Väikene jalutuskäik enne magamaminekut

TRIC'sist välja saanud, võtsid noored automaatselt suuna paremale. Juhul kui nad alguses olid vaiksemad, siis mõne minuti möödudes naersid nad kõhud kõveras, olles kaelakuti. Nii mõnelegi möödujale võis see vaatepilt paista kummalisena. Noormehele endale kindlasti, kui ta oleks sellest rollis praegu. Jerry ja Carmeli jalad viisid noored mööda Eastside tänavat edasi, aga kummalegi ei ole tulnud pähe mõtet, kuhu nad küll liiguvad. Ümbrust vaadates pakuks Jer, et linnast välja, sest kortermajad asendusid vaikselt juba uuemate majadega.
"Seega ... juhul kui sa peaksid valima suurte kollaste kõrvadega elevandi ja krussis lilla sabaga sipelga vahel, siis sa eelistaksid iga kell elevanti?" turtsatas Blake läbi naeru. Nende teema on tõesti leidnud ebahariliku suuna.

Kui alguses oli Carmel enda otsuses natuke kahelnud, siis nüüd oli ta kindel, et tegi vägagi õige otsuse, et noormehega välja otsustas minna. Blake oli täiesti tavaline noormees, kellel olid omad unistused ja soovid. Ta oli üllatavalt sõbralik ja oskas vestlust hästi ülevak hoida, mis Carmelil just eriti tihti ei õnnestunud. Juba pärast mõnda minutit jalutamist oli poiss suutnud ta turtsatama panna ja juba mitmeid tänavaid hiljem naeris Car nii, et silmad märjad. Ta ei olnud end juba ammu nii hästi tundnud. "Muidugi. Esiteks kollane on palju etem värv kui lilla ja teiseks elvandid on nagu niiiiiiii armsad," vastas tüdruk poisi küsimusele, mis enamustele oleks rohkem kui veider olnud. "Ja, mis sul enda otsuse kaitseks öelda on?" küsis tüdruk teeseldud sõjakusega hääles, olles iga kell valmis enda suurte kollaste kõrvadega elevandi eest välja astuma. Carmel ei oleks elu sees ettekujutanud, et ta kõnnib mööda Tree Hilli tänavaid rääkides nii totratel teemadel.

Ka Blake ei kahetsenud, et oli Carmelile selle idee välja käinud. Ka neidise maine kui selline tõusis noormehe ees. Küllap tegu polnudki ühe järjekordse Eastsideri tibiga, kes teadis vaid kolme elu eesmärki ning püüdis liiga palju meeldida. "Ma võtan lilla sabaga sipelgad iga päev. Esiteks nad on väikesed, mis tõttu mahuvad nad hästi mulle korterisse ära, teiseks nad pole väga nõudlikud ning kolmandaks teevad nad tööd. Sinu kollaste kõrvadega elevandi kohta ei saa seda küll öelda," muigas Jerry, pruunid silmad tänavalt Carmelile pöördunud.

"Tahad enda lilla sabaga sipelgast orja teha või?" turtsatas Carmel, viies enda tõsise pilgu poisile, kuid puhkedes siis naerma. "Minu elevant ei ole sugugi nõudlik. Okey, toas ma teda pidada ei saa, aga milleks mul siis aed on?" mõtles tüdruk koheselt poisile vastuargumendid välja. Enda seisukohti peab oskama kaitsta, isegi kui su argumendid mõnikord väga veidrad on.

Blake turtsatas lõbusalt, vangutades samas pead. Tema näol püsis see lõbus ilme. "Loomulikult mitte. Lihtsalt ma nentisin fakti, et sipelgad on palju kasulikumad koduloomad kui elevant," sõnas noormees lõbusalt, püüdnud samas neid sõnu tõsiselt öelda. Kahjuks ei õnnestunud see eriti hästi. "Oehh.. suurest aiast jääb vaheks. Ma peaksin sulle ostma ühe sellise lemmiklooma raamatu, kus on juttu sobivatest elutingimistustest," vangutas Jerry pead. Ta silmitses lõbusas tujus hetke veel Carmelit, pöörates enda pilgu seejärel tänavale. Nad olid jõudnud jõeäärsele promenaadile.

"Ei tea midagi...," vangutas tüdruk enda pead. Neidis oli veendumusel, et tema elevant on suurepärane koduloom ja selle juurde ta ka jäi. Mtte miski ei saanud teda enam ümber veenda. "Kuule ma sulle ostan...," sõnas tüdruk, "sulle peaks ostma raamatu, kus on kirjas, et lilla sabaga sipelgaid ja kollaste kõrvadega elevante pole olemas," turtsatas tüdruk, vaadates Blake'ile kergel kulmu kergitusel otsa. Tema näol laius ikkagi särav valge naeratus.

"Äkki mina tean," kergitas Jerry lõbusalt kulme, viies pilgu tagasi Carmelile. Noormehe hääletoon püüdis jätta muljet, nagu Blake oleks varem pidanud elevanti ja sipelgaid koduloomadena, et ta kohe oskab öelda, kumb parem on. "Äkki on. Kuskil metsa sees elava hullu teadlase laboris, kus ta püüab luua selliseid imelikke olendeid. Keegi ei tea," muigas poiss, laiutades käsi.

Carmel turtsatas ja lükkas poissi enda õlaga nii, et too eemale tõukuks. "Kuule vaata vähem multikaid ja loe vähem raamatuid," sõnas tüdruk, viies enda pruunid silmad noormehele. Samas oli nii tema hääles kui ilmes näha lõbusust ja mängulisust. "Ei tea, kas kõik muusikud on nii veidrad nagu sina?" mõtiskles Melly tõsisemalt.

Blake hakkas taaskord valjult naerma, astudes sammukese kõrvale, kui Carmel teda õlaga lükkas. See polnud valus, aga ajas kergelt tasakaalust välja küll. "Ning tee rohkem normaalset muusikat?" noris ta neidise esimese lause peale, nagu vaataks ja loeks Jerry liiga palju ulmet. Näitsiku mõtiskluse peale, tegi ka Jer pähe tõsise näo, püüdes leida sellele raskele küsimusele vastust. See vaatepilt oli väga koomiline, sest tema tõsine nägu ei näinud väga tõsine välja, pigem väga koomiline. "Oma kogemuste põhjal vastaksin ma jaatavalt," noogutas ta.

"Jah, täpselt seda ma öelda tahtsingi," noogutas Carmel agaralt poisile kaasa. Jätame siin kohal muidugi selle mainimata, kui väga Mellyle tänased laulud meeldisid. "Mul ei olegi kogemusi. Sa oled esimene muusik, kellega ma lähemalt suhtlen. Teised jäävad kõik kahjuks mu teleka või arvuti ekraani taha," muigas Car, vaadates noormehele otsa, kes nägi tõesti koomiline välja ja pani tüdruku muigama.

"Sa siis tahad öelda, et sul pole ühtegi tuttavat, kes laulaks või mängiks midagi? Ka nemad on muusikud, lihtsalt mitte nii tuntud rahva jaoks kui mina," muigas Blake. Tema pruunid silmad jälgisid pikalt promenaati, peatudes peagi ning toetades ennast vastu piiret. Noormehe silmad pöördusid Carmelile ja ta muigas kergelt. "Äkki oled sa ise ka üks neist muusikutest," kergitas noormees küsivalt kulme.

"Ma tean küll inimesi, kes laulavad või mängivad pille, aga nad ei ole mu tuttavad," lausus Carmel. See, et kõik koolis teadsid, kes ta oli, ei tähendanud, et tal palju lähedasi sõpru oleks. Ilmselt on ta väike õde tema kõige lähedasem isik. Mel peatus poisi eeskujul ning toetas ka ennast vastu piiret. "Jah, ma laulan natuke, aga see ei ole midagi erilist," kehitas Carmel enda õlgu.

Blake noogutas kergelt. Kuulnud, et ka neidis laulab, muigas ta õrnalt. "Seda sooviksin ma küll kuulda. Teine muusik on ikka kõige parem kuulaja, oskab kõige paremini hinnata noort talenti," sõnas Jerry lootusrikkalt, et äkki kunagi juhtub nii ja ta kuuleb Carmelit laulmas. See on kindlasti huvitav. Noormees jälgis tähelepanelikult neidist.

Tüdruk köhatas poisi sõnade peale ning suunas enda pruunid silmad temale. "Sinu ees ma küll laulma ei hakka," sõnas Carmel koheselt. Talle meeldis rohkem üksinda enda toas lõõritada, mitte avalikult teiste ees. Eriti veel Blake' ees, kes on ise nii hea häälega. "Ma eelistan tantsimist," lisas ta juurde. Ilmselt jääb ka tema tulevikku pigem tantsimine kui laulmine.

Blake muigas õrnalt, kuid vaatas täiesti tõsiselt Carmelile otsa. "Ma nii jube nüüd ka pole. Või olen?" kergitas noormees küsivalt kulme, säilitades selle lõbusa ilme. Ning ega ta nii hea häälega ka nüüd polnud. Miks muidu on jäänud laulmine pigem Selena kui tema enda kätte. "Tantsimine on ka lahe," noogutas Jerry, kes ise ei teadnud mitte midagi tantsimisest. Selles osas on elevant talle jala peale astunud.