Väikene jalutuskäik enne magamaminekut

"Kunagi saab ta ju ikkagi otsa, miski pole igavene.. nii materiaalsed kui ka emotsionaalsed väärtused kaovad ajajooksul, mõned lagunevad bioloogiliste tegurite toimel ja teised lihtsalt unustatakse, sest kõik inimesed on erinevad ja ei oma 100% ühtivaid emotsioone," lausus Blake, pöörates enda tumedad silmad kindlalt neidisele. Noormees jälgis tähelepanelikult tüdrukut, püüdes tema olekust midagi välja lugeda. Ta tegi just kui omamoodi ennustust hetkel, püüdes vastuseid tõesti Melly kehakeelest ja pilgust välja lugeda. Jerryt otseselt ei huvita kuna maailm lõppeb. Kunagi see nagu nii juhtub ning pole tõesti vahet, kas täna või saja aasta pärast. Noormees ei kahetse ühtegi enda otsust, mis ta teinud on. "Seda ütleksid nad ka kümne aasta pärast. Nad on oma põhimõtetes vägagi kõvasti kinni," kehitas noormees õlgu, pöörates enda pilgu tänavale. Käed sügavale teksade taskusse surunud, hakkas Blake vaikselt endamisi ümisema.

"Selles suhtes olen ma sinuga nõus - miski pole igavene. Ja seega ei pääse ka meie armas koduplaneet sellest saatusest, et ta kunagi kaob," laususu Carmel, hoides enda pilku teel, mida mööda nad muudkui edasi jalutasid. Teadmata isegi otseselt, kuhu see viib. Nad lihtsalt nautisid teineteise seltsi ja jalutasid sinna, kuhu jalad neid viisid.

Alles mõni minut hiljem taipas Blake, kui tobedalt tema pikk vastus kõlas. Kohe on aru saada, miks ta Browni vastu võeti. Kena näolapi taga on ikka rohkem mõistust kui ainult käpu täie. Noormees turtsatas lõbusalt endamisi, vangutades kergelt pead. Carmeli sõnade peale noogutas ta õrnalt. Tõstnud enda tumedad silmad promenaadilt, mida mööda nad endiselt kõndisid, viis ta need neidisele. "Ja kuhu edasi? Vaatama kuhu jalad kannavad või valime mõne konkreetsema koha?" küsis ta vaikselt.

"Ma ei tea, mis kell on. Ma peaksin mingi aeg koju ka minema," lausus Carmel, "mitte, et ma sinu seltskonnast juba tüdinud oleksin ja ruttu-ruttu koju tahaksin saada." Tüdruku pruunid silmad kinnitusid hetkeks Blake'ile ja siis nende ees olevale säravale linnale. See oli ilus. Pimedas oli Tree Hill vägagi ilus koht, kui sa teadsid, kuhu minna. "Sa võid mu koju saata, kui see sulle väga suurt tüli ei tee. Ma elan seal ookeani lähedal ühes suuremas majas," sõnas Melly.

Blake pruunid silmad libisesid kiirelt enda vasakul randmel olevale kellale ning muigas õrnalt. "Täpselt 23:56," tõstis noormees enda silmad uuesti Carmelile. Poiss naeratas õrnalt. Kui koju, siis koju. Pimedas oli linn tõesti imeline koht. Seda on iga linn ning mida kõrgemalt vaadata, seda kenam ta on. Eriti on see nõnda suurlinnade puhul. "Pole probleemi," lausus ta vaikselt. Vaiksel sammul liikus ta näitsiku kõrval ookeani poole, et võtta siis suund tüdruku kodu poole.

"23:56?" kordas Carmel noormehe sõnu pisut imestunud häälel. Kas aeg oli tõesti juba nii hiline? Võtnud jakitaskust mobiili, toksis ta igaksjuhuks emale sõnumi, et kõik on korras ja ta jõuab varsti koju. Sellega ühele poole saanud, viis ta enda naeratava näo Blake'ile. "Kus kandis sa siis ise hetkel elad?" uuris Melly jutujätkuks.

Kellaaeg oli tõesti juba hiline, aga samas algas pisikene kontsert TRIC'sis mingi üheksast, kestis peaaegu kaks tundi välja ning nad on ka juba päris pikalt kõndinud, seega võib täitsa õige aeg olla. Samal ajal kui Carmel toksis sõnumit, jälgisid Blake tumedad silmad ümbrust, nuputades samas peas välja, mis teed saaks kõige mugavamalt tüdruku maja juurde. Kuna ta mainis, et elab mere ääres, oleks kõige lihtsam minna ikkagi mööda randa. Kuulnud Melly küsimust, pöördusid Jerry silmad tagasi Carmelile. "Siit mitte just väga kaugel. Nii umbes kilomeetri kaugusel sillast. Ning juhul kui sind huvitas pigem, kas Eastside või Westside, siis võin ma sind rahustada, et Eastsidel," turtsatas noormees lõbusalt.

"Ma ei ole kunagi enda sõpru selle järgi valinud, kummal pool jõge nad elavad," lausus Carmel noormehe sõnade peale. Noorte seas oli tõesti palju neid, kes suhtles vaid ühe linnaosa inimestega, aga Car ei kuulunud nende hulka. Tegelikult oli ta palju sallivam kui inimesed arvasid. "Sinu sõnadest võin ma oletada, et sa oled juba kuulnud sellest - Eastside vs Westside?" viis Melly enda silmad noormehele.

Jerry naeratas vaid õrnalt neid sõnu kuuldes. Talle ei meeldinud ülbed, omakasupüüdlikud, enesekesksed ja valivad inimesed, seega oli tore, et tüdruk polnud üks neist. Carmel tundus tõeliselt huvitav isiksus ning täitsa tore oleks, kui nad ei piirduks vaid selle õhtuga, vaid saaksid ka hiljem kunagi kokku uuesti. "Oo jah," venitas Blake kergelt pead noogutades. "Juba esimesel päeval siin suudeti mulle kümme korda nina alla hõõruda fakti, et sa pead valima endale sõpru nende elukoha järgi jne," turtsatas poiss silmi pööritades. Nõme.

Noormehe vastus pani tüdruku kergelt turtsatama ja naerma. "See kaob mingi aeg ära, kui nad kas a) näevad, et sa tõesti ainult ühe linnaosaga tegemist teed või b) kui sa lihtsalt ei tee välja ja ajad oma rada edasi. Nagu mina," sõnas Carmel, laiutades käsi. Nõme oli see tõesti, aga eks see siis ikkagi kuskilt oli tulnud. Mingi põhjus pidi ju sellel olema.

Ka Blake turtsatas vaikselt. "Seega olen ma pigem variant b. Muusikud võivad päris kangekaelsed olla, kui nad seda tahavad," pöördusid noormehe tumedad silmad tagasi Carmelile ja ta naeratas neidisele õrnalt. Noored jõudsid peagi promenaadi lõppu ning kõigest kiviviske kaugusel oli rand ja soolaka lõhnaga vaikselt kohisev ookean. Vaiksel sammul kõndisid nad mööda laudteed Eastsidel olevate suurte eramajade poole.

"Kas see oli nagu mingit moodi hoiatus selleks puhuks, kui me kunagi veel kokku peaksime saama?" kergitas Carmel küsivalt enda kulme. Ilmselt võis ka Melly kohati kangekaelne olla, aga kaptenina oli ta õppinud kompromisse tegema. Ja tihti aitas see meeskonnas ära hoida suuremaid kakluseid ja vaidlusi. Tüdruk suunas enda silmad kauguses olevatele majadele. Korraga ei tahtnudki ta niivõrd koju minna, kui Blake'i paremini tundma õppida.

Blake muigas lõbusalt, jälgides Carmelit. "Pigem ei. Lihtsalt väikene vihje kui selline," kehitas noormees kergelt õlgu, viies enda pilgu ookeanile, mis ulatus nii kaugele kui silmgi. Muusikuna on õppinud ka Jerry tegema kompromisse, aga õnneks pole tal seda väga tihti vaja. Enamasti on nad nii bändis kui ka kogu muu meeskonnaga ühte meelt.
Ka noormehel hakkas korraga veidikene kahju, et nad kõnnivad neidise kodu poole, mitte kuhugi mujale. Carmel tundus vägagi huvitav isiksus, keda sooviks Blake veelgi paremini tundma õppida.

"Okey, eks ma jätan selle väikese vihje siis meelde," muigas Carmel, vaadates silmanurgast hetkeks noormehe poole. Lootus, et nad kohtuvad millalgi uuesti, oli hetkel ainuke, mis tüdrukul olla sai. Blake'il tundub bändiga päris palju tegemist olevat ja ega Carmelil endal on ju lisaks koolile ka kisakoor. "Ma kujutan ette, et tüdrukud võivad sult seda palju küsida, aga kas ma võiksin saada sinu numbri?" küsis Melly, olles valmis ka eitava vastusega.

Praegu on Blake'l õnneks veel suhteliselt rahulik aeg. Suve alguses on neil rohkem pisikesi tööotsi ning siis tabab muusikuid alati ka suur inspiratsiooni laine, mis hoiab neid päevi ja öid üleval, surudes pliiatsi ühte kätte ja paberi teise ning paneb aina kirjutama või siis pille mängima. "Sa ütlesid seda nõnda, nagu me oleksime mingid tegijad, keda teab iga tüdruk ümbruskonnast. Aga kuna sa oled teine, kes seda teada tahab, siis ma isegi annan selle sulle juhul, kui sa ei luba seda levitada, sest siis olen ma tõsises hädas," muigas Blake, pöörates enda tumedad silmad Carmelile.