Hommikused uudised

"Jah. Siiani see sama," lausus Jill ning võttis enda kõrvalt maast paar väiksemat kivikest, mis ta siis järgmisel hetkel vette viskas. Tema kõrvad kuulsid vaikseid sulpsatusi ja silmad võisid imetleda veekogu peale ilmunud ringikesi, mis aina laiemaks vajusid, kuni sootuks kadusid. "Tõesti? Ja miks nii?" küsis tüdruk, võtmata seda küsimust kuidagi veidralt. Nad olid sõbrad. Nende vahel ei olnud veidraid küsimusi. "Ma olen kindel, et siin linnas on mitmeid inimesi, kes on minust palju huvitavamad ja lõbusamad kaaslased," muigas Michelle.

"Tore. Ma usun, et see on mul kusagil alles küll," lausus Jace ja jäi siis natukeseks mõtlema. Aastate jooksul oli ta rohkem kui korra telefonikaarte vahetanud ja eks selle käigus ka mõni number vahel haihtus, aga mees uskus, et kuskilt ta selle numbri ikka kätte saab. Ja kui ei saagi, siis ilmub ise mõisa juurde kohale. Ei ole just lootusetult pikk maa, kui arvestada sellega, et mehele jalutada meeldib. Kuulnud tüdruku küsimust, vaikis Jace mõnda aega, et mõtteid koguda, enne kui vastas. "Ma tunnen ennast sinuga rääkides vabamalt kui ükskõik kelle teisega. See ongi ainus põhjus," vastas ta. Tegelikult ju nii oligi. Jill oli üks väheseid, kellega mees kõigest rääkida sai. Keegi teine ei teadnud tema elust pooltki nii palju. "Mitmed inimesed siin linnas on minust ka huvitavamad ja lõbusamad kaaslased. Seega ma ei näe probleemi," täiendas Jace näitsiku öeldut.

Jill vaatas noormehele otsa ning noogutas siis. Täitsa arvestatava vastuse sai ta siit. Ilmselt saavad nad omavahel nii vabalt rääkida, sest nad teavad teineteise kohta nii palju ja nad teavad ka, et üks osapool ei hinda teist. Nad saavad olla nemad ise. Ei pea kontrollima iga sõna, mis suust välja libiseb. "Kuule, ära kasuta minu enda sõnu enda vastuses," muigas tüdruk lõbusalt. Tema kõrvale lamas maha üks koertest - Charley. Neidise käsi libises looma kasukasse ning hakkas seda vaikselt silitama.

Jilli sõprus oli Jace'i jaoks tõepoolest hindamatu väärtusega. On ju tuntud tõde see, et kui olla kellestki aastaid eemal ja üle pika aja uuesti kohtudes suudetakse jätkata samast kohast, kus enne pooleli jäi, on tegemist tõelise sõprusega. Vähemalt seda noormees ise uskus. "Oot, mis mõttes? Kas ma tõesti tegin seda?!" ei suutnud Jace enda imestust varjata. Nüüd üritas ta mõelda, mida viimati ütles ja mismoodi need mõne näitsiku eelmise sõnaga seotud oli. Ega kaua ta pead murdma ei pidanudki, kui vastus juba käes oli. Jah, tegu oli tõepoolest mehe enda veaga. Ta hakkas isegi aru saamata Jilli ütlusi 'üle võtma'. Midagi sellist ei mäletanud küll, et kunagi oleks juhtunud. Mis pagan temaga toimus nüüd? "Nüüd sain pihta," lausus Darell muigega, "ma ise ka ei märganud, kui seda juba öelnud olin. Aga need sõnad sobisid ülihästi."

"Mhm," noogutas tüdruk muiates, jälgides enda suurte roheliste silmadega noormeest, kellel tundus kupli all tihe mõttetöö käivat. Kas ta siis tõesti ei saanud aru, et ta just neid samu sõnu kasutas, mida tema öelnud oli. Või siis ta lihtsalt lollitas Michelle'iga, mis võib ka täiesti tõsi olla. "Muidugi, mina ju mõtlesin need välja," lausus Jill naerdes, sest see ei olnud üldse temalik - ennast kiita.

"Et järgmisena hakkad mulle siis autoriõigustest rääkima?" küsis Jace lõbusalt. Kui ta oli enne veel üsna tõsine ega vähemalt enda arust küll ei lollitanud, siis nüüd võis seda muuta. "Aga äkki oli lugu hoopis nii, et sina varastasid minu sõnad ära? Mis sellest, et sina need esimesena välja ütlesid. Mina mõtlesin esimesena," jätkas noormees selle kahtlaseks muutunud teemaga. Oli ju siin täitsa lõbus istuda ning ka ajataju kippus kaduma. Kuna aga Jace'il polnud nagunii täna tungivat tarvidust kuskile minna, võis ta rahulikult siin neidisega juttu ajada.

"Mhm, täpselt nii," noogutas tüdruk agaralt. Tema oli looja, aga Jace oli neid samu sõnu tema loata kasutanud. Milline kuritegu! Not really tegelikult. "Mõelda võib paljutki, aga see mis suust välja tuleb, on see, mis loeb," oli Jill kindel. Peas võib kõike mõelda ja teha, aga see ei ole tõelisus. Tõelisus on see, kui su mõtted ja sõnad on tegudeks tehtud või välja öeldud. "Vastasel juhul võiks iga inimene minna mõne kirjaniku juurde ja öelda, et ta mõtles selle loo enne välja kui tema. Lihtsalt too kirjanik pani selle enne kirja," sõnas Michelle, et enda väidet kindlamaks muuta.

"Sulle kohe meeldib igast küljest oma tarkust näidata," muigas Jace. Muidugi ta teadis, et tüdruk ei tee seda nimelt, vaid kõik lihtsalt kukub nii välja... või midagi muud taolist, mida ta isegi seletada ei oska. "Sobiksid hästi filosoofiks," tegi noormees veel ühe märkuse, avaldades ühe oma kõige kahtlasematest mõtetest, mis peas keerlesid. "Selles on sul muidugi õigus. Ma kujutan ette, mis vastuse need inimesed kirjanikult sel juhul saaksid," sõnas Darrell naeru tagasi hoides. No tõesti, see on juba liig, kui palju ta tänase päeva jooksul kõveras oli olnud. Kui ta nüüd sellest sõltuvusse ei satuks...

"Ega ma siis meelega," muigas tüdruk, "kui ma liiga arusaamatuks muutun, siis anna märku," lisas Michelle hakates vaikselt naerma. Tal oli mõnikord tõesti kalduvus hakata rääkima rohkem kui tarvilik ja teemadel, mis paljudele huvi ei pakkunud või millest nad lihtsalt aru ei saanud. Õnneks oli Jace siiski üsna taibukas ja ta mõistis tüdruku mõttemaailma. "Tänan, ma võtan seda arvesse, kui ma endale ülikooli valima hakkan," turtsatas Serah, kuid ta ei suutnud kuigi tõsiseks jääda, sest koheselt kangastusid tema silme ette vanad pikkade habemetega mehed, kes ümber ümara laua istuvad ja otivad vastuseid küsimustele, millele ei leidu kuskil ühest vastust. Kusjuures irooniline oli see, et Michelle käiski tegelikult Filosoofia valikaines. "Oi, seda ei tahaks ettegi kujutada," nõustus Jill.

"Praegu pole midagi viga. Ma saan väga hästi aru, mida sa mõtled. Või vähemalt kujutan ette, et saan, kui sa tegelikult midagi muud peaksid mõtlema," kinnitas Jace. Tema jaoks polnud ükski Jilli poolt alustatud teema tundunud igava või ebavajalikuna. Kui tüdruk seda mõtles, polnud tal kohe kindlasti õigus. "Ei, tegelikult ära kuula mind. Tee seda, mis sulle kõige südamelähedasem on," ütles Jace kiiresti, jäädes lootma, et neidis tema ettepanekut liiga tõsiselt ei võtaks. Samas oli ta üsna kindel, et Jill ei kuulakski. Tal on endal piisavalt palju mõistust, et tulla millegi targema peale kui filosoofia, aga kui ta valikski selle, oleks jace'il muidugi nalja palju. "Sina ei ole kunagi mõelnud midagi kirjutada?" küsis Jace. Ta uskus, et võimed selleks on neidisel täiesti olemas. Kas ta neid aga kasutab, on hoopis teine teema.

"Okey, su lause oli väga loogiline praegu," muigas tüdruk. Tegelikult oligi, aga see kõlas natuke naljakalt. "Kuule, ega sa reaalselt arvanud, et ma filosoofiat õppima läheksin? Ma võin oma lõbuks seda uurida, aga seda kõrghariduse tasemel õppida - tänan ei," sõnas Michelle kindlalt. Tegelikult oli filosoofia päris huvitav, aga ainult ajaveetmiseks. Olla selline filosoof nagu antiikajal, on tänapäeval suht raske. Nad pühendasid terve enda elu mingi mõtte või mõiste uurimisele. Segased. Nagu elus muud teha ei oleks. "Ei," turtsatas Serah, "ma ei leia, et ma peaksin kellegi rasket tööd maha tegema. Sellepärast ei meeldi mulle ilmselt ka paroodia filmid, sest selle tegijad võtavad kellegi hea filmi ja teevad sellest midagi nõmedat," lausus tüdruk. "Aga kui sa mõtled, et miks ma nagu ise mingit raamatut ei ole kirjutanud, siis mul on väike saladus - ma olen küll. Ma lihtsalt ei ole neid kellegile näidanud. Istuvad ilusas rahus mu sahtlipõhjas," tunnistas neidis, mõistes viimasel hetkel, et Jace pidas silmas, kas ta ise ei ole midagi kirjutanud ehk siis raamatut või midagi. Aga Michelle sai aru nagu küsiks Jace, miks ta ise mingit sellist kirja kellegile kirjutanud ei ole.

"Minust loogilisemat inimest pole teatavasti üldse olemaski," teatas Jace. Okei, oli selle lausega kuidas oli, aga tema ise küll sai selle mõttele pihta. Isegi väga hästi, aga eks tuli loomulikult ette ka olukordi, kus nad Jilliga 100% ühel lainel ei olnud. "Kes teab, mis sulle pähe võib lüüa, aga tegelikult ma muidugi ei usu jah. Poleks väga sinulik," pidi Jace tõdema. Pealegi rääkis ju Jill talle enne, mida tulevikus õppida tahaks. "Mul pole paroodiate vastu midagi, kuna need on vähemalt naljakad, aga sinu jutus on iva sees," sõnas noormees. "Tõsiselt? Miks mina sellest midagi ei tea? Ma tahaksin näha mõnda," ei jätnud neidise öeldu Jace'i mingilgi määral ükskõikseks. Tal oli isegi üks plaan, kuidas Jill kindlasti nõusse saada, aga otsustas Darrell ära oodata, mida neidis talle üldse vastab. Ja kui vastus peaks olema eitav, saaks ta oma trumbi välja käia.

"No, seda muidugi," naeris Jill nagu ei oleks sellist võimalustki, et keegi on noormehest loogilisema mõtlemisega. Jamh...alati siiski ei suuda teist inimest mõista. "Jamh....ma võin sellised filosoofilisi mõtteid enda peas või päevikus kirjutada, aga kellegile teisele ma neid küll avaldama ei hakkaks. Nii et filosoofi minust ei saa," teatas Michelle kindalt ja kokkuvõtvalt. "Mina ei suuda neid vaadata, sest need on kohati lihtsalt nii labased. Võibolla on asi lihtsalt selles, et ma olen liiga tõsine inimene," muigas tüdruk. Muidugi ta on paroodiaid vaadanud, aga enamasti ei suuda ta neid lõpuni vaadata või tüdineb poole peal. "Sa ei ole kunagi küsinud ja ega keegi ei tea," teatas näitsik, "hehee....näha sa neid nüüd küll ei saa. Esiteks ei ole need valmis ja teiseks ei suudaks ma sulle ilmselt enam otsa vaadata. Need on siiski minu mõtted, mis seal paberil on," teatas Michelle.

"Seda küll. Aga mis ma sind ikka piinan selle tulevikuteemaga. Peaaegu terve aasta on sul ju veel õppida. Selle aja jooksul jõuab veel mitmeid otsuseid langetada ja neid ka ümber teha," oli Jace kindel.Parem oli elada praeguses hetkes. "Mida sa ajad? Sina ja tõsine inimene? Ma oleks pidanud kogu sinu tänase jutu linti võtma ja tõestuseks sulle hiljem ette mängima," lausus Jace muiates. "Mõne teise inimese arust võid sa äkki tõepoolest liiga tõsine näida, aga mitte enda sõprade jaoks. Ma usun, et pole ainus, kes seda arvab," lisas mees. "Miks sa ei peaks suutma mulle otsa vaadata?" oli Jace kuuldust imestunud. Jill ei saaks ju ometi midagi nii kohutavat kirjutada, et tal peaks selle pärast häbi olema "Ma ei näita sulle kunagi ühtegi oma joonistust, kui sina mulle neid kirjutisi ei näita. Kusjuures ma ei pea silmas just kõike. Piisaks ka väikesest osast," jätkas Jace, lootes, et nüüd mõjus ta piisavalt veenvana.

See oli mehel väga hea idee, et see tuleviku teema mõneks ajaks kõrvale jätta. Michelle kuuleb seda nagu nii koolis peaaegu igas tunnis. Seega pole vaja selle üle liiga palju mõelda. Läheb nii kuidas läheb. Aga siiski noogutas tüdruk sõbra jutule kaasa, sest ta nõustus sellega. "Kui sa nii ütled, aga sinule ei teeks küll paha natuke lõbusam välja näha. Sa oled ikka nii tõsine. Need neli aastat ei ole sind just palju muutnud," muigas tüdruk ning nügis Jace'i enda õlaga, hakates siis hetkeks õrnalt naerma. "Sest... sest need on minu mõtted ja siis... ma ei tea. Paberil olen ma võibolla hoopis teine inimene," sõnas Jill tagasihoidlikult, langetades enda näo ning peites seega enda rohelised silmad juustekardina taha. Halb seletus ja veel halvem vastus mehe küsimusele, aga ta lihtsalt ei osanud seda seletada. See oleks nagu enda teisepoole avamine, millest keegi midagi ei tea. "Okey, see oleks aus," pidi Serah möönma, vaadates viimaks uuesti mehele otsa, "ma võin sulle ühte näidata, mis on korralikult lõpuni kirjutatud, aga ma ei ole seda arvutisse trükkinud nii et see on sinu enda mure, kuidas sa mu käekirjast aru saad," lausus tüdruk.