From Eastside to Westside

Olivia turtsatas. Ta pani lusikatäie suhkrut tassi ja istus diivanile ning hakkas lusikaga vaikselt teed segama. See aitas jahtumisele ka kaasa. "See on...Suurepärane. Olgu, mul pole enam nii normaalset elamispinda ja mõnusat võrkkiike maja taga, aga iseseisvus on kordades parem kui materiaalsed asjad," leidis tüdruk. Ta lonksas teed ja tundis, kuidas seest soojaks läks.

Nathaniel oli neidisega sunnitud nõustuma. "Mnjaa.. Selles osas on sul õigus," lausus noormees. Mees ise ei pidanud millestki loobuma, et üksi elada. Tal oli kolmekorruseline maja enda päralt ning kõik ajsad, millest ta vähegi võis unistada. Kui Nate'il tuli tuju nädalavahetuseks Prantsusmaale või Indoneesiasse minna, siis võis ta selle vabalt ära teha. "Kui võrkkiigest puudust tunned, siis võid mulle külla tulla. Seal on võrkkiik täitsa olemas," lausus noormees sõbraliku naeratusega.

Tüdruku üks lemmikkohtades vanavanemate juures oligi võrkkiik ja 2 suurt õunapuud, mille võrad takistasid päikesel silma paistmise ja nii sai rahulikult lugeda. "Ma jätan selle meelde, kui väga igatsema hakkan, siis sõidan Eastside'ile, äkki hüppan isegi peale tööd mõnikord läbi," naeratas neiu. Ta jõi väikeste lonksudega teed ja pani siis tassi lauale, et jook veel jahtuks.

"Tee seda," lausus Nathaniel. "Minu maja uks on sinu jaoks alati avatud," lisas noormees seejärel, võttes lonksu oma teest. "Seda muidugi juhul, kui ma kodus juhtun olema," jätkas Nathaniel, segades oma teed aeglaselt. Mees sasis kergelt oma heledaid juukseid ning ning hetkeks ilmus Nate'i näole kerge muie. Noormees viis pilgu hetkeks käekellale ning pidi tõdema, et kell oli juba üllatavalt palju.

"Vaatame, kas sa seda ka siis ütled, kui ma tihedamaks külaliseks muutun," turtsatas Olivia. "Oled sa siis tihti eemal?" küsis naine. Talle ei jäänud märkamata see, et Nate kontrollis käekella. "Vabandust, ma olen sind vist kinni hoidnud," naeratas neiu vabandavalt. Äkki oli tal mingi kohtumine mõne sõbrannaga. Kui, siis ilmselt pidi ta kokku saama selle tumedapäise tüdrukuga perekonnaõpetuse tunnist.

Nate turtsatas naerma. "Jaah.. Siis võtan lähenemiskeelu," lausus noormees lõbusa muigega. Küsimuse peale, et kas Nate on tihti eemal, oli Nathaniel sunnitud veidi mõtlema. "Üsnagi," vastas noormees seejärel ausalt. See oli ka tõene. Päris tihti kondas ta lihtsalt mööda tänavaid ringi või käis pidudel. Päevi, kus ta oleks päev/õhtu läbi kodus olnud üksi, neid oli üsnagi harva. "Ei-ei," ütles noormees kiiresti. "Sa ei ole mind sugugi kinni hoidnud. Pigem mõtlesin just, et sa oled niikuinii pärast tööpäeva väsinud ning nüüd ma olen sul siin jalus," rääkis Nate, võttes seejärel uue lonksu oma teest.

Liv ainult naeris, yeah, right. T e m a, keda oli terroriseeritud igasuguste veidrate kirjadega, hakkab teisi ise kiusama. No way. "Ei, väsimust mul küll ei ole, jalad ja selg annavad tunda, sest ma ei ole veel harjunud kandikute kandmisega, aga ühe töötaja sõnul on kahe nädalaga see valu läinud," naeratas Sienna. Harjumuse asi, muud midagi.

Noormees kuulas neidist ning muigas kergelt. "Võinii," lausus Nathaniel. Mees polnud mitte päevagi töötanud kelnerina, seega ta ei osanud aimata, kuidas tütarlaps end hetkel tundis. Mees ise oli harjunud elama rikkuses ning külluses ja kui aus olla, siis ta isegi ei suutnud end ette kujutada mõne lihttöö tegijana. Tõenäolisem oli, et pärast kooli lõpetamist, läheb ta ärikooli ning hiljem võtab perefirma juhtimise enda kätesse.

"Kas siin töötavad paljud noored? Ma märkasin kooli teadetetahvlil päris palju erinevaid tööpakkumisi," rääkis tüdruk. Õues oli täiesti kottpime ja laelamp läks hetkeks hämaramaks, kuid põles siis samamoodi edasi. Nojah, siin ei saanudki loota kõige paremale voolutugevusele.

"Üsnagi paljud jah, kuid kindlasti alla poole," lausus Nathaniel tütarlapsele. "Peamiselt käivad tööl need noored, kes elavad Westside'is. Eastside'is elavad noored peamiselt tööl ei käi. Enamike nende jaoks on see nende arvates maine maha tegemine või midagi sinna kanti," rääkis Nate Oliviale. "Kas sa käisid Inglismaal elades ka tööl?" uuris noormees seejärel, võttes uue lonksu oma teest.

Olivia kergitas paremat kulmu. Maine maha tegemine? Veidrad inimesed. Tulevikus töö leidmisel loeb palju ka eelnev kogemus. "Ei, seal ma tegin niisama vanavanemate majas juures majapidamistöid," lausus neiu. Ta jälestas aiatöid, mida pidi suvel hommikust õhtuni tegema, praegune töö oli eelmise kõrval lillepidu.

Kuulnud, et neidis tegi Londonis vanavanemate juures majapidamsitöid, noogutas noormees. Nate polnud pidnaud oma elu jooksul kodus mitte midagi tegema. Alati oli makstud kellegile, et see töö nende eest ära tehakse. Kui aus olla, siis Nathaniel polnud isegi mõelnud, et kes need inimesed on, kes töö nende eest ära teevad. See oli mehe jaoks lihtsalt elu üks loomulik osa. "Ma tunnen end sinu kõrval nüüd kuidagi nii.. mõttetuna," lausus Nathaniel näokrimpsutusega.

"Miks sa end mõttetuna tunned?" ei näinud neiu ühtegi põhjust. Ta oli jalad diivanile tõstnud ja istus nüüd ääretult mugavalt. Nõjatunud pisut Nathanielile lähemale, jäi ta kuulama põhjust, mis ilmselt oli üsna tühine. Ega Liv ema Teresa ei olnud. Ta lihtsalt tegi, mida kästi.

Kuulnud küsimust, pidi Nate veidi aega mõtlema, kuidas seda sõnastada. "No sa käid praegu tööl, Inglismaal elades tegid majapidamistöid ja siis olen siin mina, kes ma pole oma elus vist mitte ühtegi tundi tastustatud tööd teinud, rääkimata siis majapidamsitöödest," rääkis Nathaniel ausalt ära. "Seega sinu kõrval olen ma mõttetu," lausus noormees kerge muigega. Lihtne ja loogiline.

"Ahh, c'mon. Sul on minust nii erinev elu ja ole selle üle õnnelik," lausus Liv ning võttis nüüd jahtunud tee laualt ja jõi paar suurt lonksu ning jättis tassi käte vahele. "Pealegi, alati saab end muuta," muigas Olivia. Tuli vilkus uuesti, varsti ilmselt laseb see kõikuv vool pirni läbi ka.