Väikene jalutuskäik enne magamaminekut

"Ei ole, täitsa nunnu oled," muigas tüdruk, viies enda pilgu Blake'ilt rannale. "...You can push me to the edge I'll come back like an avalanche. I'm Ready - Got both my feet on the ground. The world is waiting for me. I'll put the stars in the sky, in my hand and into my pocket. Build a castle way up high come down on a rocket......ja niii edasi,"[/color] laulis tüdruk, jäädes poisile naeratades otsa vaatama, keerates end siis seljaga tema poole, et vaikselt edasi jalutada. "Ja nüüd on sinu kord tantsida," lausus Mel muiates, vaadates hetkeks üle õla.

The Song

Blake muigas endamisi Carmeli sõnade peale, kui viimane ütles, et ta on täitsa nunnu. Aww. Isegi juhul kui noormees kuuleb seda peaaegu igalt vastutulevalt tüdrukult. Kui Carmel korraga laulma hakkas, teritas Jerry enda kõrvu, püüdes kinni iga imelise noodi. Kes ütles ennist, et ta ei laula? "Ning mis see oli?? Damn, that was really good," noogutas noormees tunnustavalt. Spontaanselt sõrmedega läbi juuste tõmmanud, järgnes muusik näitsikule, kui viimane edasi liikus. Carmeli sõnade peale köhatas Blake. "Parem mitte. Ma ei taha sind häbisse panna," raputas ta pead.

"See ei olnud üldse nii hea. Mu hääl on n õ r k," lausus Carmel, vaadates noormehele otsa, "oled sa kuulnud Alexit laulmas? Vot see on hääl, mille nimel ma võiksin surra," muigas näitsik. Pärast seda, kui ta kuulis teda TRICis laulmas ja hiljem ka jõulupeol, siis võttis ta vastu otsuse, et jääb pigem tantsimise juurde ja jätab laulmise kellegile, kes seda paremini oskab. "Ära minu maine pärast küll muretse," turtsatas Carmel, "sa ei saa ju ometi nii halb tantsija olla. See ei lähe su imago'ga kokku," naeratas tüdruk.

Blake raputas pead. "Pole ta sul midagi nõrk. Vajab ainult natukene treenimist ning voila," muigas noormees, jälgides Carmelit, olles jõudnud neidise kõrvale. Kui ta mainis Alexit, noogutas poiss kergelt. "Loomulikult tean ma teda. Ta on aidanud mind paari laulu sõnadega ja mina teda jälle muusika osas," mainis Jerry. Sellise hääle nimel on tõesti võimeline tapma. Väga haruldane ka tänapäeval. Juhul kui saab veel head treeningut peale, võib tolles plikast kujuneda tõeline legend muusikamaailmas. "Usu mind, ma olen isegi hullem sellest. Ma pigem piirdun kitarri ja mikrofoniga. Ning millises imagost meil siin juttu on? Kas sellest, mille ma olen ise loonud, või sellest, mille on loonud mu fännid?" turtsatas ta.

Carmel kehitas õlgu, "võibolla on sul õigus, aga ma siiski ei ole muusikast nii võrd huvitatud kui tantsimisest," lausus tüdruk. Kui Blake Alexist rääkis, kuulas ja noogutas Melly kaasa, näol õrn naeratus. "Hmm, see on raske küsimus. Ma ütlen siis lihtsalt, et poiss, kellel on sinu välimus, peaks oskama ikka tantsida," muigas Mel. Ilmselt siis siiski fännide loodud imago.

"Olgu. Peaasi, et ise õnnelik oled," sõnas Blake ausalt, suul kerge naeratus. Tema silmad jälgisid põhiliselt Carmelit, kui neidis rääkis, teed jälgis poiss vaid vilksamisi silmanurgast. Kuulnud tüdruku vastust enda küsimusele, hakkas Jerry lõbusalt naerma. "Kahjuks pole see tõsi. Elevant võis mööda astuda mu kõrvast, aga mitte minu jalast," turtsatas ta.

"Eks ma siis pean vist leppima selle ebaõiglusega, et mina sulle laulsin, aga sina mulle ei tantsi," lausus tüdruk, lastes enda suunurkadel alla mossi vajuda, aga silmad võtsid kiirelt sisse armsa kutsikanäo. korraga turtsatanud, hakkas ta naerma. "Hea, et minust see elevant mööda läks," muigas Melly. Vastasel juhul ei oleks tal vist enda tulevikuga midagi peale hakata.

"Ma võin sulle tantsida, aga mitte siin ja mitte praegu. Pigem kuskil sellises kohas, kus on võimalikult vähe silmapaari ja tunduvalt vähem valgust. Näiteks kuskil pimedas keldris," muigas Blake Carmeli moss-suu üle. Tüdruk nägi päris nunnu välja, kui ta tegi seda nägu. Nunnumeeter läks täitsa põhja, kui ta tegi enda armast kutsikanägu. "Vedas sul jah," pomises Jerry.

"Olgu, mitte siin ja praegu, aga kunagi kuskil, kus on vähem rahvast. Diil?" küsis Carmel sirutades enda käe Blake'i suunas. Ega ta siis nii kergelt ta poisil pääseda ei lase. Ta tahab ikka enda tantsu kätte saada. Olgu see siis kas või mõnes pimedas keldris. Okey, tegelikult oleks see natuke creepy. "Aga kohe kindlasti mitte keldris. Need ei meeldi mulle," judistas näitsik enda õlgu ning naeris kergelt.

"Mhm," noogutas Blake kergelt. Isegi tühi ja pime korter, mille akende ette on tõmmatud paksud kardinad ja kõik uksed-aknad suletud kõlab hästi. "Mis keldril viga on?" kergitas noormees kulme. Juhul kui tüdruk tõesti pelgab keldreid, siis noormehe juurde pole tal mõtet tulla, sest tüüp elab keldrikorteris. Seda loomulikult juhul kui Jerry peaks Carmeli kutsuma sinna - kunagi. "Nii.. kollaste kõrvadega elevantidest ja lillade rõngassabadega sipelgatest sai räägitud. Mis edasi?" püsisid noormehe tumedad silmad Carmelil.

"Kelder tähendab üldjuhul pimedat ja õudukates juhtub alati just keldrites midagi halba. Seega mulle lihtsalt ei meeldi need. Keldrid tekitavad minus kõhedust," lausus Carmel täiesti tõsiselt. Ta ei kartnud otseselt keldrisse minna, aga ta ei tundnud ennast sellistes kohtades ka hästi. "Ma tahaks teada, kuidas teie vanemad sellesse suhtuvad, et nende kaks last mõlemad muusiku karjääri tahavad teha. Kas nad on sellega siis nõus?" tundis tüdruk huvi.

Blake muigas lõbusalt. Keldrid on tõesti inimeste peas seotud palju erinevate õudukatega, tekitades nii nendes hirmu, aga õnneks on see tüüp selliste maaaluste ruumidega vägagi ära harjunud. Carmeli küsimuse peale tõi Jerry kuuldavale valju naeruturtsatuse, hakates endamisi ka naerma. "Minu vanemad.. nad polnud just väga vaimustuses, ütleme nii. Nende ideaalunistus oleks loomulikult selline, et mõlemad nende lapsed saavad korraliku doktorihariduse kõige kallimas ülikoolis ning umbes kümne aasta pärast valitsevad maailma," lausus noormees kerge lõbususega. Ta vist parem ei hakkagi ütlema tüdrukule, et käis paar kuud Brownis, ennem kui otsustas ennast täielikult muusikale pühendada.

Kui Blake naerma hakkas, kortsutas Melly kergelt enda kulme. Kas see küsimus oli tõesti nii veider? Samas ajas poisi naer ja teda pisut muigama. "Noh, te võite endiselt kümne aasta pärast maailma valitseda ainult et ilma doktori kraadita," kehitas Carmel enda õlgu. "Aga nüüd? Nad nagu toetavad teid ikka?" küsis tüdruk huvitatult. Vanemad ei saanud ilmselgelt seda, mida nad tahtsid. Kas nad nüüd seega ei nimeta neid enda lasteks või siis on enda arvamust muutnud ja toetavad neid? See huvitas näitsikut kõige enam.

Mõned minutid veel endamisi naernud, vangutas Jerry kergelt pead. "Kümme aastat on pikk aeg, selle vältel võib kõike juhtuda - isegi maailma lõpp. Seega siis pole enam maailma, mida valitseda, kui kümme aastat on möödas," lausus Blake õrnal naeratusel, tema tumedad silmad jälgisid neidist. "Meie vanemad ... ajavad endiselt oma joru. Me olevat Selenaga piisavalt noored veel, et minna tagasi Browni ja jätkata enda õpinguid," turtsatas noormees. Nemad kaks ei ole vist kunagi nendega rahul. Võib-olla ainult juhul kui nad jäävad paikseks ja loovad oma perekonna. Jeremylt oodatakse seda loomulikult varem.

"Nii et sina oled siis üks neist, kes usub, et maailm saab millalgi otsa?" uuris Carmel. Ise ta väga sellesse jamasse ei uskunud. Muidugi on loogiline, et kõik ei ole igavene. Aga lähima paari tuhande aasta jooksul seda küll ilmselt juhtuma ei hakka. Aga see on kõigest Melly arvamus. "No jah, tegelikult on neil ju õigus - te olete piisavalt noored. Iseasi, kas te seda tahate? Ja ma olen kindel, et vastus on ei," muigas tüdruk, viies enda silmad Blake'ile. Tema ema ei olnud ka väga ekstaasis sellest, et ta tantsimisega tahab tegeleda, aga siiski ta toetab teda.