Rannahooaeg?

,,Ma peaks minema," ütles Brittany kella vaadates, kuid ei tõmbunud Treyst eemale. Õhtu oli juba tõesti hiline(ja võib-olla ka mitte just kõige soojem). Sellegipoolest oleks Treyst ju viisakas neiu koju saata.

Kuigi tüdruk lausus need sõnad, ei liikunud Brittany paigast. Trey vaatas näitsikule endiselt otsa ning laiutas siis käsi. "Kui pead siis pead," lausus mees, "eks ma saadan su siis ära," lisas ta hetk hiljem, tõustes diivanilt püsti. Tüdruk oli kuidagi vaikne ja võis isegi vist öelda, et õhkkond oli pisut veider.

Brittany ajas end diivanilt püsti, ringutas(sest olgem ausad, ta istus päris pikalt ja kere on kange, tuleb väheke sirutada) ning pani siis plätud jalga. Rohkem riideid tal tõepoolest ei olnud, sest ta ei arvestanud sellega, et nii hilja koju jõuab ja külm võib hakata.

"Kuule ma lähen vahetan enda riided ära ja sulle peaks kindlasti midagi soojemat selga otsima," lausus Trey ning trepist ülesse ta kaduski. Ja juba kümme minutit hiljem tuli mees taas alla. Tema lühikesed püksid olid teksade vastu vahetatud ning valge särgi peal oli nüüd tagi. Ja Brittanyle ulatas ta ühe enda tumemusta pusa. "Natuke suur, aga vähemalt annab sooja," kehitas tüüp enda õlgu ning jalutas siis ukse juurde.

,,Aitäh sulle," lausus Brittany naeratades ning tõmbas pusa endale selga. See oli piisavalt soe ning varjas tüdruku lühikesed püksidki ära, mistõttu võis mulje jääda, et Brittanyl polegi pükse jalas. Sellegipoolest oli pusa mugav ja tüdruk nuusutas seda. Lõhnas hästi.

Trey avas korteri ukse ning lasi Brittany enda ees välja. Hetkeks veel silmadega kontrollinud, kas rõduuks oli ikka kinni, võttis ta kapilt võtmed ning tõmbas ukse kinni. Keeranud ukse lukku, keeras ta end ringi. Lift avanes just nende õnneks, sest mehe naabrid olid koju jõudnud. Mees tervitas neid põgusalt ning astus siis koos näitsikuga lifti. Sõit kestis mõned minutid ja siis võisid noored juba värsket õhku hingata. Jeromy surus enda käed tagitaskusse ning jalutas tüdruku kõrval mööda tänavat silla poole. "Kus kaugel sa seal Westside'is elad?" uuris Trey jutu alustuseks.

,,Mitte väga kaugel," vastas Brittany. ,,Üsna pargi lähedal, kuid rohkem metsa sees. Siit oleks vist kaugem minna, aga elab üle," seletas neidis ning silmitses endiselt Treyd. Kunagi peaks terve päeva temaga koos veetma, aga kuna?

Kui Brittany mainis, et siit on päris kauge minna, urgitses Trey enda teksade taskust mobiili välja. "Ma kutsun meile siis parem takso," lausus mees. Mis see tüdruk siin ikka enda shortsidega külmetab. Pärast võib küll Jeromy tagasi jalutada. Või siis paneb näitsiku ilusti taksole ja läheb siis koju tagasi.

,,Sa mäletad meie kokkulepet?" küsis Brittany, näol saladuslik muie. Ta võib ju taksoga minna, aga Trey saatku parem ta maja ukseni. Tüdruk nagu enne mainis ka seda mehele, et talle meeldiks, kui Trey ta koduni välja saadaks.

"Noh, eks ma sõidan siis sinuga sinu koduni. Saadan su ukseni ära ning jalutan või tulen taksoga ise tagasi. Sobib?" küsis Trey, kui oli kõne lõpetanud ja saanud taksojuhilt teate, et ta peagi jõuab. Ega Tree Hill oli väike koht ja ega seal just palju taksosi ei olnud ja praegu oli veel suvehooaeg ka, mis tähendas turiste.

,,Sobib küll," vastas Brittany. ,,Mul on hea meel, et ma sinuga kohtusin," tunnistas tüdruk. Samal ajal aga tõmbusid neiu päevitunud põsed õrnalt roosakaks ning Brit lõi pilgu hetkeks maha, et punastamist varjata.

Kuna Trey ei osanud tüdruku tunnistuse peale midagi teha, siis kehitas ta kergelt õlgu ning saatis tüdrukule ühe lihtsa naeratuse. Ja hetk hiljem sõitis juba takso ette ning mees avas Brittanyle ukse. Kui nad mõlemad sisse said, uuris juht neilt aadressit. Selle kätte saanud, liikus auto paigast. Pärast mõnekümne minutilist sõitu jõudsid nad kohale. Jeromy tasus takso arve ning saatis näitsiku ukseni nagu lubatud.

Seistes veel Brittany kodu ukse juures, vaatas näitsik mehele sügavalt silma ja võttis tema käed enda kätte. ,,Mul oli sinuga väga tore täna. Me võiksime veel teinekordki päeva koos veeta," rääkis tüdruk.

"Kahjuks lähen ma homme Charlottte'i enda vanemate juurde ja jään sinna kuni juuli alguseni. Kui sa nii kaua kannatada viitsid, siis ma võin sinuga ühendust võtta, kui ma jälle tagasi Tree Hilli jõuan," lausus Trey, vaadates tüdrukule otsa. Tundus, et Brittany on päris sügavalt sees. Samas Jeromy ise veel küll ei teadnud, kuhu see asi siin liigub ja kas ta üldse tüdrukuga veel ühendust võtab. Eks seda näitab aeg.

,,Ikka viitsin," ütles Brittany. ,,Aga tõesti, head ööd siis, ma arvan," lausus neidis ning kallistas lõpuks Treyd. Võiks muidugi hüvastijätuks suudelda ka, aga las see jääda siis Treyle endale.