Üheksas aprill!

"Kui sa nii ütled," kehitas Sayer õlgu. Jälgides, kuidas Jessica muudkui tema nuppe sisse lõi, tühjendas noormees enda teetassi, mis aegamisi jahtuma hakkas juba. Et siis tundus, et see mäng saab endale küll peagi kiire lõpu. Tüdruk oli lihtsalt liiga osav ja Sayer liiga koba. Asetanud tassi lauale, võttis Roof enda kepi ning jalutas mängulaua juurde. "Ma oletan, et nüüd on minu kord. Kusjuures sa võiksid tihedamalt enda nuppe sisse lüüa. Ma üldse ei pahandaks," sõnas poiss, sättides samal ajal vanamehe korralikult joonele. Sihtinud nüüd natuke rohkem ning rakendades Jessie sõnade järgi vähem jõudu, suutis ta kolm tükki sisse visata, aga nendele veel lisaks ka vanamehe enda. Tõstnud suure litri võrgust välja, asetas ta selle lauale.

"Hahah, looda sa," muigas Jes. Rohkem ta oma nuppe sisse lüüa ei kavatsenud. Vaatamata sellele, et vastaseks oli Sayer, kellest Jessiele erilist vastast selles mängus polnud, mängis tüdruk ikkagi nii, nagu mängiks ta näiteks oma isaga, kes on tõesti proff. Jes teadis, kui igav see on, kui vastane tal lihtsalt võita laseks. Igasugune mõte kaoks ära. Jessica rebis vahepeal küpsisepaki lahti ning võttis sealt ühe küpsise.

OT:Ma ei viitsi enam mängida seda. (aa)

Mängu lõpuks oli Jessical tee otsas, aga pool pakki küpseid oli hävitamata. Jessie asetas kii mängulaule diagonaalselt ja jäi siis, pea viltu, Sayle otsa vaatama. "Natuke harjutamist ja siis teed mulle pähe ka," lausus tüdruk.

Vaatamata sellele, et Sayer nähtavalt Jessicale alla jäi, oli päris mõnus vahelduseks koos midagi mängida. Seda teeks teinekordki. Poiss asetas ka enda kii mängulauale ning vaatas siis tüdrukule otsa. "See on nüüd küll nalja koht," muigas Rufus. Kunagi võib ta küll tüdrukule ära teha, aga selleks läheb kindlasti rohkem kui 'natuke' harjutamist vaja. Asetanud enda käed tüdruku puusadele, vajutas ta Jessie otsmikule kerge musi. "Meil on veel nii poolteist tundi aega, mis sa teha tahad," sõnas poiss tasasel häälel.

Jessica oli siiski sedameelt, et Sayer vajab ainult natuke harjutamist - peab ainult selle ära tunnetama, kui palju jõudu rakendada mingi litri suhtes. Ei midagi kontimurdvat. Jeanette libistas oma käed Sayeri alaseljale. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. Ta oli pikast koolipäevast ja trennist väsinud ega viitsinudki tegelikult midagi teha. Selle kinnituseks neiu haigutas, peites oma näo kuti rinnale, kuhu ta selle puhkama jättis. Jessie tugevdas haaret noormehe ümber.

"Okey," sõnas Sayer, "selle järgi ütleksin ma, et sa tahad magada ja sul ei ole kavaski mind sinu juurest ära lasta. Panin väga mööda?" muigas noormees, hoides enda käsi näitsiku seljal. Ta liigutas neid õrnalt edasi-tagasi justkui hõõrudes Jessie selga. Niisama olemine oli ka kindlasti omamoodi mõnus.

"Ma tean kui olulised sulle sõbrad on ja kui tähtsaks pead sa seda, et ma laseks sul nende jaoks olemas olla ja muud sellist, niiet mul ei olnud kavas sind mitte ära lasta," rääkis Jes,"aga muuga panid täppi." Kui väga Jessie ka ei tahaks, et Sayer temaga jääks, teadis ta, et mida ta ka ei üritaks, Say läheb Lizandra sünnipäevale. Seega ta parem lepib sellega kohe.

"Nii et sa oled väsinud ja tahad magada," lausus Sayer ning korstutas kergelt enda kulme. "Mis me siis teeme? Paneme su siia diivanile kuskile tudule või?" küsis noormees justkui oleks Jessica näol tegemist veel väikese plikatirtsuga, kes ise hakkama ei saa. Ilmselt oli näitsikul õigus, et Say läheb Lizardi sünnipäevale nii või naa.

"Ma oleks sellega nõus, kui teaksin, et ärgates oled sa minu kõrval," andis Jes teada, et magama ta küll minna ei kavatse. Jessica surus oma sõrmed Sayeri teksade tagataskutesse. "Lähme rannaäärde jalutama, saab Cec ka veel natuke vabadust nautida," tegi Jessica ettepaneku, mis koerale igatahes meeldiks. Tubli kutsa oli vähemalt, minema ei jooksnud, kui keti otsast vabaks lasta ja sõna kuulas ka.

"Sa tead väga hästi, et see meeldiks mulle ka," muigas Sayer, hoides enda hallikasrohelisi silmi tüdrukul. "Aga lähme siis," kehitas noormees õlgu. Temal ei olnud selle vastu midagi. Saab koer rahulikult ringi joosta ja nemad niisama jalutada ja randa nautida. Peaasi, et nad koos saavad olla. Seega polegi väga tähtis, mida nad teevad.

"Lähme," kinnitas tüdruk, haarates laualt küpsisepaki ka kaasa. Küpsised tuleb ka ära süüa. Jessie liikus keldrist mööda treppi maja esimesele korrusele, kutsudes koera ka kaasa. Esikusse jõudnud, võttis ta kapilt võtmed ning väljus majast, lastes koera ja Sayeri ees välja. Enne kustutas ta ka tuled. Ukse lukku keeranud ja võtme taskusse libistanud, andis tüdruk noormehele käe. "Oleks võinud kaamera ka kaasa võtta," tõdes Jes, kui pilgu merele suunas. Päike hakkas loojuma, taevas oli juba kergelt roosa. Ilusaid pilte oleks saanud.

Sayer astus välja ning tõmbas enda jakihõlmad koomale. "Oleks tõesti," noogutas Sayer, "kuigi sa ei ole mulle siiani neid pilte näidanud, mis sa meist kunagi väga ammu tegid," tuletas Rufus tüdrukule meelde. Tüdruku käsi kindlalt peos, jalutas noormees edasi, pilk samuti loojangule liikumas. Milline imeline värvidemäng. Kindlasti ei saanud see võistelda noormehe silmis öise tähistaevaga, aga see oli kohe kindlasi üks kaunemaid loodusnähtusi.

"Ja sa tuletad alati siis meelde, kui mul pole võimalust sulle neid näidata," muigas Jessica. Täna Say neid ka ei näe - pole tal enne kiiret olnud, et ole tal ka täna nende nägemisega kiiret. Jessie pakkus Sayerile küpsist, sirutades paki kuti poole, liikudes ise samal ajal merele lähemale, et siis mööda rannajoont edasi jalutada.

"No, mis ma teha saan, et need alati valel ajal meelde tulevad," õigustas poiss end kerge muigega. Sayer võttis endale ühe küpsise ning jalutas tüdrukule järele. "Noh, teeme esimese supluse ära või?" küsis Sayer pigem lollitades kui päriselt. Väljas oli veel külm. Jõudnud Jessica kõrvale, asetas ta käe neidise õlgadele, jalutades mööda rannajoont edasi.

"Kuule, võiks küll," läks Jes lollitamisega kaasa. Praegu suplema minna, siis Jessie oleks hiljem kopsupõletikus - ta suudab ju kõik külmetushaigused endale ligi tõmmata. Õnneks ei põe ta neid pikalt - üks päev on suremas ja järgmisel päeval on kõik juba korras. "Kusjuures iga aastaga on vesi mulle kuidagi vastumeelsemaks muutunud. Vanasti ma ainult meres olla tahtsingi, nüüd passin pigem kaldal," rääkis Jes.

"Küll ma su suvel jälle ujuma panen," lubas Sayer. Kuigi ega ta isegi just suurem asi ujuja ei olnud. Mõnusam oli niisama kaldal istuda või võrku mängida kui hea rahvas olemas oli. Samas metsamajas olles meeldis Rufusele küll järves ujumas käia.