Future is in my hands

"Olgu. Ainult meie kaks siis," lausus Sayer tasaselt, seistes näitsiku ees ning vaadates teda hooliva ja armastava pilguga. Kuigi tüdruku vastus ei olnud see, mida Say kuulda tahtis, pidi ta siiski möönma, et Jessical oleks tõesti targem koju minna ja enda kooli asjadega pihta hakata. "Sellisel juhul soovin ma sulle edu nende kirjutamisel," sõnas poiss ja vajutas enda huuled Jessie otsmikule.

Jessica naeratas kergelt ja vaatas siis Sayerit altkulmu. "Ära vaata mind nii, ma niigi ei taha minna," lausus Jes. Õppimine üldse ei kutsunud, aga klass tahab lõpetamist. "Läheb vaja," tõdes Jessica,"juba praegu olen väsinud." Õnneks on referaaditeemad huvitavad, see peaks teda mingil määral ärkvel ka hoidma. "Ma siis lähen," lausus tütarlaps veel ja kallistas siis Sayerit tugevalt. "Ma arvan, et ma tulen homme kolmandaks tunniks kooli," mainis Jessica igaks juhuks. Esimesed kaks tundi on nii mõttetud, et ta parem magab nende ajal, sest öösel ta seda ilmselt ei saa. "Tsau!" Jessica vajutas Sayeri huultele musi ning hakkas siis kodu poole jalutama.

Sayer seisis maja ees ja saatis tüdrukut nii kaua silmadega, kuni ta kadus pimedusse ja poisi vaateväljast kaugemale. Kergelt ohanud, surus Say enda käe teksade taskusse ning jalutas trepist ülesse otse tuppa. Andnud seal enda emale ülikooli tulemustest ülevaate, aitas noormees Claire'il kooki küpsetada, samal ajal niisama juttu puhudes. Sellel ajal kui kook ahjus oli, võttis Rufus enda isaga ühendust, andes ka talle headest uudistest teada. Söönud emaga koos maitsva õhtusöögi, istusid nad elutuppa, nautisid kooki, teineteise seltskonda ja filmi, mis telekast tuli. Südaöö paiku läks Sayer magama, saates ennem veel Jessicale ühe entusiastliku sõnumi.

OT: LÕPP