Müristab ja sajab.

"Jah, aga...," sõnas Vanessa, kuid vaikis siis sootuks, kuulates ja jälgides Scotti. Asi ei olnud selles nagu ta ei tahaks mehega abielluda. Asi oli pigem selles, et sisimas kartis naine, et nende abielu lõppeb samamoodi nagu tema vanematel. Tal ei olnud lihtsalt sellesse abieluvärki erilist usku. "Scott," sõnas Nessa ning astus mehe ette, asetades enda käed tema rinnale, "asi ei ole sellest nagu ma ei tahaks Jeffersoniks saada, ma tahan. Lihtsalt me alles saime uuesti kokku ja me võiks asju aeglaselt võtta," lausus Ness, "mis sa arvad sellest kui me kihlume praegu......ja abiellume alles mõne aja pärast?" pakkus Vanessa, vaadates Scotile ootavalt otsa.

Scott kergitas õrnalt oma kulmi. ''Kallis, sa tead, et minul vahet pole. Me ei pea kihluma, ega ka abielluma. Lihtsalt ma tahan, et sa mõistaksid, et ma pole see seenior, kes su südant purustada tahab.'' Kinnitas Scott oma silmad tagasi Nessale. ''Ja noh ilmselgelt mõtlesin ma valesti, kui arvasin, et see seda sulle kinnitab. Ma enam ei palu seda, mitte enne, kui sa märku annad eksole.'' Kinnitas mees seda ka oma peanoogutusega.

"Ma tean, et sa ei ole enam see seenior. Sa oled midagi palju enamat ja ma näen seda," lausus Vanessa, vaadates mehele otsa, et ta näeks, et ta mõtleb enda sõnu tõsiselt. "Kallis, ära ole palun selline," sõnas naine tõustes hetkeks kikivarvule, et mehele üks suudlus anda, "ma ütlesin, et ma tahan sinuga abielluda ja kui sa ei taha oodata, siis läheme kas või homme ja registreerime enda abielu ära," muigas Nessa õrnalt.

Scott kergitas vaikselt oma kulmusid. ''Be normal, kõik naised tahavad suuri ulmi ja suurt planeerimsit. Kihlume, ja kuupäeva paneme paika kuu jooksul. Eksole. Siis on aega mõelda millal me pulmad peame.'' Selgitas ta kiirelt asjade käiku rahulikult läbi mõeldes. Vähemalt mehele endale tundus see tark teguviis. End oma voodipooleni kiirelt viinud avas ta sahtli, kus kõik ta ehted ja muu välimusega seotud pahn oli, ning õngitses sealt juba ammu varutud sõrmuse välja. ''Niisiis,'' köhatas mees oma kurgu puhtaks, ning langes ühele põlvele. ''Vanessa, kas sa tuleksid mulle naiseks???'' Tegi ta seda nagu kord ja kohus, ning võpatas siis kergelt. Äikest oli korralikult lööma hakanud. Vähemalt jääb see õhtu meelde eksole.

"Ma ei tea. Ma ei ole kunagi pulmadele mõelnud," kehitas Vanessa enda õlgu, "peaasi, et meeldejääv oleks," lausus naine ning noogutas mehe ettepaneku peale, mis tundus tegelikult täitsa mõistlik. Kui Scott korraga eemale läks ei saanud Vanessa jälle aru, mis toimub. Tundus nagu Scotil oleks kõik paika pandud ja tema on ainuke, kes mitte midagi ei tea. Ta ei olnud arvanud, et mehel on sõrmus juba olemas. Ta arvas, et ta lihtsalt uuris maad. Kui Scott ühele põlvele langes, ilmus naise näole lai naeratus - tal on seljas hommikumantel, väljas on hirmus raju ja nende maja juures kukkus puu maha nii, et Nessa koju ei saanud ja see on päev mil nad kihluvad. Loodetavasti ei tähenda see seda, et nende abielu sama tormiline on. "Jah, Scott Lance Jefferson, ma tulen sulle naiseks," sõnas Nessa säraval naeratusel.

Scott taipas ka ise, kui paigas tal tegelikult kõik oli olnud. Selle sõrmuse oli ta juba kooliajal lasknud valmis meisterdada, ning nüüd sai see viimaks Nessi sõrme lükatud. ''Tead sa, kaua ma seda kaasas kandnud olen?'' Esitas ta küsimuse, kui sõrmus oli kenasti naise sõrmes, ning mees end nüüd püsti lükkas, käega Vanessa kätt endiselt hoides. ''Ma lasin selle meie viimasel ühisel kooliaastal sulle teha. Seal sees peaks isegi kuupäev olema. Natuke hilinenud palve, aga pole vast hullu.'' Märkis ta pilguga kivi silmates, mis nii kenasti vastu sätendas. ''Ma vannun sulle igavest armastust, kallis.''

Vanessa raputas mehe küsimuse peale enda pead ning ootas huviga seda vastust. Kui kaua siis Scott seda kõike juba plaaninud oli? Igastahes oli vastus midagi, mida naine oodanud ei olnud. Ta oletas, et võibolla mõned nädalad või paar kuud, aga Scottil oli see sõrmus olemas juba k u u s aastat tagasi. Et veenduda mehe sõnades, libistas Nessa sõrmuse hetkeks enda sõrmest välja ning näinud seal neid numbreid jäi ta Scotile üllatunult otsa vaatama. Libistanud sõrmuse tagasi sõrme, kallistas ta meest. "Sa oled alati olnud ja oled siiani minu jaoks see üks ja õige," lausus Vanessa, vaadates Scotile otsa, "aga miks alles nüüd, kui sul see sõrmus nii kaua olemas on olnud?" küsis tüdruk või siis oli selle taha pigem peidetud küsimus, miks mees siis üldse lahkus, kui tal oli isegi sõrmus Vanessa jaoks olemas.

Scott liigutas vaikselt justkui mäluma hakates oma näolihaseid. Kuidas seda Nessale öelda? Kas ta üldse peaks seda ütlema. ''Õige armastus on see, kui ma ei lakka kunagi sinule mõtlemast. Kui ma olen nõus sinust lahkuma, et sul hea oleks. Ma pidin minema ja end maailmale näitama, kuid sina ei kavatsenudki siit lahkuda. Ma ju teadsin, et sina jääd siia alatiseks.'' Alustas ta naise silmi puurides. ''Ma tahtsin olla kindel, et ka sina mind peale seda suurt draamat veel tahad, mis ma lahkudes korraldasin. Ma pidin olema täiesti veendunud selles, et ma pole sulle mänguasi, nagu minujaoks on kõik teised maailma naised siiani olnud. Kõik peale ühe.'' Scott hingas vaikselt välja, ning jätkas. ''Pealegi poleks sa mind uskunud, kui ma oleks selle sulle kuus aastat tagasi andnud. Sa oleksid mõelnud, et ma teen seda ainult selleks, et mul oleks keegi kelle juurde tulla, kui mujal kõik halvasti läheb - aga see pole nii ja ma ei tahtnud, et sa mind valesti mõistaksid. Ma pean olema kindel, et sa tõesti usud mind. Ja nüüd ma olen.'' Kerkisid vaikselt mehe suunurgad, kuid veel päris laialt ta naeratada ei julgenud. ''Ma kartsin ju ise ka, et sa tõukad mind eemale ja hiljem poleks ma siis elusees julgenud uuesti tulla. Aga nii polnud ma seda veel teinud ja sinult sedasi korvi saanud. Seetõttu ma ka tagasi tulin, et see pilt mis mul rahakoti vahel aastaid oli ja mind saatis ei suutnud enam mind rahulikuks sundida. Ja kui ma kuulsin, et see idioot sulle ligi ajab - ja sa seda viimaks tal päris hästi teha lasid, võtsin ma koduklubi pakkumise vastu. Ma tõesti armastan sind Vanessa Hilton.'' Oli mees siiram, kui eales varem.

Vanessa lihtsalt seisis mehe ees ja kuulas teda rääkimas. Tema silmad hakkasid peagi kergelt sädelema ning üksikud õnnepisarad hakkasid mööda tema põski alla voolama, samas kui naise suul oli soe ja hooliv naeratus. Neid sõnu oli Nessa lihtsalt nii kaua oodanud ja nüüd korraga on see lünk justkui nende vahel täidetud. Nii paljud küsimused said korraga endale vastused. Need Scoti sõnad justkui kordusid naise peas ikka uuesti ja uuesti. "Ma armastan sind ka ja mul ei olnud õrna aimugi, et......et sellel kõigel lahkumisel ja tagasi tulemisel oli tõesti mingi eesmärk......et sa tõesti igatsesid mind......et sa tegid endale täpselt samamoodi haiget nagu sa tegid mulle kui sa lahkusid.....et sa mind tõesti nii palju armastad," lausus Nessa, vaadates mehele otsa, "palun vabandust, et ma sinusse ei uskunud," sõnas naine ning kallistas meest tugevalt, tõmmates teda endale lähemale.

Scoti näole valgus lai rahulolu, kui ta Nessi silmades sädelust märkas. Need mööda põski alla voolavad pisarad kärmelt oma pöidlaga kinni püüdnud jäi ta oma kätt naise põsele endiselt hoidma. ''Sa oled ka ilma vesistamata ilus, minujaoks lausa miss universum.'' Lausus Scotler rahulikult, ning kergitas siis vaikselt oma kulmusid. ''Mu kallis,'' tuli vaikselt üle mehe huulte. Peaaegu sosinal, ning sellepeale muutus sadu üha tugevamaks hakates peksma nii üsna järsult aknaruute, mis maja sisekülge kaunistasid. ''See kannatamine tasus end ära nagu näha võib. Ma hoian sind paremini, kui palli platsil. Ma kaitsen sind rohkem, kui korvi, mida vastased üritavad piirata, ning sinuümber on koguaeg minu kaitsvad käed, mis vastaseid platsil kahte lehte loobivad. Sa ei pea minus pettuma, mitte kunagi enam.'' Uppus ta naise silmadesse, kui oma kätega ta põski silitas, mis kergelt niiskeks muutunud olid.

"Miss universum, huh?" lausus Vanessa ning hakkas nerma või nutma, sest sellest oli raske aru saada, kuna ta tegi mõlemat korraga. Kui mees abielu küsimuse mõned minutid tagasi ülesse oli tõstnud, oli Nessa arvanud, et see ei oleks hea idee. Aga praegu tundis ta ennast lihtsalt nii hästi nagu miski ei saaks enam valesti minna. Tundus, et abielu ei tundunudki enam nii õudne. Kõik on ikka sama. Nemad on ikka samad inimesed. "Ma tean, sest ma usaldan sind ja ma usun sinusse," lausus Nessa naeratades, vaadates mehele otsa. Ta asetas enda käed Scoti põskedele ning suudles teda õrnalt, sulgedes samal ajal enda silmad.

Korvpalluri silmad olid sulgenud, ning ta käed olid libisenud neidise puusadele. ''Minu musi,'' mainis mees vaikselt, kui uuesti eemaldus, ning oma silmad Nessa omadele kinnitas. Scott lihtsalt vaatas teda, ning oli justkui kusagile mujale rännanud, kui juba neid koos lasteseltsis kusagil mere ääres jalutamas ette kujutas. Hell yea, Scott oli lolliks läinud.

"Mhm," lausus Vanessa, avades aeglaselt enda silmad ning vaadates mehele otsa, "ma loodan, et sa saad ise ka aru, et sa oled viimase paarikümne minuti jooksul rohkem armastust välja näidnud kui kogu meie tutvuse jooksul," muigas naine ning vajutas mehe huultele ühe põgusa suudluse, jalutades siis voodi juurde ning tõstes Scoti tassi põrandalt kapile ennem, kui keegi selle ümber ajab. Võtnud enda tassi kätte, võttis ta sealt mõned lonksud. Kakao ei olnud enam kohe kindlasi kuum, aga siiski parajalt soe. "Scott," lausus Nessa, istudes voodile, "praegu on ilmselt viimane aeg, kus sa sellest rääkida tahad, aga....mulle ei meeldi, kuidas sa Robertisse suhtud ja veel vähem meedib mulle, kui sa mu sõpra idioodiks nimetad," lausus Nessa, hoides tassi kahe käe vahel ning silmitsedes enda pruunide silmadega tassi sisu.

Scott muigas vaikselt. ''Järgmised 20 aastat on siis ka ette ära räägitud.'' Lausus ta muieldes, kuid mehe näolt kadus naeratus koheselt, kui Ness jälle jutuks selle psühhopaadi võttis. Silmi mõjuvalt pööritanud mõmises ta midagi omaette, ning valas omale kiirelt ühe klaasitäie viskit. Selle kätte võtnud jalutas ta tagasi aknajuurde. ''Jah kallis,'' teatas ta ilmselge pahurusetoon hääles kõlamas.

Vanessa jõi pool kakaost ära ning asetas tassi kapile. "Sa tead ikka, et see, et sa sinna sõna 'kallis' lisad ei muuda su hääletooni paremaks," lausus naine kergelt muiates ja mehe juurde tagasi jalutades. Ta asetas selja tagant enda käed ümber mehe ning toetas enda pea vastu Scoti selga, sulgedes enda silmad. "Kas sa ei võiks kas või minu pärast üritada temaga natukenegi paremini läbi saada?" küsis Nessa tasasel häälel.