi olema. Mehel polnud peaaegu et mitte kedagi kaotada, seega miks ka mitte oma elu huvitavaks elada?

"Mulle tõesti tundub, et ma ei tea sinu kohta mingit suurt osa, aga küll ma selle välja uurin," naeratas neiu kavalalt, silmad Nathanieli omadele kinnitunud. Noormees hakkas teda huvitama ja ausalt öeldes tundus Oliviale, et ka Nate ei istuks siin, kui tal mitte mingit huvi tüdruku vastu ei oleks. Vool hakkas uuesti kõikuma ja järsku käis plaks ja nad olid kottpimedas toas. "Pagan, ma pole veel varupirni ka soetanud," kirus Olivia.

Nathaniel muigas kergelt. "Seda jään huviga ootama," lausus noormees. Huvitav kui kaua aega läheb, et Olivia teada saab, et Nate on tõsine naistemees? Tõenäoliselt mitte kaua. Siiski esmakordselt oli see mehele veidi vastumeelne. Ta pidi tunnistama, et Olivia polnud just eriti nende tüdrukute moodi, kellest Nathaniel tavaliselt huvitatud oli, kuid see talle just neidise juures meeldiski. Ta oli erinev ning see huvitas noormeest. Kui nad hetke pärast pilkases pimeduses olid, turtsatas Nathaniel kergelt. "Küünlaid on?" küsis noormees seejärel, vaadates sinna poole, kus ta arvas tütarlast olevat.

"Mõni lõhnaküünal peaks olema," lausus neiu ja tõusis ettevaatlikult püsti ning hakkas käsikaudu liikuma. Muidugi suutis ta laua vastu enda jala ära lüüa, aga see käib ilmselt asja juurde. Lõpuks jõudis ta ühe pappkastini ja hakkas sealt otsima küünalt. Varsti tundis ta ära külma klaasi ja küünlatahi ning mõne minuti pärast leidis ka tikutoosi. Nendega tasakesi diivani juurde tagasi liikunud, tõmbas ta tikku ja süütas karamellikarva lõhnaküünla, mis oli kaneelilõhnaline - Liv jumaldas selliseid asju. "Ja valgus saigi," naeratas neiu ning istus diivanile tagasi.

Kui küünal põlema läks, vaatas Nathaniel, kuidas valgus neidise näol mängles ning noormees pidi tunnistama, et see oli tõsiselt ilus. Omamoodi maagiline. Nathaniel võttis lonksu teest ning sättis end mugavamalt istuma. "Mhm.. Kas pole mitte romantiline?" küsis noormees seejärel, vaadates Oliviale otsa, näol õhkõrn naeratus mänglemas.

Liv mõtles, et oleks pidanud võtma veel lõhnaküünlaid kaasa, aga pidi siiski ühega läbi ajama. "Jaa, ei saa jätta tunnistamata, et tõesti on," noogutas Sienna ja viis silmad leegilt Nathanielile. Leek heitis kollast valgust, mis oli piisav, et näha ära, kus miski asub. Nate'i naeratus ei jäänud märkamata ja Olivia avastas, et talle oli juba Tree Hill meeldima hakanud.

Nathaniel naeratas kergelt, kui Olivia temaga nõustus. Mees muigas kergelt, tõusis tugitoolilt püsti ja istus Olivia kõrvale, vaadates neidisele hetkeks otsa. Järgmisel hetkel Nath juba suudles tütarlaps. Tal polnud vähimatki aimu, kuidas neidis reageerida võis, kuid samas see oligi see, mis selle huvitavaks tegi. Siiski püsis mehes lootus, et Liv talle peksa ei anna uuesti. See oli siiski üsnagi valus olnud kui nüüd aus olla.