Peale trenni...

Ning küllap jäävad nad selleks ka pikemaks ajaks. Paljud lauljad treenivad enda häält aastaid, et kätte saada neid kõrgeid noote. Isegi Lexil kulus selleks päris palju aega ning endiselt pole ta veel kätte saanud enda lage. Temal olevat arenguruumi veel kõvasti. "Sounds good to me," muigas näitsik õrnalt. Randme küljest patsikummi leidnud, pani ta enda juuksed kergesse krunni, et need segama ei hakkaks. Liiga pikad juba teised ja kipuvad üle õla klahvidele vajuma ja neid ära peitma.

Sayer noogutas ning tõusis püsti, ulatades Alexile enda käe, et ta saaks lava äärelt püsti tulla. "Laulu soove?" tundis noormees huvi, kui ta klaverile lähemale jalutas. Võtnud kitarri kätte, toetas ta end seljaga kergelt vastu klahvpilli ning lasi sõrmedega üle pilli keelte. See heli poisile meeldis.

Alex tõusis Sayeri abiga püsti. Sissekulunud liigutusega tõmbas ta kiirelt kätega üle pükste, kõndides seejärel vaiksel sammul klaveri juurde. Võtnud selle taga istet, kinnitas neidis enda rohelised silmad noormehele. Ka tüdrukule meeldis klaveri heli. Üle ei trumpa miski aga saksofoni. Tema jääb endiselt bluusi kuningaks, isegi siis, kui meid enam pole. "Mmm.. näiteks ... teeme hoopis improvisatsiooni?" pakkus neidis välja. Talle ei tulnud hetkel ühtegi sellist laulu pähe, mida võiks mängida.

"Ma ei tea, kui hea ma selles olen, aga proovida ju võib," kehitas Sayer enda õlgu. Midagi väga hullu sellest ikka välja ei saa tulla. Ja kui tulebki, siis saavad nad lihtsalt veenduda selles, et Rufusele ei ole antud muusikaannet. "Sa võiksid alustada, siis ma saan sisse tulla," pakkus Roof, silmitsedes Lexit.

"Improvisatsiooniga on võimatu võssa panna. Juhul kui sa just mõnda kõrva jaoks talumatut heli kuuldavale ei too," muigas Alex õrnalt, pöörates enda rohelised silmad tagasi klaveri mustadele ja valgetele klahvidele. Hetkeks enda sõrmi mudinud, asetas ta need pisikestele risttahukakujulistele plaadikestele ning hakkas mängima meloodiat, mis on pikemat aega tema peas olnud, aga mida ta pole veel paberile kirja pannud. Nagu alati, sulges ka Alex seekord mängimise ajal silmad, talitades täielikult kuulmise põhjal.

Sayer lasi tüdrukul mõne hetke üksinda mängida, ennem kui ta kitarriga juurde tuli. Algus oli natuke kohmakas, aga peagi leidis noormees sobivad akordid, mis Lexi muusikaga kokku sobisid, liitudes imeliseks meloodiaks. Poisi hallikasrohelised silmad liikusid enamasti Alexi ja kitarrikaela vahet. Nii sai ta kindel olla, et ei mängi midagi väga mööda.

Alexi rohelised silmad olid aga kõik need minutid peidetud suletud silmalaugude taha. Tema sõrmed liikusid kergelt, aga samas kiirelt üle must valgete klahvide, tuues kuuldavale nii erineva variatsiooniga akorde, mis tegelikult rütmilt olid kõik samad ja ülesehituselt, lihtsalt iga kord võttis Lexi riski, mängides neid noote erinevatel kõrgustel. Kord kõlas F-duur ja siis jällegi mingi moll. Kogu selle krempli kokkusobitamine oli aga paras kunst ning neidis sai sellega hakkama. Järelikult on tal siiski mõtet proovida järgmine aasta Julliardi, aga sellisel juhul peaks ta hakkama juba suvel koguma raha õpingute maksmiseks. Juhul kui ta just mingi ime läbi stippi ei saa.

Sayer muutus selles muusikas aina kindlamaks ja seega muutus ka nende improvisatsioon ladusamaks. Kuigi noormees koperdas mõne koha peal või ei kõlanud kõik kõige paremini kokku. Siiski suutis Rufus alati vea parandada või siis teisel korral natuke paremini mängida. Kui lugu viimaks lõppes, muigas Sayer laialt ning sirutas enda parema käe tüdruku poole, et temaga üks high-five kokku lüüa, "good job!" lausus ta rahulolevalt.