Müristab ja sajab.

Mees oli juba viimased paar tundi veetnud lauataga. Ees lahtine läpakas ja kõrval paar paberit, ning kohvitass, mida ta nüüdseks juba viiendat tiiru täitmas käinud oli. Lonksu rüübanud sirvis ta mänguplaane edasi, ning kritseldas midagi ka paberile juurde, kui siis viimaks end sirutas ja oma pea tooli seljatoele asetas kätega juukseid püsti lükates. ''KO-HU-TAV!'' Teatas ta iseendale, sest Ness polnud siiani koju tulnud, ning mees võis majas kisada. Kohvist loobunud lükkas ta asjad laual kaugemale, ning otsis omale maja teisest otsast viskit, millega end tagasi tooli sättis, kui väljas ilus ilm korraga muutus. Igast ilmakaarest lendas vihma, ning taevas oli süsimustaks muutunud. Mees taipas seda alles nüüd, kuigi sadanud oli juba oma pool tundi.

Vanessa oli just Hiltoni hotellist välja astunud, kui vihma vaikselt sadama hakkas. Mõne minutiga muutus sadu tihedaks vihmaks, kust oli isegi raske läbi näha. Siiski istus naine autorooli ning hakkas kodu poole sõitma. Kojamehed tegid tööd maksimum sagedusega, aga ikkan oli nägemine üsna halb. Linna sees sõitis naine rahulikult ning peagi jõudis ta linnast välja. Taevas muutus mustaks ning siin-seal oli kuulda müristamist ja näha välgusähvatusi. Metsa vahel oli eriti õudne sõita, sest tuul lennutas oksi teele ja Ness kartis, et varsti järgneb neile mõni puu. Tema ise ühtegi puu langemist ei näinud, aga natuke maad enne teed, mis viis majani, oli üks jäme puu teele langenud ja seega oli läbi sõit võimatu. Nessa needis mõttes seda ilma ning helistas päästeteenistusele, et nad selle puu tee pealt ära tõstaks, saeks või mida iganes, et ta siis koju saaks minna.

Tühjendanud klaasi mõne hetkega hakkas väljas juba päris korralikult vihma sadama, ning ilmusid ka välgusähvatused, mis panid mehe kellale silmi viima. Ilmselt on Ness koolis, või siis hotellis - kus ta ka viimasel ajal aina tihedamini oli hakanud käima. Silmi pööritanud täitis mees uue klaasi, ning liikus teisele korrusele - kus mullivanni plaanis minna. Tema teekonna peatas, aga mürtsatus, mis maja isegi võbelema võttis. Silmad merepiirile viinud tekkis pisike mure juba mehe hinge, ning ta lihtsalt pidi oma telefoni võtma ja helistama. Kes aga ei vastanud oli Ness. Scott haaras oma tagi, ning maasturivõtmed. Masinasse istudes sõitis ta katusealt välja, ning võttis tee linnasuunas. Jäänud aga teeäärde seisma, kuna ta midagi ei näinud silmas ta viimaks tuletõrje masinaid, mis ta teeotsas vilkusid, ning toimetasid. ''Mis siin sünnib?'' Väljus ta masinast, ning esitas küsimuse ühele ringi sagivale mehele. Oma telefoni oli ta autosse jätnud, mis endiselt teepervel surises. Scotler oli selle mõne minutiga läbimärjaks muutunud, ning ta riided kleepusid vastu ta keha. Vastik. ''Kiiremini ei saaks?'' Needis ta seda kuramuse alleed, mis nende kodutee sissesõidu teed ilustas, kui toimetavaid mehi uuris.

Vanessa oli oodates enda autoraadio sisse lülitanud ning ta oli isegi üritanud Scotile helistada, aga levi oli pea olematu ja siis sai tal veel mobiil ka tühjaks. Lõpuks kui päästeteenistus kohale jõudis, astus naine sõidukist välja ning uuris neilt kui kaua sellega läheb. Vastuseks sai ta ebamäärase paarkümmend minutit ja oligi kõik. Aga nad ütlesid, et kui üks tee pool saab vabaks, siis saab ta juba läbi sõita. Tänanud mehi, hakkas Nessa juba autosse tagasi liikuma, kui teisel pool puud tuttavat masinat nägi. Tema näole ilmus õrn naeratus ning ta uuris, kas oleks mingi võimalus teisele poole saada. Ringi sabivad mehed soovitasid tal muidugi autos istuda ja oodata, aga seda Vanessa kohe kindlasti teha ei kavatsenud. Ta jalutas puu tipu suunas, liikudes selleks natuke teelt maha, aga seal pool oli tüvi peenem ja oksad väiksemad nii et naine sai kenasti teisele poole. Naise pruunid silmad liikusid rahva seas ringi ja lõpuks leidis ta selle, keda ta otsis. Ta jalutas Scoti juurde ning kallistas teda, "hey, ma tahtsin sulle helistada, aga levi on nagu on ja mu mobiil sai tühjaks," sõnas Vanessa, "ma ei saanud mööda - auto on teisel pool," lausus ta, vaadates mehele otsa.

Mees oli juba oma kannatust kaotamas, kui mehed viimaks tamme tüve saagima hakkasid. Pakke minema vedades kuulis ta seda helisevat häält, ning neid õrnu käsi, mis ta keha puudutasid. ''Jumal tänatud, sinuga on kõik korras. Ma tahtsin tulla linna sind otsima, sest keegi meist ei vasta telefonile.'' Naeratas Scott rahulikult, ning viis silmad siis oma kallimale, kelle keha ümber samuti oma käed põimis. ''Me oleme homseks haiged, kui siin kaua külmetame.'' Mainis ta nii igaksjuhuks, kui oma tagi naise õlgadele asetas, ning tundis, kuidas ta iga sekundi aina rohkem läbi vettima hakkas. ''Lähme sisse ära.'' Sõnas ta vaikselt, ning juhtis neid oma maasturi suunas. Ness saab oma auto hommikul ka kätte. Kes seda siin ikka torgib.

"Ma tean, sorry," sõnas naine vabandaval naeratusel, nihkudes mehele lähemale, sest külm oli. Eriti kui sa tuled hommikul ilusa suveilmaga välja ja kannad ainult teksashortse, särki ja õhukest jakki. "Lähme," noogutas Vanessa ning andus mehele, liikudes tema kõrval maasturi poole. Enda auto pärast ta enam ei muretsenudki, pea asi, et sellele öö jooksul ükski puu või oks peale ei lenda. Nessa istus autosse ning hõõrus enda käsi, tõmmates endale turvavöö peale, kuig neil oli väga väike tee minna.

Mees sisenes samuti masinasse, ning lükkas silmad korraks naisele. ''Sa usaldad mind eksole.'' Viis ta silmad kiirelt naisele, ning naeratas seejärel üsnagi kindlameelselt. Auto vaikselt ringi keeranud muheles ta õrnalt, ning lükkas kojamehed täisvõimsusel tööle. ''Ma lihtsalt tahtsin seda teada.'' Vältis ta küsimust, ning vastas sellele kiirelt. Katusealla masina ära parkinud jättis ta mootori seisma, ning surus võtmed oma taskusse. ''Ma teen sulle ühe kuuma kakao ja siis lähme ujuma - eksole.'' Seletas ta oma pead kuivemaks mingilmääral raputades, ning sisenes siis välisuksest.

Vanessa avas just suu, et Scotilt uurida, kust selline küsimus, aga ilmselt oli mees seda juba ette arvanud. Vanessa astus autost välja ning vaatas kulmukergitusel mehele järgi. Raputanud enda pead, sisenes ta mehe järel majja ning eemaldas enda läbiligunenud baleriinad. "Ma loodan, et see ujuma minek oli nali," lausus naine astudes majas edasi, "sest mina sellise ilmaga küll sellest majast enam välja ei lähe," hoiatas ta Scotti ning jalutas mehe juurde.

Scott oli oma kingad juba jalast saanud, kui Ness alles sisse astus. Märja triiksärgi pealt võtnud asetas ta selle nagisse, et see seal ära kuivaks. Kui Ness teatas, et ujuma ta ei tule kortsutas mees mõtlikult oma kulmusid. ''Sellepärast ma ju tahtsin, et majas sees ka bassein oleks. Aga ei, nojah - siis saad oma kuuma kakao ja pead ainult märja minuga leppima, kui sobib.'' Sõnas ta oma käsi naise puusadele viies, ning talle vaikselt naeratades. See oligi ilmselt armastus, nii lihtne, kui see veel üldse olla sai.

"Ma lepiksin pigem märja sinuga kui läheksin ujuma," sõnas Vanessa, asetads enda käed ümber mehe kaela, "ja miks on meil vaja basseini, kui meie tagaaias on ookean?" küsis naine õrnalt muiates. Ta lihtsalt armus sellesse majasse kohe, kui ta seda nägi ja ilmselt ei olnud Scoti veenmisoskused nii head, et ta oleks suutnud mõne muu maja, kus oleks ka sisebassein, naisele pähe määrida. "Aga kuidas oleks nüüd selle kuuma kakaoga? Ma lähen vahetan nii kaua enda riided ära," lausus Nessa.

Mees muheles endamisi, kui Nessi sõnu kuulas, ning nendest edasi laused moodustas. Võimas. ''Sinuga on mõtetu vaielda, sa niikuinii teed mulle ära.'' Sõnas ta kiirelt, sest tavalisest lausest oli ta teinud komplimendi, kui seda selle küljealt vaadata. ''Ahjaa, kohe teen - sa võiksid mu isiklik märkmik olla, siis ma ei unustaks vist midagi kunagi ära.'' Rääkis ta end kööki juhatades, ning kakao tassidega majandama hakates. Kuna ta sokid ja teksad märjad olid, jäi temast rada järgi. Mees ise aga seda tähele ei pannud, ning teda see reaalselt ka ei häirinud. ''Ma tuleeeeen!'' Hoiatas ta magamistuppa sisse astudes, et mitte Nessi ehmatada, kui too seal poolalasti kusagil ringi tatsab. Olgugi, et nad olid koos oli Scotler olnud täielik aumees, ning lootis, et nii saab Ness ka aru, et seekord ei ole Scotil plaani teda ainult voodi saada. Tassid lauale asetanud viskas ta end voodisse külili, ning haigutas. ''Tead mis on?''

Vanessa vaid naeris selle nii öelda komplimendi peale ning jalutas mööda treppi ülesse, tuues kuuldavale kerge turtsatuse, kui Scott märkis, et ta võiks ta isiklik märkmik olla. Noh, eks ma mingil määral oligi ju. Vanessa jalutas otse vannituppa ning eemaldas enda märjad riided, tõmmates selga hommikumantli, sest see oli soe ja mugav praegu. Ta kammis enda tumedad juuksed ilusti ära ning kuivatas neid fööniga. "Tule, tule," muigas Nessa ning võttis enda näolt meigi ära, mis nagu nii vihmas kannatada oli saanud. Loputanud veel enda näo ära, jalutas ta magamistuppa. "Ei tea, mis siis on?" uuris naine ning võttis laua pealt ühe tassi. Võtnud sealt ühe lonksu, istus ta ettevaatlikult voodile, et mitte sinna kakaod ajada.

Scott silmitses vaikselt tasse, mis laual oli, ning ei märganudki enne, et sealt üks kadunud oli, kui Ness voodile istus. ''Ma tahan....'' Lükkas mees end vaikselt rohkem istukile toetades nii oma pead Nessa sülle, kuid ka seda vaikselt, sest kakao ei tule ju hästi maha, ning pealegi oli see äärmiselt kuum samuti. ''Seesuur, et noh.'' Puterdas Scott meelega, et omale aega võita. Oma kakaotassi samuti kuidagi kätte saanud rüüpas ta sealt lonksu, ning lasi tassil siis voodiette maha maanduda, kui oma pruunid silmad uuesti Nessi omadele kinnitas. ''Kallis, nüüd, kui ma olen tõestanud sulle - ma loodan, et ma ka olen. Kas sa nüüd oleksid nõus hakkama Proua Jeffersoniks?'' Kergitas ta vaikselt oma kulmi, ning jäi vastust ootama. Loogiline, et see polnud see päris abieluettepanek, kuid Scotler ei kavatsenudki enne midagi küsida, kui ta selles päris kindel ei ole. Korvi saamine oli küll temarida, kuid seda ainult kossuplatsil.

"Mida?" küsis Vanessa kergelt naerdes, kui mees enda pea talle sülle tõstis. Mees käitus isegi enda kohta veidralt. Naine võttis paar lonksu enda joogist ning asetas selle siis öökapile, kortsutades kulme, kui Scott korraga puterdama hakkas. Mis ajast tema sõna seadmisega hakkama ei saa? Nessa muigas ning mängis mehe juustega, samal ajal kui ta lõpuks rääkima hakkas, kuid kuulnud tema küsimust, vaatas naine Scotile suurte silmadega otsa. "Vau, see tuli nüüd küll ootamatult," lausus Vanessa kergelt nearatades ning lükkas mehe endast õrnalt eemale, tõustes voodist välja. Ta jalutas rõdule viivale uksele lähemale, jäädes sealt välja vaatama. "I mean...ma armastan sind ja mulle meeldib sinuga koos olla ja elada, aga abielluda?" Vanessa keeras end ringi ning vaatas mehele küsivalt otsa, "sa tõesti tahad seda?" küsis naine üllatunult.

''Täitsa planeeritult tuli ju,'' mainis ta vaikselt oma silmi maha lüües, kui end istukile voodiservale ajas. Mnjamh, polnud vist siiski nii mõeldud eksole. ''Kui me mõlemad üksteist armastame ja koos tahame olla, siis miks mitte? See ju ainult kinnitab seda, et me oleme teineteisele loodud.'' Üritas ta oma äsja öeldud sõnu ka ise mõista. Mis talle sisse oli läinud. Scotler ei saanud ise ka enam endast aru. ''Sa tead, et ma tahan sinuga olla, muu on savi. Ma lihtsalt mõtlesin, et oleks vägev - võimis?'' Uuris ta vaikselt edasi, kuid Nessale lähemale ta veel ei liikunud. ''Sellessuhtes, et kõik paarid abielluvad ju. Miks meie ei võiks? Ma tahan sulle näidata, et ma olen sinu vastu aus ja truu igavesti. Abielu näitab seda ju.'' Ajas korvpallur end viimaks püsti, ning liikus naise kõrvale jäädes ookeani laineid uurima.