Hommikused uudised

"Ma ei näe, et siin midagi eriti oleks, mida ma sulle andeks peaks andma, aga kui see sind rahustab, siis ma annan selle sulle andeks," muigas Jill ning raputas enda pead, sest nüüd kõlasid tema sõnad natuke segaselt. Jah, juhtus ka temal. Eks meil kõigil ole hetki, kus peas tundub kõik väga loogiline, aga kui oled sõnad ilusti suust välja saanud, siis tuleb kokku üks segapundar, millest keegi midagi aru ei saa. "Miks sa siis kohe nii pessimistlikult? Paljud just ütlevad, et tugevast sõprusest tulevad need kõige paremad ja tugevamad suhted," sõnas Michelle, "siis on muidugi raske, kui ühel osapoolel on veel tunded alles, aga siis tekib juba küsimus, kas sa lased selle inimese enda elust minema või aktsepteerid fakti, et te saate olla vaid sõbrad," seletas näitsik ning vaatas siis noormehele hetkeks otsa.

"Oleme kokku leppinud," turtsatas Jace. See jutuajamine hakkas neil tõesti imelikuks muutuma. Vähemalt polnud tema ainus, kes oskab täielikku jama ajada, kuigi Jilli öeldu oli vähemalt enam-vähem arusaadav, kui igat lauseosa eraldi võtta. "Mul on lihtsalt sellega kogemus olemas," ütles Jace oma sõnade õigustamiseks. Tegemist oli ühe naisega, kellega Darrell oli juba üsna mitu aastat sõbratasandil suhelnud, aga ühel hetkel hakkas midagi rohkemat tekkima, kuid lõpuks läks ikka kõike nässu. Jace'i süül loomulikult. Ja kui ta nüüd vahel Jilli natuke pikemaks ajaks silmitsema juhtus, ei saanud Jace eitada, et sellest tüdrukust on nende aastatega ikka üks paganama kaunis naine sirgunud. Kuid Jace on kõigest mees ja paratamatult tekivad vahel taolised mõtted. Mitte, et ta neid kõva häälega kuulutama hakkaks. Polnud tarvis veel ühte sõprussuhet rikkuma hakata. "Sa kõlad nagu mingi suhteekspert," ei saanud mees mainimata jätta. "Ja muide, ma näen su kodu," lisas ta, kui oli avastanud, et Swansonite mõis juba paistis. See tee läks täna nii kiiresti, nagu oleks neil mõlemal järsku mitu paari jalgu all.

"Okey, siis ma parem ei võta selles osas sõna," muigas Michelle, sest temal kogemused puudusid ja seega olid kõik tema laused paljad oletused, mida näitsik arvas. Aga see ei tähendanud, et see kõik tõde peaks olema, mida neidis arvab. Ka tema võib eksida. Pealegi on inimeste tunded üks ülimalt raske teema, mis pole siiani korralikult läbi uuritud. "Palju kogemust," turtsatas Jill, "mu sõbrannad pöörduvad millegi pärast selliste asjadega minu poole," muigas neidis. Taaskord - tal ei ole kogemusi! Miks inimesi tema arvamus huvitas? Äkki oli asi selles, et ta oli aus? Ta ei valetanud selleks, et keegi end paremini tunneks. "Täitsa õige," noogutas tüdruk, "nii et tundub, et sa ei olegi ära unustanud, kus see asub ja milline välja näeb," ütles Michelle.

"Ja mina samuti mitte. Diil," sõnas Jace lõbusal toonil. Ei arvanud temagi, et inimesed on eksimatud. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja igaüks peab enda oma selleks kõige õigemaks. "Kogemusi saab ka lugedes näiteks. Ja filme vaadates. Teiste inimeste eludest samuti. Selle jaoks ei peagi iga konkreetset olukorda ise läbi tegema," oli Jace kindel. Oli ju selgelt näha, et tüdruk teab neist asjadest piisavalt palju, et osata teistelegi nõu anda. Ja kindlasti oli ta aus, mis on selline omadus, mida paljud inimesed endale sõpru valides hindavad. "Ole nüüd. Ega ma nii kehva mäluga ka nüüd ei ole," turtsatas Darrell. Ta oli siin käinud rohkem kui korra ja sellest piisas, et koht endale igaveseks meelde jätta. Mäluprobleemidega pole Jace enda teada veel kunagi hädas olnud.

"Seda küll. Ja nagu sa tead, siis filmie ja raamatuid olen ma küllaga nii vaadanud kui ka lugenud," muigas neidis. Tavaliselt luges ta eriti palju just suvel, sest kooli ajal oli tavaliselt vähe aega, siis sa ainult mõnikord õhtuti või siis nädalavahetustel lugeda. Aga põhiline, et see talle meeldis. Seega ei ole tal raskusi kohustusliku lugemisega, mille ta õnneks suvega juba läbi sai. Korralik nagu ta on. "Noh, kes see seda vanainimest ikka teab," muigas Michelle ning jäi mõisa ukse ees hetkeks seisma, "ma lähen vahetan kiirelt enda riided ära. Sa võid nii kaua end koduselt tunda. Koerad peaks tagaaias olema," sõnas Jill ja tõmbas siis ukse lahti. Näitsik hõikas, et on kodus ja ta leidis ka Jace'i tee pealt. Selle peale ilmusid mõned Swansonid, kes hetkel kodus olid, noormehe juurde ja Serah kasutas juhust ning liikus ülesse, et enda riided ära vahetada. Kõik inimesed selles perekonnas tundsid noormeest suuremal või väiksemal määral.

"Ma ei saagi aru, kuidas on võimalik nii palju lugeda nagu sina seda teed," lausus Jace, eeldates, et ka praegu armastab neidis lugemist sama palju nagu mõned aastad tagasi. Jace raamatutega just kõige suurem sõber polnud, aga seda enamasti ikka ajapuudusest, mitte tahtmisest. Pärast Tree Hilli kolimist on muidugi tema elu mõnevõrra rahulikumaks muutunud ja ehk leiab ta millalgi jälle tee lugemise juurde. "Kaheksa aastat vanem ja kohe vanamees?" muigas Darrell. Noh, mingis mõttes oli näitsikul muidugi õigus, kuigi mees ise ennast küll veel vanaks ei pidanud. Võibolla alles siis, kui kolmkümmend täis tiksub, aga sinna oli omajagu aega. Kui Jill tuppa läks, jäi Jace teda ootama, aga õige pea tulid talle teised seltsilised, kellega mees niikaua juttu ajama jäi. Talle oli alati kogu see pere sümpaatsena tundunud ja loomulikult oli tore üle pika aja ka teisi peale Jilli näha.

Ega mees ei tundunudki tüdrukule nii vana, aga tore oli sellega vahepeal tema kallal norida ju. Samamoodi nagu neli aastat tagasi sai Jace tema kallal norida, et ta nii väike ja noor on. Jill vahetas enda spordiriided mugavate heledate teksade ja sinise-valge ruudulise triiksärgi vastu. Jala otsa pani ta endale tavalised mustad tennised. Näitsiku juuksed, mis ennem patsis olid, olid nüüd läbi kammitud ja lahtised. Ujumisest olid nad veel ka kergelt niisked. Endamisi õrnalt muiates, jalutas Michelle trepist alla tagasi esikusse, kus ta Jace'i leidis. "Noh, mida sa kõige esimesena näha või teha tahad?" küsis näitsik, hüpates kahest viimasest astmest üle ja maandudes pehmelt esikusse vaibale. Sissekujunenud harjumus.

Seda mäletas ka Jace, kuidas ta mõnikord neidist mänguliselt vanuse pärast norinud oli. Ja nüüd oli muidugi tüdrukul aeg talle 'kätte maksta'. Üldiselt polnud Jace'i raske solvuma saada, mis tegi sellest tsipake keerulisema ülesande. Kui Jill isegi ootamatult tuttu tagasi jõudis, jäi mees teda natuke pikemalt vaatama, kui oleks vaja olnud, kuna ei saanud salata, et muutus neiu välimuses oli päris korralik. Mees ei saanud küll aru, mis neidise korraks muigama pani, aga hetkeks tõi see temagi näole väikese naeratuse. Juba vana harjumus. "Sa mainisid enne järve ning ma mõtlesin, et võiks äkki alguses seal ära käia," vastas Jace neidise küsimusele. Tegemisest siin muidugi puudust ei tuleks, aga järve ääres oli mehele alati käia meeldinud ja miks mitte sellega kohe alustadagi.

"Okey nagu külaline soovib," muigas tüdruk heatujuliselt ning jalutas elutoa poole selle asemel, et uksest jälle välja minna. Nimelt oli seal uks, mis viis otse tagaaeda ja sealt saab mööda väikest jalgrada ilusti metsa ja sealt järve äärde. Kõigest mõni minut jalutamist. Michelle vaatas hetkeks üle õla, et veenduda, et Jace ikka järgneb ning lükkas siis ukse lahti, astudes peagi välja. Nii bassein kui ka tenniseväljak seisid rahulikus vaikuses, aga muruplatsil jooksid ja lamasid koerad. "Kas me võtame need viis tükki ka kaasa?" viipas neidis käega nende poole. Õnneks on nad kogu elu siin mõisa ümbruses ringi jooksnud ja seega ei pidanud neil eriti silma peal hoidma. Nad jalutasid sinust kas mõned meetrid ees või taga pool, aga kunagi ei kadunud nad ära. Vähemalt siiani.

"See on kõigest algus. Sa ei kujuta ettegi, milliseid soove ma veel välja mõelda võiks, kui sa nii külalislahke oled," hoiatas Jace, muie huulil. Loomulikult ei mõelnud ta öeldut päriselt, aga selline väike tögamine polnud ju nende puhul haruldane. Kui neidis tagasi tuppa hakkas minema, tekkis Jace'i näole korraks selline WTF-ilme, kuni talle see uks meelde tuli. Ei olnud temagi mälu ideaalne. Astunud Jilli järel uksest välja, viis mees korraks pilgu ümbrusele, mis oli samaaegselt nii muutunud kui ka endine. Oleneb millisest otsast võtta. "Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei võiks neid kaasa võtta," vastas Jace näitsiku küsimusele. Koerte vastu polnud tal kunagi midagi olnud, kuid pikka aega puudus mehel võimalus isiklikku koera pidada. Nüüd oleks tal muidugi rohkem aega lemmikloomadega tegelemiseks.

"Ma võin külalislahke olla, aga see ei tähenda, et ma kõike teen, mida sa tahad," viibutas neidis hoiatavalt enda nimetissõrme endal huulil lõbus muie. Enamus inimestest Tree Hillis ei ole seda poolt tüdrukust näinud ja sellest ongi arusaam, et ta on vaikne ja tagasihoidlik. Ning ilmselt on seega tema seltskonnas igav. "Olgu siis," muigas tüdruk ning vilistas siis koertele, kes koheselt püsti kargasid ja siis Serah juurde tulid, endal saba liikumas nii, et keha tagumineosa liikus kaasa. Nad nuusutasid meest ning tõid kuuldavale paar haugatust, aga nees olid pigem sellised mängima kutusuvad. "No näed, ei ole nad midagi ära unustanud," lausus Michelle, vaadates tüübile otsa.

"Mis selle 'kõige' juures sind peamiselt hirmutab?" tahtis Jace teada. Muie tema huulilt polnud endiselt mitte kuskile kadunud. Sellise näoga oli ta alati, kui kedagi pisut õrritada tahtis. Jace'il polnud kunagi Jilliga koos igav, sest alati leidus mingit tegevust. Kõlbas ka niisama rääkimine, kui midagi paremat mõelda ei osanud. Võibolla klappisid nad sellepärast hästi, et olid mõlemad sellised tagasihoidlikumat tüüpi, kuid samas õigele jututeemale sattudes ei suutnud kuidagi lobisemist lõpetada. "Ma vist alahindasin neid enne mäletamise osas," lausus Jace korraks õlgu kehitades. Koerad olid muidugi vahepeal tublisti kasvanud ning nende aastatega oli mehel isegi meelest läinud, missugune nimi millisele kutsale kuulus. Olid nad ju kõik suhteliselt sarnased.

"Ah, mis sa kiusad siin mind," lausus Michelle etteheitvalt ning raputas siis enda pead. Aga siiski püsis tema näol see naeratus. Ilmselt ei kao see niipea mitte kuskile. "Kuidas sa küll võisid?" küsis Serah tehes vägagi imestunud häält, aga see oli ilmselgelt lihtsalt üks näitemäng. "Juhuks kui sa oled unustanud siis - Bruno, Charley, Lucky, Frodo ja Sammy," osutas Michelle kordamööda koertele, et noormehele koerte nimed selgeks teha. Tegelikult olid nad ikka kõik üsna erinevad. Ainult Sammy ja Frodo olid üsna sarnased, aga seal tuli mängu kasv, mis neil natuke erinev oli. Vaadnud Jace'ile veel korraks otsa, hakkas Serah liikuma.

"Mismoodi ma siis muidu ennast lõbustama peaks? Loomulikult sind kiusates," leidis Jace oma tegevusele hea vabanduse. Kõik tundus olevat jälle nii nagu vanadel headel aegadel. Ja loomulikult ei saanud ka praegu läbi ajada ilma sõbraliku nöökimiseta. "Kuidas ma võisin?" kordas Jace tüdruku lauset järele ja hakkas uuesti naerma, tundes ennast korraks nagu mingi kuueaastane. "Jace'ile on kõik lubatud, mäletad?" jätkas mees sama lõbusal toonil, kui talle üks vana nali meelde tuli. "Selge. Nüüd ei tohiks mul nimedega rohkem probleeme tekkida," sõnas Darrell, kui näitsik oli nimed üle korranud. Kõndinud nüüd juba natuke kiiremas tempos edasi, hoidis Jace pilku nende teekonnal

"Ahah," lausus Jill, "endast nooremaid ei tohi kiusata," sõnas neidis, olles samas üsna kindel, et see lause käib vastupidi, aga ta kohendas selle endale vajalikuks. Noh, ega see nöökimine tüdrukule nüüd nii otseselt vastu ka ei olnud. Lihtsalt ta ei osanud sellepeale vahepeal kuidagi reageerida. "Kuidas ma saaks seda mittemäletada," vangutas Michelle aeglaselt enda pead, meenutades sooja naeratusega vanu aegu. "Loodame," vastas tüdrk napisõnaliselt ning silmitses mõni hetk rada, mida mööda nad jalutasid. Nende vahel võttis maad vaikus.