What am I doing here???

Sethile oli antud aadress, kuhu ta pidi minema. Noormees tahtis teada küll, milline ta vend välja nägi ja nii edasi, aga oli kindel, et saaks üksi suurepäraselt hakkama - ta oli põhimõtteliselt terve enda elu üksi hakkama saanud, ei olnud nüüd ka kedagi vaja. Jõudnud korteri ukse taha lasi Joshua kella ja mõtles kohe, et see on halb idee, pigem lahkuda kohe. Ta pööras end ümber ja astus paar sammu liftini ning vajutas nuppu, et see üles tuleks.

Nagu igal hommikul, siis oli Trey ka tänasel hommikul esimese asjana Bossi välja viinud. Ta tegi temaga ühe korraliku tiiru rannas, ujus natuke ja seadis siis sammud tagasi kodu poole. Tee peal oli ta endale veel kaasa ostnud ühe kange musta kohvi ja mõned saiakesed. Vahel mees lihtsalt ei viitsinud mingit erilist sööki teha. Jõunud enda kortermaja juurde, astus Trey lifti ning sõitis nagu ikka enda korruse peale. Seega kui lift peatus ja selle uksed avanesid, astus Trey liftist välja. Ta saatis kerge noogutuse võõrale noormehele, kes lifti ees seisis ja seda ilmselt ootas. Otsinud enda teksade taskust võtmed välja, surus ta need enda korteriukse lukuauku. Käis kerge klõpsatus ning mees lükkas ukse lahti. Võtnud rihma Bossi kaelarihma küljest ära, jooksis koer korterisse sisse.

Lõpuks jõudis lift kohale ja korteriuks oli samal ajal suletuks jäänud. Liftiuksed avanesid ning võõras läks täpselt sinna korterisse, mille aadress oli Sethile antud. Mees ei saanud enne lifti astumist jätta küsimast:" Trey Ryland?" Silmad ja kulmud olid täpselt isa omad ja esiletükkivad näojooned ema omad. Kohutavalt tugevad sarnasused. Liftiuksed hakkasid juba sulguma, aga Seth ei astunud lifti, ta jalad olid justkui kleebitud põranda külge. Mees mõtles, et peaks ilmselt NY-sse või mõnda teisse suurlinna põgenema.

Kuulnud enda nime, keeras Trey end taas näoga võõra poole, "jah, see olen mina. Kuidas ma sind aidata saan?" Ühes oli mees kindel, seda noormeest nägi ta esimest korda enda elus. Tegelikult oleks ta tahtnud küsida, kust see tüüp ta nime üldse teab, aga leidis, et Tree Hill on väike koht ja iga üks oleks võinud talle selle anda. Loodetavasti ei ole tegemist ühegi tüdruku poiss-sõbra või vennaga, kes nüüd ähvardama kukub. See veel puudus. Trey seisis lihtsalt avatud koerteri ukse ees ning silmitses võõrast.

"Kas nimi Seth Joshua Murray ütleb sulle midagi?" küsis mees. Ei no muidugi, usu vees seda juttu, et kõik on ära saadetud ja tehtud, mine ainult ise kohale, muidu oled veel varsti tagaotsitavate nimekirjas. Fuck it, põrutab kuhugi ja otsib uue varustaja, kelle kraami müüa.

Trey kortsutas kulme, "kas peaks või?" küsis ta poisile otsa vaadates. Kiri, mis kõik mehele selgeks pidi tegema oli alles täna hommikul kohale jõudnud, kuid Trey ei olnud seda veel avanud, vaid selle asemel koeraga välja läinud. Templite arvu järgi, mis sellele ümbrikule oli löödud võis öelda, et see oli ikka mitu kuud mööda ameerikat ringi rännanud eksides kuskil väikesesse külla, mille nimi ka juhuslikult Tree Hill oli. Seega polnud eriline ime, et Treyle see nimi midagi ei öelnud. Isegi perekonnanimed olid neil ju erinevad. "Eeem....tule parem sisse ja räägime seal, millest iganes me ka rääkima ei peaks," sõnas Trey viibates käega korteri poole, et ta sisse läheks. Kaua nad siin koridoris ikka seisavad.

Nojah, eks USAs polnud see väga eriline juhtum, kui kiri õigest paigast mitmesaja kilomeetri kauguses posti pandi. Seth noogutas ja astus korterisse. Vau, mõnel oli ikka päris hästi läinud, too bad, et Seth jäeti perre. "Sa oled lapsendatud, eks ole? Pikk jutt lühidalt, kui keegi helistab siia ja uurib Sethi kohta, kasuta enda kujutlusvõimet ja räägi, et ma olen siin. Ma ei taha mingiks koormaks põhimõtteliselt võõrale olla," lausus Josh. Ta tundis end pisut ebamugavalt.

Trey astus Sethi järel korterisse ning tõmbas ukse kinni. Veavalt oli mees end jälle võõra poole pööranud, kui too rääkima kukkus. Ja kohe nii, et Trey ei saanud mitte midagi aru, kõik sõnad põrkasid justkui peas kokku ja moodustasid seal ühe suure segaduse. "Uouououoou, wait a second. Millest sa räägid? Ja kuidas sa tead, et ma lapsendatud olen ja kes sa üldse oled?" vaatas Trey tungivalt Sethile otsa. What the fuck?

Sethile pakkus see isegi lõbu, kuidas Trey aina rohkem segadusse sattus. "Tehniliselt olen ma su vend, aga me ei ole üksteist ilmselt varem mitte kordagi näinud ja meil pole ka ühist ajalugu. Mu so-called ema ka suri nüüd ja kuna ma käin veel koolis, on mulle hooldajat vaja ja sina oled ainus sugulane, aga ma saan ise ka suurepäraselt hakkama," selgitas Seth. Loodetavasti nõustus Trey diiliga, et valetab midagi kokku.

Trey tõmbas käega läbi enda juuste ning silmitses vaikides Sethi. "Okey," sõnas Jeromy alustuseks, "ühe asja teeme kohe selgeks - ma ei hakka sinu kohta midagi kokku valetama," sõnas mees kindlalt. Huh, ta ei teadnudki selle tüübi kohta siin midagi ja nüüd peab ta tema hooldajaks hakkama. "Kui kaua sa juba tead, et sul vend on? Ja kui vana sa üldse oled?" tahtis Trey teada kas või põhilisi asju. Muu on vaja käigu pealt välja mõelda. Damn, kust ta teise magamistoa saab üldse.

"Paar nädalat," vastas noormees. "Ma olen 19, vanemad jätsid aega vahele, et mind ära ei võetaks, tegid head näod ette ja ütlesid, et olid esimesel korral liiga noored," lausus Seth, tundes vastikust enda vanemate suhtes. "Aga nii on mõlemal ju lihtsam, sina ei pea ühe võõra eest muretsema, minusugust ei saa ju usaldada, ja mina saan kuhugi minema sõita," rääkis Seth.

Üheksateist, seega lõpuklass. "Kas sa tead ka kui suur jama sellest tuleb, kui see kõik välja tuleks. Nii et sa jääd siia. Küll me selle asja siin välja nuputame," sõnas Trey, kuid antud hetkel ei uskunud ta ise ka enda sõnu. Vähemalt ei olnud tegu mõne algkooli lapsega. "Ja mida sa mõtled selle all, et sinusugust ei saa usaldada? Sul on palju pahandusi selja taga või?" küsis Trey. No tore, nüüd tuleb välja, et tal on veel probleemne vend ka. Samas ta ei tea enda bioloogiliste vanemate elustiili kohta midagi. Kes teab, milline elustiil Sethil olnud on.

"Sinusugused mind tavaliselt ei usalda. Hoiavad enda kullakalleid mobiile minu läheduses kümne kümne küünega kinni, aga ma ei ole selline. Ütleme nii, et minust räägitavad jutud ei vasta kõik tõele," ei soovinud Seth kõike ka välja rääkida. Varastamise lõpetas ta enne seitsmeteistkümnendat eluaastat ja hakkas hoopis müüma narkootikume ja ka kanepit. Päris hea äri oli.

Trey silmitses enda venda hindava pilguga justkui pidades sismas nõu, kas võib noormeest usladada või ei. Tegemist võib olla ju ka mõne suvalise tüübiga, kes lihtsalt elukohta vajab. Damn, raske oli tavalist võõrast niimoodi lampi usaldama hakata. Siis meenus talle aga hommikune post. "Muidugi," pomises Trey ning jalutas elutoa laua juurde, kus vedeles ajaleht, selle all mõned arved ja siis see suur ümbrik. Asetanud enda hommikused ostud lauale, rebis mees selle lahti ning sealt pudenes välja üks paks kollane kaust ja üks ametlikuma väljanägemisega kiri, millest Trey silmadega üle lasi. "Okey," sõnas ta kirja kokku murdes, "tule edasi siis. Mul ei ole sulle hetkel magamistuba anda, seega sa pead leppima diivaniga. See käib ilusti lahti. Ma üritan nädala jooksul sulle toa valmis saada. Ja kui sa vajad midagi, siis sa tuled ja küsid seda minult, mitte ei lähe seda kellegi taskust otsima. Kui sa suitsetad, siis teed seda rõdul. Tuled-lähed nii nagu ise tahad, aga kui sa linnast välja lähed, siis sooviksin ma sellest teada. Tüdrukuid võid siia tuua, aga las magamistoa teemad jääda magamistuppa. Ja narkootikume ma enda korteris näha ei soovi. On küsimusi? Ei? Tore, tunne ennast siis nii koduselt kui võimalik. Ahjaa....see koer on Boss ja küll sa varsti aru saad, kust ta endale nime on saanud," hakkas Trey seletama, liikudes ise samal ajal kööki, istudes pukile ning asetades enda hommikusöögi letile. "Kui sa süüa tahad, siis mul on siin mõned saiakesed," seletas Trey ning avas kollase kausta, hakates enda venna elu kohta uurima ja lugema.

Seth hakkas naerma selle pika jutu peale. Nagu ta veel varastaks. Paranoid so-called brother is paranoid. Noormees leidis rõdu kerge vaevata üles ja võttis välja ühe kanepipläru, mille ta põlema pani. Kanep polnud Sethi jaoks narkootikum, pigem tavaline suits. Joshua üritas välja mõelda paremat lahendust, kui selle tüübi juures aasta veetmine. Sellises kohas sureb küll igavusse ära ainult paari nädalaga. Prsh, iroonia missugune, kui ta oli 12-aastane, ei huvitanud mitte kedagi, kuidas ta hakkama sai ja nüüd, olles 19, on tal peal suuremad piirangud. Idiootsus kuubis.