Hommikused uudised

"Mida see siis sinu jaoks tähendab?" uuris Jace. Tema ei arvanudki, et Jill talle midagi peale suruda üritaks. Jace'i just huvitas, mida tüdrukul öelda on. Peale Jilli polnud mehel ühtegi sõpra, kes oleks usklik. Seega, miks mitte rääkida sellest kellegagi, kes läheneb elule hoopis teistsuguse nurga alt? Mehe näole ilmus korraks uuesti naeratus, kui ta kuulis, mida näitsik rääkis. Keegi polnud talle mitte kunagi midagi sellist öelnud. "Ma pole lihtsalt harjunud alla andma. Mitte kunagi," sõnas Darrell. Just need katsumised ongi teda tugevamaks muutnud ja teinud mehest selle inimese, kes ta praegu on. Kui tema isa poleks kunagi valesid valikuid teinud ja oma äriga põhja läinud, võinuks Jace nüüdseks olla mingi hellitatud ja endast heal arvamusel rikkurite poeg. Vaadates praegu Jilli, tundis Jace, nagu oleks näitsik vahepeal kuidagi avatumaks ja lõbusamaks muutunud, aga ta ei hakanud selle kohta küsimusi esitama. Võibolla oli neidisel lihtsalt hea meel meest jälle näha? "Sa käitud, nagu oleks ma midagi meeletult naljakat küsinud," muigas Jace. Mis värk Jillil siis nende poistega oli? "Kas ükski Tree Hilli kutt ei vasta sinu maitsele?" päris ta järgmisena ning jäi lootma, et see küsimus ei osutu väga koomiliseks. "Ei, aga ei saa öelda, et mul üldse kunagi kedagi pole olnud. Pigem mitte midagi tõsist. Ma poleks vist kuigi hea poisssõbrakandidaat," kehitas Jace õlgu.

"See tähendab, et ma usaldan enda elu Jumalale. Ma usun, et tal on minu jaoks plaan nagu iga ühe jaoks siin maailmas ja seega kõik toimub põhjusega. Ja selleks ei ole mul vaja ei kirikut ega Piiblit," lausus Jill, oskamata seda paremini seletada, "ma elan mõtte järgi, et kõik inimesed on võrdsed ja neid peab armastama nii nagu iseennast," sõnas tüdruk, vaadates mehele otsa. Michelle vaikis mõnda aega, silmitsedes teed, mida mööda nad jalutasid. "Ma tean," noogutas tüdruk, tõstes enda suured rohelised silmad sõbrale. Tüdruku arvates oli isegi sellel elul mingi mõte, mida Jace elanud on. Võibolla ootab teda tulevikus veel ees midagi, millest ta unistadagi ei osanud. Kõik on võimalik, kui sa ainult usud. "Mnjah...kas just seda, aga ma lihtsalt ei ole kedagi leidnud või siis pole see keegi mind veel leidnud. Igastahes on mul veel aega terve maa ja ilm," muigas Jill. Ta kuulas noormeest ning kortsutas siis enda kulme, "miks sa arvad, et sa hea poisssõbrakandidaat ei ole?" küsis Serah huviga.

Jace jäi tähelepanelikult kuulama, mida Jill rääkis. Kõik see avaldas talle rohkem muljet, kui mees välja näitas. Ta teadis, et neidis ei tee nalja, vaid mõtleb iga oma sõna suure tõsidusega. Ka Jace oli sellega täiesti nõus. Jumala asemel saatus oleks vist ainus, mida ta sõnastuses üldse muudaks. "Mina usun samuti, et kõigel on oma põhjus, milleks miski hea on, isegi kui see pealtnäha nii ei tundu," lausus Jace. Polnud head ilma halvata ega halba ilma heata. Kas ta just kõiki inimesi maailmas armastas, oli küll kahtlane, aga vähemalt üritas mees neid ja nende käitumist mõista. Jace'i kohta oli veider, et ta kellegagi nii tundlikel teemadel üldse rääkima hakkas. Tavaliselt väldib ta seda sihilikult. Ka Jace oli mõnda aega täiesti vait. Olgugi, et Jilli puhul oli tegemist tema hea sõbraga, tuli neid vaikusehetki ikka ette. Darrell polnud inimene, kes lobiseks vahet pidamata. Ta polnud kunagi selline olnud ega saagi selleks suure tõenäosusega ka tulevikus. "Muidugi on sul aega. Oled ju vaevalt täisealine. Aga ära nii kaua küll oota, kuni mehi naistest märgatavalt vähemaks jääb," lausus Jace naljaga. Tema arvates leiaks see tüdruk ka siis endale mehe, kui neid oleks kümme korda vähem kui naisi. Küsimus oligi ainult ajas. "Minu sotsiaalne võimekus pole just kiita. Minuga hakkaks naistel lihtsalt igav, kuna mul on raskusi enda avamisega. Ma ei lase kedagi endale emotsionaalses mõttes nii lähedale kui taolises suhtes vaja oleks," seletas Jace oma arvamuse lahti.

"Noh, nagu näha, siis ei mõtlegi me nii erinevalt," lausus Jill, vaadates noormehele otsa. Ainuke vahe oli tõesti sellest, et tüdruk uskus, et selle kõige taga on Jumal, aga Jace uskus, et see on saatus. Sama asi erineva nimega. Ilmselt muutis see teema neid mõlemat natuke tõsisemaks ja mõtlikumaks. Vähemalt ei olnud tegu mingi eriti piinliku vaikusega. Möödudes prügikastist, viskas Michelle ära enda kakaotopsi, mis nüüdseks tühi oli, ja kilekoti, kus olid ennem saiakesed. Sõõriku võttis ta enda sõrmede vahele, hakates seda vaikselt sööma. "Ei tea kuna see juhtub," naeris tüdruk mehe sõnade peale. Noh, küll iga asi juhtub omal ajal. Võibolla vaatamata enda vanusele, ei olegi Serah selliseks asjaks nagu 'suhe' veel valmis. "Vaevalt sinuga igav hakkab," vaidles Jill koheselt vastu. Temal küll selle tüübiga tavaliselt igav ei olnud. "Ma arvan, et ükskord sa leiad selle ühe inimese, keda sa saad usaldada ja kellele sa julged end avada," sõnas tüdruk. Ega inimene ei peagi igale inimesele, kellega ta tuttavaks saab kohe kõik enda mineviku, oleviku ja tuleviku ette laduma.

"Seda küll. Meil on vist rohkem ühist, kui arvatagi oskame," arvas Jace. Sõprade puhul oli see ju hea. Erinevalt paljudest teistest inimestest leidis mees Jilliga alati mõne hea teema, millest rääkida saaks. Nii oli see olnud aastate eest ja loodetavasti ka edaspidi. Vaikusehetki tuli ette igaühega, aga Jace polnud selline tüüp, kes üritaks siis meeleheitlikult mingit suvalist teemat välja mõelda. Mitte, et ta oskakski. "Õige jah. Selliseid asju ei saagi ette planeerida," nõustus Jace tüdruku sõnadega, kuigi ei saanud ikka aru, miks see Jillile nii palju nalja tegi. "Kuidas sa selles nii kindel oled?" küsis Jace kohe vastu. "Ma olen sinu sõber, aga sõprus ja suhe on täiesti erinevad asjad. Poisssõbrana poleks ma suurem asi," lisas ta, olles oma sõnades täiesti kindel. "Jääb üle ainult loota. Ja sina samuti. Ma usun, et keegi on sinu jaoks ikka olemas. Iseasi on muidugi see, kas just Tree Hillis, aga ma ei kahtlegi tema olemaolus," teatas mees. Kummalisel kombel ei tundnud ta end isegi mitte imelikult Jilliga taolistel teemadel rääkides, kuid veel mõnda aega tagasi kippus tüüp kogelema ja näost punaseks minema, kui ta naistega suhtles.

Jill noogutas naeratades. See oli tõesti hea, sest siis leidis alati millest rääkida ja ka arvamused ei läinud nii äärmuslikult lahku, et võiks mingi nõme tüli tekkida ei millestki. "Kuule jah...," muigas tüdruk, vaadates mehele otsa. "Ma lihtsalt olen," kehitas näitsik enda õlgu. Kas alati peab kõike põhjendama? Tal lihtsalt oli selline tunne ja kõik. "Ma ei hakka sinuga sellel teemal vaidlema, aga ma arvan, et sa oled enda vastu liiga karm," lausus Michelle kokkuvõtvalt. Mees arvas endast palju halvemini kui asi tegelikult oli. Tal puudus justkui usk iseendasse. "Iga ühe jaoks on kuskile keegi...," laulis näitsik laulu algusridu ning naeris siis heatujuliselt. Tal oli täna kuidagi liiga hea tuju. Ei tea, kas lähenev kool mõjus talle nii või oli asi selles, et Jill oli lihtsalt õnnelik, et sai Jace'iga jälle kohtuda. Nad ei olnud ju üksteist siiski neli aastat näinud. Ja see on pikk aeg.

Jace ei uskunudki, et kellegi Jilliga on üldse võimalik tülli minna. Vähemalt temal endal tüdrukuga selliseid kogemusi polnud ning tema teada ka teistel mitte. "Tead, vähemalt sinuga tekib mul küll tunne, nagu ma poleks kunagi ära olnudki. Kõik on nii... endine," mainis Jace. Ainult heade sõpradega tekkis taoline tunne, et kui isegi aastaid rääkinud pole, aga suudetakse koheselt jätkata sealt, kus viimati pooleli jäi. Kuulnud näitsiku selgituse ära, ei hakanud Jace lisaküsimusi esitama. Oli ju näha, et Jill tahtis midagi ka endale jätta. "Või on asi minu madalas enesehinnangus," leidis mees ka ühe teise võimaluse. Nimelt oli tal ikka veel meeles see aeg, kui teda väiksena koolis kiusati ja lõpuks koguni Zeroks kutsuma hakati. Tol ajal oli ta veel liiga tasane ja arg, et kiusajatele vastu hakata. Paraku saatis see inimest mingil määral kogu elu. "Ning ta võib olla lähemal, kui arvatagi oskame," lisas Jace turtsatuse saatel. Oleks see kõik vaid nii lihtne...

"On küll jah," nõustus Jill, kui oli hetke mõelnud. Mõne teise inimesega ei suudaks tüdruk võibolla jutuotsa üldse ülesse leida, rääkimata tõelisest vestlusest nagu see siin. Alguses küsid küll, et kuidas sul läheb, aga edasi? Siis tuleks ilmselt see koht, mida nimetatakse piinlikuks vaikuseks, kus keegi midagi öelda ei oska. "Jah, või siis seda," noogutas Michelle. Hetkel tundus näitsikule, et noormehe välimus ja sisemus ei olnud üldse kooskõlas. Väljast tundus Jace selline lihastes macho mees, kes on ilmselt saja erineva tüdrukuga olnud. Selline libe sell, kes kõik naised ümber sõrme keerab. Aga tegelikult oli ta kinnine, kohati tagasihoidlik, hoides asju enesele. Ja nagu näha ei olnud tal naisi sugugi nii palju. "Võib olla, et me oleme teda isegi juba kohanud," muigas Serah. Nende jutt oli ikka väga huvitavasse kohta välja jõudnud.

"Nii ongi parem, sest muidu tüdineksid sa minust üsna ruttu ära," leidis Jace, saamata isegi aru, kui negatiivselt tema lause kõlas. Mehe jaoks tundus see kummalisena, kuidas nad kumbki just väga jutukad ei paista olevat, aga kokku saades räägiks või teineteise surnuks. Kui just need üksikud vaikusehetked sealt välja arvestada. "Jah. Ma kipun kõike liiga tõsiselt võtma, mis mulle öeldakse. Sealt kõik alguse saabki," seletas Jace. Ta oli küll mitmeid kordi üritanud endale sisendada, et teised pole olulised, aga eriline edu teda siiani saatnud pole. Jace'ile tundus see nii irooniline, kuidas inimesed teiste välimuse järgi endale eelarvamusi tekitavad. Naisi oli tal tõesti üllatavalt vähe olnud, aga kui puudus aeg neile pühendumiseks, ei saa seda ilmselt mehele pahaks panna. "Äkki oleme temaga rohkem kui korra rääkinud või siis kõnnime temast iga päev mööda ega saa ise midagi aru," jätkas Jace erinevate võimaluste loetlemist, mis tal praegu pähe tulid. Iga teine normaalne mees oleks ehk Jilli öeldust mingi kahtlase vihje välja lugenud, aga tema sellele mõttele ei tulnud.

"Kuule, ma ei tüdineks sinust ära," lausus Jill õrnalt muiates. Kui sa enda sõbrast ära tüdined, siis sa küll üks õige sõber ei ole. On arusaadav, et üle võib visata sõbra mingisugune käitumisviis, aga mitte sõber ise. "Kõik negatiivne tuleb ühest kõrvast sisse lasta ja teisest välja. Ja positiivne tuleb talletada," seletas tüdruk kergelt naerdes, sest see kõlab nii lihtsalt, aga tegelikult on seda raske teha. Ja ka see, kui inimesed ütlevad, et neid ei huvita, mida teised mõtlevad või arvavad, siis enamasti inimesed valetavad, sest meid kõiki huvitab see siiski suuremal või vähemalt määral. "Täpselt. Sa ei või kunagi teada," sõnas Michelle ning vaatas mõtlikult tänavat, mida mööda nad jalutasid. Selle lõpus oligi kuulus Wilmingtoni sild. Seega ei olnudki neil enam väga palju jäänud. "Oh, tead ma tegin selle tüki ära - hüppasin sillalt alla," teatas näitsik korraga, kui see talle meenus. Jace oli üks neist inimestest, kes teadis tüdruku hirmu kõrguse ees ja seega ta arvas, et tüüp saab aru kui palju julgust see temalt nõudis.

"Sa võid ju olla kui armas tahes, aga ka sina oled kõigest inimene," põhjendas Jace oma eelnevat arvamust, kuid sai mõne hetke pärast ka ise aru, kui tobedalt see kõlas. Ainult, et sõnadega on selline asi, et neid ei saa tagasi võtta. "Olgu. Ma tunnistan, et liialdasin natuke," jätkas noormees. "Sina oled alati nii positiivne vastupidiselt minule. Ma ei mõista, kust sa kogu selle positiivsuse võtad," jäi Jace mõtlema. Ta polnud kunagi kuulnud neidist millegi üle vingumas või hädaldamas. See oligi koht, kus tal tuleks Jillist eeskuju võtta. Loomulikult huvitus Jace sellest, mida tema jaoks olulised inimesed temast mõtlevad, kuna see oli möödapääsmatu. Kõik teised võisid rahus oma arvamuse iseendale jätta. Samas polnud Jace nii ükskõikne, kui ta näida üritas. "Aga kas sa usud sellesse, et sõprusest võib saada armastus ja vastupidi - armastusest lihtsalt sõprus?" küsis Jace äkki. Ta ei saanud isegi aru, kuidas see küsimus nii järsku talle pähe hüppas, aga neidise vastus huvitas teda. Mees suunas pilgu sillale, kui Jill sellest rääkima hakkas. Kuna ta vahepeal teed eriti ei jälginud, oli muidugi üllatus suur, et nad juba siin on. "Ma arvasin, et sa kardad kõrgust," oli Jace kuuldust üllatunud. "Aga mis sind sellele hüppele ajendas?" tahtis mees teada.

"Tõsi, aga ma ei kujutaks ette seda, et mul ühel hetkel mõnest enda sõbrast küllalt saaks, et ma ei tahaks teda enam näha. Pole võimalik lihtsalt," lausus Jill, vaadates noormehele otsa. Nad olid jõudnud vist punkti, kus nende arvamused lahku läksid? Kas Jace on siis mõnest enda sõbrast kunagi varem ära tüdinenud? "Kui ma vaid teaks," laiutas Michelle naerdes enda käsi. Võibolla on asi selles, et näitsik üritab kõikjal head näha ja ta lihtsalt ei keskendu halvale. Ja tänu sellele, et ta on usaldanud enda elu Jumalale, ei pea ta muretsema enda elu käigu pärast. Ta ei muretse tuleviku pärast, sest ta on kindel, et mis ka ei juhtuks, keegi siiski hoiab teda ja vaatab, et tema elu õnnestuks. "Ma arvan, et see on võimalik. See esimene variant on pigem tõenäolisem kui see teine. Aga see kõik oleneb siiski inimestest," arvas tüdruk, tõstes enda suured rohelised silmad Jace'ile. Huvitav teema neil käsil. See ikka oli ju ainult jutt? Mitte midagi kahemõttelist? "Kardangi," muigas Jill, "aga ma olin lihtsalt just vaaterattalt alla tulnud ja ma olin sellises...tead küll, ma ei oska seletada, millises tujus ja ma olin ühe sõbraga ja õnneks oli ta nõus seda koos minuga tegema. Seega ma lihtsalt tegin seda," sõnas tüdruk lihtsalt.

"Võimalik. Ära üldse kuula, mida ma räägin. Mul käivad vahel igasugused paranoiad peal ja siis ma ei saa isegi aru, mida suust välja ajan," lausus Jace, kui talle viimaks täielikult kohale jõudis, et see tekst oli kõike muud kui loogiline. Sõbrad ei tee üksteisele nii. Vastasel juhul pole nad lihtsalt õiged sõbrad. Kunagi oli mehel üks sõbranna, kes hakkas mingi aeg arvama, et nad võiksid nüüd sõprusest sammu võrra edasi astuda. Probleem tekkis aga sellest, et Jace polnud temast selles mõttes huvitatud. Ja kui see tšikk ikka ja jälle talle peale käis, ei olnud see tunne küll eriti meeldiv... Praeguseks nad enam ei suhtle. "Usk äkki?" arvas Jace. Ta oli kuulnud, et usklikud inimesed vaatavadki elule vastu positiivsemalt, neil on rohkem tahtejõudu ja võimet ennast motiveerida. "Ma olen siiani sel teemal umbusklik olnud, aga kui sina nii ütled, siis eks mul tule uskuda," ütles mees, näol kerge naeratus. Mingit kahemõttelisust Jace'il küll mõtteis ei mõlkunud. See teema tuli nii äkki, et ta jõudis vaevalt mõelda, kui juba oma küsimuse esitanud olid. Nüüd jäi üle ainult loota, et Jill ei võta seda liiga isiklikult. Muidu oleks vist jamasti? "Aga see on ju tore, et sa suutsid oma hirmu ületada. Igaüks sellega hakkama ei saa," oli mees kindel.

Jill kergitas enda kulme ning vaatas noormehele otsa, hakates kergelt mehe sõnade peale naerma. "Võibolla on asi lihtsalt selles, et sa ei oska enda mõtteid nii hästi seletada. Äkki ma lihtsalt ei saanud su mõttest päris täpselt aru," lausus tüdruk, vaadates sõbrale otsa. Jalutuskäik läks hetkel kuidagi palju kiiremini kui tavaliselt. See maa tundus enamasti ikka palju pikem. "Mnjah, võimalik," noogutas Michelle, sest oli isegi kuulnud seda, kuidas inimesed ütlevad, et usklikud inimesed on elurõõmsamad ja sõbralikumad. Eriti kuulis seda siis, kui keegi uus neile noortekale tuli. "Ma olen umbusklik selles osas, et minna armastusest tagasi sõprusesse, aga inimesed on kõik erinevad ja lahkumineku põhjuseid sadu," seletas Jill, "aga sõprusest armastusse on minu arvates väga väike samm. Kui sa oled ühe inimesega palju koos ja tead temast palju, siis tekib ikka väike kiindumus ja see võib üsna kiirelt millekski enamaks muutuda. Vähemalt mina arvan nii," rääkis näitsik natuke pikemalt. Jace'i õnneks ei püüdnud neidis seda vestlust kinni justkui ridade vahelt lugedes. Mehe viimaste sõnade peale Serah vaid noogutas.

"Ka see on võimalik. Ma olen tõesti kehv seletaja ning minu oskus ennast arusaadavalt väljendada pole kunagi just kiita olnud. Kuid ehk annad selle mulle andeks," lausus Jace kerge tursatuse saatel. Kusjuures polnud Jilliga rääkides asi üldse nii hull kui muidu. Kui Jace nägi mõnda kena tüdrukut, kes oli tema jaoks võõras, polnud sellised juhused üldse harvad, kui ta kogemata oma tegelikele mõtetele hoopis midagi vastupidist ütleb. Ja pärast tuleb kõigest välja mingi segane puder ja kapsad. Mees otsustas, et ei hakka praegu rohkem selle üle arutlema, kas usklikud inimesed on sõbralikumad kui ateistid, kuid kindlasti oli nende esimeste seas enamik positiivse mõtlemisega ning ka väliselt õnnelikumad, aga samuti võis leida sellised ka mitteusklike hulgast. "Selle kiindumise osas võin ma sinuga täiesti nõustuda, aga ma kahtlen, kas oleks mõistlik mõnele oma sõbrale hoopis teise pilguga läheneda. Lõpuks ei tuleks sellest suure tõenäosusega mitte midagi välja ja siis oled sõbrast ka ilma. Ja pärast suhet sõpradena jätkata ei tundu ka just kuigi kindel variant. Eriti veel siis, kui ühel osapoolel on tunded veel alles," rääkis Jace enda kohta ehk liigagi pikalt, mida ta asjast arvas. Jilli juures meeldiski talle see, et temaga saab ükskõik kui jaburaid asju arutada, ilma et peaks asjatult piinlikkust tundma.