From Eastside to Westside

Kuulnud kooliõde, noogutas noormees aeglaselt. "Paras uustulnuk siis," lausus Nathaniel kerge muigega, kõndides Olivia kõrval. "Kuidas siiani meeldib?" küsis Nate huvitunult. Kuulnud nüüd, et ta kodu pole tõenäoliselt nii ilus kui noormehel endal, oli mees sunnitud silmi pööritama. "Ei tead. Ma arvan, et ma ei suuda seal olla ning olen sellest vaatepildist nii shokeeritud, et jooksen Eastside'i, kus siis nende ilusate majade rüpes saan rahulikku unne vajuda," rääkis Nathaniel lõbusalt. "Lühidalt - sa ei pea selle pärast muretsema," lausus Nate muigega. Tõsi, enamused noormeeste sõpradest elasid küll Eastside'is, kuid see ei tähendanud, et ta ei suudaks Westside'i elamuid külastada.

"Jah," noogutas Olivia. Esimene päev koolis oli päris segane olnud, ta ei saanud aru ei klasside paigutustest ega ka vahetundide süsteemist. "Jooksed ikka karjudes," parandas Livia naeratusega noormeest. Päris normaalne kutt tundus olevat, selline mõnusa jutu ja hea huumoriga. "Kas ma peaks midagi selle kooli kohta teadma, millega on vaja uusi informeerida?" küsis Sienna seejärel.

"Mhm. Ja karjun nii kõvasti, et mulle ilusti politsei ka ikka kaela kutsutakse," lausus noormees muigega. Kuulnud nüüd küsimust, kas neidis peaks midagi selle kooli kohta ka teadma, hammustas Nathaniel huulde. "Parim soovitus oleks, et jälgi, mida sa kellegile räägid. Kuulujutud on siin kiired levima ning usalusväärsus pole siin eriline väärtus," rääkis noormees seejärel ausalt. Oh kui palju rämpsu oli ta ikka enda kohta kuulnud. Osad olid muidugi ka tõesed, kuid samas 70% informatsioonist oli puhas väljamõeldis.

Seda tüdruk kartiski. Ta ei tahtnud enda mineviku kohta mitte mingit informatsiooni välja anda, aga see tunduks ka kahtlane. Niisiis tuli valetada, kindlasti uurib Nathaniel ka mingil hetkel briti aktsendi kohta või neiu eelmise elu kohta. "Kas sinu kohta levib palju kõlakaid?" uuris Olivia ja viis silmad noormehele enda kõrval.

Kuulnud nüüd neidise küsimust, et kas ta kohta levib palju kõlakaid, hammustas Nathaniel huulde. "Nohh.. Võib nii vist öelda küll," lausus noormees ning sasis enda juukseid. Ta pidi tõdema, et tõenäoliselt oli ta üks neist, kelle kohta oli kõige rohkem kõlakaid üldse. Masendavam osa kippus olema see, et liigagi palju neist, kippusid olema tõesed. "Aga päris kõike ei tasu kindlasti uskuda," lausus Nathaniel muigega. "Ma ei ole mitte kunagi Mosambiigi vanglas viibinud uimastiste omamise pärast. Ausõna," lisas noormees seejärel, näol lõbus muie mänglemas. Küll oli see juhtunud Kanadas, kuid see oli juba ebavajalik informatsioon.

"Jätan meelde," muigas neiu. Nad olid jõudnud märkamatult Livia kortermaja ette, tüdruk astus välisuksest sisse ja hakkas neljandale korrusele kõndima. "Lifti ei ole, aga vähemalt saab trenni teha," naeratas tüdruk. 4 korrust pole nii hull ka. "Aga mis kõlakad su kohta siis tõesed on?" üritas Sienna informatsiooni välja saada.

Kuulnud nüüd, et lifti pole, turtsatas Nathaniel. "Korvpallurina arvan, et tasuta trenn on ainult positiivne," lausus noormees. Ta pidi tunnistama, et Olivia oli suutnud talle eelnevalt ette manada õudsema nägemuse sellest majast, kui see tegelikult oli. Mees sisenes naise järel ning hakkas treppidest üles liikuma. Kuulnud küsimust, et mis kõlakad tõesed on, hammustas Nate kergelt huulde. "Eehh.. Ma arvan, et parem oleks, kui sa ise jõuaksid järeldusele, mis neist tõesed on ja mis mitte. Siis on sul ka lõbusam," lausus Nathaniel lõbusa muigega.

Või et tegemist oli lausa korvpalluriga. Järgmine vastus andis aimu, et Nate tahtis midagi enda kohta varjata, eks kõigil on omad luukered kapis. Jõudnud lõpuks korteriukse ette, avas tüdruk selle võtmega ning astus sisse ja pani esikuyule põlema. "Tunne end nagu kodus," lausus neiu naeratusega ja võttis jalavarjud jalast ning andis jaki tagasi Nathanielile. "Teed või kohvi?" uuris tüdruk.

Nathaniel silmitses, kuidas neidis ukse avab ning hetk hiljem siseneski noormees juba korterisse. "Sa elad siin üksi?" küsis Nate seejärel, eemaldades enda jalanõud astudes seejärel tuppa. "Teed paluks, kohvi ei ole just mu lemmikjook," lausus noormees lõbustatult ning vaatas ringi. See polnud pooltki nii uhke sisustusega, kui Nathanieli enda elamine, kui olgem ausad, ega ei tulnud mehele siiski erilise üllatusena. Korter tundus olema elamisväärne, seega polnud midagi hullu

"Jah," sõnas tüdruk. All alone. Talle tegelikult meeldis vahelduseks täitsa omaette elada, sest vanavanemate juures ei olnud mitte mingit privaatsust ja internaadis olid ju neljased toad. Londonis oli natuke normaalsem, aga siiski oli üksinda elamine täiesti uus kogemus. "2 teed kohe tulevad," noogutas neiu ja läks kööki ning pani veekeetja tööle ja läks tagasi elutuppa/magamistuppa. Ühetoaline korter oli üsna tagasihoidlikult sisustatud, kuigi tüdruk oli seda juba omapärasemaks muutnud. Toa paremas ääres oli erkpunane diivan, millel oli peal hall pehme kate. Diivan käis lahti voodiks. Diivani ees oli pisike madal telekalaud, mis oli jäetud omaniku poolt, see oli isegi päris nägus tume puitlauake, mille all oli 2 laia sahtlit, kus tüdruk hoidis hetkel kooliasju. Vasakul seinal oli telekas, mida Sienna ei olnud siiani sissegi lülitanud, kuna ta vaatas sarju üldjuhul internetist, mille jaoks oli üks undav sülearvuti. Toas oli ka veel kummut ja üks mugav tugitool ning sellega sisustus piirduski, neiu tahtis lähiajal ka mingit vaipa, et oleks jalal mõnusam.

Kuulnud, et neidis elab omaette, noogutas noormees aeglaselt. Tõsi oli see, et Nathaniel elas põhimõtteliselt samuti üksi. Mehe vanemad reisisid kogu aeg ringi ning nad kippusid kodus olema paar päeva kuus, vahest isegi mitte sedagi. Selline elukorraldus sobis Nate'ile väga, kuna vaevalt ta vanematele oleksid meeldinud kõik need peod, mida noormehele pidada meeldib. "Niisiis.. Kust sa siia tulid? Otse Suurbritanniast?" tundis noormees huvi.

"Jah, otse Suurbritanniast, tegelikult olen ma pärit Londonist, nii et Inglismaal," täpsustas neiu. Ta kuulis, kuidas veekann köögis klõpsatas ja Liv läks tagasi ning kallas kuuma vett kahte tassi ja kukutas mõlemasse ühe teekoti ja vesi hakkas vaikselt punakaks värvuma. Võtnud 2 lusikat, viis ta tassid elutuppa ja pani need lauale, suhkrutoos oli juba laual. "Kas sa jood teed piimaga?" küsis Olivia seejärel, ta ei taibanud, et seda tehti ilmselt rohkem UK-s, mitte niiväga USA-s.

Kuulnud, et otse Londonist, naeratas Nate kergelt. "London on ilus linn. Ma isegi elasin seal ühe suvevaheaja," ta oli seal korduvalt ja korduvalt käinud ning see linn avaldas tõesti mehele muljet. "Miks sa sealt siia siis kolisid?" küsis Nathaniel neidiselt edasi. Ega mees ei osanud ju arvata, et tegu võis olla mingisuguse dramaatilise põhjusega. "Ei joo. See on vist peamiselt inglaste komme," lausus noormees, mängides teekotikesega. Pannud teesse kaks lusikatäit suhkrut, segas Nathaniel seda kergelt.

Liv teadis, et Nate tuleb varem või hiljem selle küsimusega lagedale ja seega tõi naine lagedale lause, mille peale oli ta juba varem mõelnud. "Ma olen alati tahtnud Inglismaalt minema saada, sest elu vanavanematega hakkas mind vaikselt juba ise ka vanainimeseks muutma. Nüüd saingi 18 ja võimalus avanes," rääkis naine ja lootis, et mees ei küsi lisaküsimusi, aga võimalus sellele polnud just kõige suurem. "Õigus," sõnas tüdruk naeratusega.

Kuulnud põhjust, muigas noormees kergelt. "Kui see sind lohutab, siis vähemalt välimuselt sa oled kõike muud kui vanainimene," lausus Nathaniel, tõstes teekotikese lusika abil välja. Selle pisikese taldriku peale pannud, võttis noormees kuumast teest lonksu, põletades seetõttu kergelt oma keele ära. "Ja kuidas siiani siis see üksi elamise vabadus meeldib?" küsis Nate huvitunult, toetades enda selja vastu seljatuge, tumepruunide silmade pilk kooliõel.