Peale trenni...

Alex ja Sayer leppisid kokku, et nad kohtuvad kolm korda nädalas igal õhtul peale korvpallitrenni aulas, kus neidis käis tihti harjutamas. See imeilus valge tiibklaver ja üüratult suur ruum ei suuda kuidagi võistelda tüdruku korteris oleva pisikese musta klaveri ja mõne tüübi garberoobi suuruse toakesega. Alexile meeldis küll oma ette korteris pusida lauludega, aga mängida neid siin sellises vaikuses - uskumatult vabastan tunne.
Tänagi õhtul tuli Lexi varem kohale, võttes istet klaveri taga, mida ta käib tõesti väga tihti klimberdamas. Alati võttis ta soojenduseks paar lihtsamat harjutust ja laulu, hakates seejärel enda lauludega töötama. Alexi näpud lendasid just kui üle mustade ja valgete klahvide, kui tema mõistus eksis ära nende nootide sekka. Ta lihtsalt ei suutnud lõpetada.
Täna töötas Alexandra täiesti uue laulu kallal. Neid sõnu oli ta juba aastaid püüdnud paberile saada ning lihvida täiuslikkuseni. Siiamaani edutult.

"I wonder what you thought of her, what you think of me. Now I finally achieved what you wanted for me. Oh, oh, oh. I've been a counselor, I've seen more than I should see. Oh, oh, oh. Now I am curious how is this reflected on me. Oh, oh, oh, oh, oh, oh. Tell me now, honestly what do you think of me - trying my hardest to harness the sunlight that shines over me. Like or leave this is the best that I can be," kõlas neidis hääl seekord üllatavalt vaikselt üle rahuliku meloodia, mis polnud eelnevalt kirjas mitte ühelgi paberilipikul või kuskil mujal. See lihtsalt oli Alexi peas kinni juba päevi ning ta püüdis seda ära kasutada. Selle laulu juurde sobis ta briljantselt.

OT: Sayer

Sayer jättis enda spordikoti kappi ning jalutas ise, käed taskus, aula poole. Lükanud ukse vaikselt lahti, võis ta juba kuulda Lexi häält, mis saalis õrnalt ringi voolas. "Nice," lausus Rufus, kergelt plaksutades ja mööda vahekäiku lava poole jalutades. Paari sammuga trepist ülesse ja seal ta seisiski. "Daami ja härrad, Alex Simpson," näitles Rufus nagu oleks Lexi mõni kuulsus, kes just rahvast täis saalile esinenud oli. Lõbusalt tüdrukut silmitsedes jalutas Say lava äärele ning istus sinna maha, lastes jalad üle serva rippu. "Nii, millega me täna alustame?" uuris Roof nagu üks uudishimulik õpilane kunagi.

Alex võpatas kergelt, kui kuulis vaikses saalis plaksutust. Tema rohelised silmad pöördusid automaatselt üle õla tulija poole ning neidis rahunes märgatavalt, kui märkas, et tegu on Sayeriga. Loomulikult, kes see veel olema siis peaks. Kool on tühi ning ainukesed lollid, kes siin veel passivad, on nemad kaks ja koristajad. Awesome. Peale Rufuse lühikest näitemängu, turtsatas Lexi silmi pööritades. "Totu," lausus ta vaikselt. Lasknud enda sõrmedel veel lühikest aega klaveriklahve kiusata, andis Alex neile peagi mitme minutilise pausi. Tüdruku käed vajusid sülle. "Äkki Bryan Adamsist. Tema helistikud sobivad sulle kõige paremini, seega võta üks ning hakkame vaikselt pihta," muigas tüdruk. Võtnud klaveri kõrvalt maast enda koti, leidis ta sealt kiirelt punase kausta, mille vahel olid noodilehed, mille oli Alex spetsiaalselt nendeks laulutundideks välja otsinud, ulatades selle Sayerile.

Sayer sorteeris noote, mis Alex talle ulatanud oli. Ta otsustas minna kõige tuntuma laulu kasuks, sest seda teadis ta neist kõige paremini. Hiljem võib ju muud ka proovida. Tõusnud korraks püsti, jalutas ta lava taha ja naases sealt koos kitarriga, mida nad enamasti kasutasid. Istunud tagasi lava äärele, asetas ta pilli endale mõnusalt sülle ning tinistas endale viisi ette. "Ma valisin selle Heaven, kuigi ma peaks mainima, et kõik Bryani laulud on nii läilad. Kas sa saadad mind klaveril ka?" uuris Say. Kas ennem ei peaks häält lahti laulma?

Alex noogutas vaikselt. Ta oli ennist teinud igast laulust veel ühe koopia, et ka tal endal oleks noot ees, juhul kui Say soovib klaveri saadet või neidist abiks mõne noodi laulmsega. "Hea valik," noogutas Lexi vaikselt, suul õrn naeratus. Iga poisi jaoks on Bryan Adamsi laulud läilad, seega turtsatas neidis kergelt Rufuse sõnade peale, vangutades endamisi pead. "Juhul kui sa kardad, et paned nootidega võssa, siis ma võin sind ju saata. Aga ennem väikene soojendus, et sa minu suurt vaeva tuulde ei viskaks," muigas Alex lõbusalt. Tõusnud püsti, kõndis ta Say juurde, võttes poisi sülest kitarri, asetades selle vastu klaverit ning tõmmates ka poisi püsti. Kõige parema kõlaga on hääl ikkagi püsti seistes, mil seda ei suuda miski ära blokeerida.

"Ma ei karda, ma tean, et ma nootidega võssa panen," turtsatas Sayer. Jah, see oli neil küll juba viies kord kokku saada, aga noormees ei ole endiselt enda hääle suhtes kõige kindlam. Kõige tüüpilisem on see, et keset laulmist ta hääl lihtsalt katkeb või kaob ära mõneks ajaks. Kui alguses ta kodus ei harjutanud, siis nüüd viimased korrad on ta ka kodus laulmist käsile võtnud. Kuuletunud Lexile, tõusis ta püsti ning sirutas end korralikult välja. "Ja nüüd?" viis ta enda hallikasrohelised silmad näitsikule.

Et Sayerile otsa vaadata, pidi Alex pea korralikult kuklasse ajama. Peaaegu sama hull, kui rääkida Jasoniga, kes on mingi 1.90. Neidis peaks hetkel kas lava peale astuma või istuma klaverile, et ta saaks korvpallurile normaalselt otsa vaadata. "Samad harjutused, mis eelmised korradki. Ma loodan, et sul on ikka meeles, aga samas, kes seda sinu pisikest halli ajukest ikka teab," turtsatas Lexi lõbusalt ja norivalt, aga mõeldes seda naljaga.

No ega Sayer nüüd nii pikk ka ei ole. Jasonist on ta ikka vähemalt kümme senti lühem kui mitte rohkem. "Khm," köhatas Roof, "ma arvan, et kordamine ei tee paha. Pealegi kui sa ette näitad, siis saan ma paremini hakkama," sõnas noormees. Vähemalt oli Lexi inimene, kelle ees Say julges vabalt laulda. Teiste ees ta nii julgelt ka enda häält ei demonstreeri.

Alexi jaoks on kõik hiiglased. Harva saab neidis nautida seda kerget joovastust, kui keegi juhtub temast lühem olevat. "Olgu. Alustame siis," ohkas tütarlaps vaikselt, aga peagi oli tema suul õrn naeratus. Astunud paar sammu klaverile lähemale, otsis ta ülesse õige noodi, lastes sel kõlada, et Sayer oskaks õigelt kõrguselt alustada. Järgmised kümme minutit kajasid tühjas ja peaaegu vaikses saalis nende kahe hääled, kuhu sekka eksis ära ka mõni üksik klaveri akord.
Üsna pea istus Lexi uuesti klaveri taga ning tema sõrmed puudutasid õrnalt must-valgeid klahve, olles valmis kohe alustama, kui Roof valmis on.

Kuigi laulmine ei olnud noormehe jaoks just kõige olulisem asi maailmas, andis ta endast siiski parima. Muidugi ei olnud tema hääl võrreldav Lexi omaga, aga sellel oli ka siiski mingisugune omapärane kähedus sees. Kui alguses oli see Sayerile vastumeelne olnud, siis nüüd osaks ta juba enda häält natuke paremini valitseda. Ja need soojendusharjutused aitasid tal just selle õige tunde kätte saada, et hakata laulma laulu, mille Lexi tänaseks välja oli otsinud. Rufus jalutas klaveri juurde, võttis noodi endale kätte ning toetas end kergelt vastu pilli. Köhinud hääle puhtaks, noogutas ta näitsikule ning hakkas aegamisi laulma, oodates iga kell tüdruku poolt parandusi.

Sayeri noogutuse peale hakkas Alex vaikselt mängima. Tema näpud liikusid kiirelt, kuid suure kergusega üle klahvide. Vahel jäi lause tunne, nagu tema sõrmed ei puudutaksi neid must-valgeid puust risttahukaid. Alexi rohelised silmad püsisid enamu ajast lehel. Muidu oli tüdruk vait, ümisedes vaid vaikselt kaasa, aga kuulnud, et mõni noot hakkab võsa poole kiskuma, ühines ka näitsik.
Rufusel oli tõesti mõnus hääl. Paar aastat korraliku tööd sellega ning siis võib isegi noormeest leida lavalaudade pealt esinemas.

Vaevalt Sayer kunagi muusikaga tegelema hakkaks, aga lihtsalt enda jaoks muusikat teha võis ta küll. Ta nägi end pigem kunstniku, arhitekti või korvpallurina. Kuigi eks see baarmeni töö oli ka juba päris südamelähedaseks saanud. Kes teab, äkki avab kunagi oma baari. You will never know. Rufus lõpetas peagi laulmise ning viis ootusäreva pilgu Lexile, "noh, shoot me," lausus Say muiates, oodates tüdrukult tagasisidet, "oli väga hull?"

Lõpus, kui Sayer oli viimaks õige meloodia ära tabanud, laulis Alex küll vaikselt kaasa, aga tema silmad püsisid suletuna. Peale imelise hääle on neidist õnnistatud ka hea kuulmistajuga. Sa võid talle mängida ette vaid katkendi mingist palast ning ta suudab selle sulle perfektselt klaveril ette kanda. Awesome. Äkki polegi Julliard nii mission imposible. Peale laulu lõppu tegi Lexi veel paar improvisatsiooni akordi ning lõpetas mängimise. Avanud enda silmad, pööras tüdruk need rohelised pallikesed Rufusele. "Parem kui eelmine kord, aga arenguruumi on veel piisavalt. Vähemalt nüüd ei kõla sa enam häälest ära klaverina," muigas Lexi.

"Auch," sõnas Sayer tüdruku kommentaari kohta, "aga ma tänan sind aususe eest," lisas ta lõbusa naeratusega. Asetanud noodi klaverile, viis ta enda silmad näitsikule. "Teeme veel kord läbi või on sul tänaseks midagi veel välja mõeldud?" uuris Rufus. Aega neil veel oli ega nad vast terve tund seda ühte laulu ei lõõrita.

Alex turtsatas lõbusalt. Pannud ka enda noodid kokku, asetas ta need tagasi kausta vahele ning pööras enda rohelised silmad seejärel Sayerile. Näitsiku sõrmed puhkasid klahvidel, mängides vaikselt ühe klahviga. "Äkki teeme nüüd minu pisikese tunnikese ära?" kergitas neidis kulme, vaadates poisile otsa.