Perseiitide sadu jälgimas

"Kui inimesed sõbruneda tahavad, siis minu ajal kutsuti üksteist välja sööma või kohvi jooma või midagi sellist nagu tavalisemat," lausus Ingrid, "mitte ei kutsutud kohe endaga kuskile reisima," muigas naine õhkõrnalt. Muidugi oli New York väga ahvatlev, aga see ei tundunud õige. "Jah, ta saab hakkama. Nad mõlemad saavad hakkama," noogutas naine, vaadates endiselt mehele otsa. "Sa ei hakka ju kohe homme New Yorki lendama, ega ju? Seega ma võin sulle hiljem enda vastuse anda?" üritas Grid endale aega juurde võita, sest antud hetkel ükskõik, kuidas ta vaatas, tundus tema vastus 'ei' olema. Aga samas mingi osa temast leidis, et see võib ju päris huvitav olla.

Mees hakkas naerma. "Kohvijoomine on liiga tavaline," muigas mees. "Ei hakka, ma olen siin pikemalt, aga nädalavahetustel lendan päris tihti NYC-sse. Seal on mõnus käia," tõdes Matthew. He loved that city, Tree Hill was waaaaay too small for him. Noh, kui vastabki eitavalt, siis enda kaotus. Kui tihti ikka saab lennata kas esimeses klassis või erajuhtudel isegi eralennukiga?

"Tänapäeval ilmselt tõesti," nõustus Ingrid vaikselt naerdes. Ta ei olnud juba ammu uusi tutvusi loonud. Eriti meestega ja seega ei teadnud ta sellest kõigest suurt midagi. Tema elas ikka ilmselt vanemate reeglite järgi. "No, eks ma räägin enda lastega ja annan sulle siis kuidagi teada," lausus Grid. Oleks ta noorem, siis oleks ta ilmselt kohe nõus New Yorki lendama. See oli siiski New York, millest nad rääkisid.