Üheksas aprill!

"Seda me veel vaatame," muigas Jessie. Palju neil rannas vedelemiseks üldse aega on? Loodetavasti nii palju ikka on, et Jessica oma naha kenasti pruuniks saaks. Võrkpalli Jessica kindlasti mängida ei taha, pallimängud pole endiselt tema teema. Vaadata võib, aga ise platsile ei roni. Palli ei kardaks, siis mängiks küll, aga kui korra oled sellega vastu vahtimist saanud, siis hirmutab ära küll.

Sayer vaid naeris salapäraselt tüdruku sõnade peale. Ega ta ometi üksinda kaldale ei kavatse jääda, kui poiss ujuma läheb. Aega leiavad nad kindlasti ja võrku mängivad ka. Küll Rufus selle pallikartuse näitsikust välja ravib. "Sa ei saa ju ometi enda poisile ei öelda, kui ta sind ujuma kutsub," lausus Say kerge turtsatusega.

Pallikartusest tahaks tüdruk lahti saada küll, aga julgusest jääb puudu. Kartlik on, enesekindlust on talle kõvasti juurde vaja ja seda mitte ainult pallikartusest üle saamiseks. Teised hirmud tahavad ka ületamist. "Miks ei saa?" küsis Jessie muiates,"Iseasi muidugi, kas sa seda eitust aktsepteeriksid." Raudselt vaataks Jessicale kutsikapilgul otsa ja Jes täiesti tavalise tüdrukuna ei suudaks sellisele pilgule ei öelda.

"Täpselt," sõnas Sayer, "kui sa vabatahtlikult ei tule, siis sa oled nii kerge, et sind vette viia on väga lihtne," muigas noormees. Kutsikapilku kasutab Rufus küll väga harva kui üldse. Ta leiab tavaliselt muid häid mooduseid, kuidas enda tahtmist saada. Kuigi üldiselt ta siiski aktsepteerib teiste otsuseid ja arvamusi.

Jeap, täiesti Sayerlik on kõik kätega selgeks teha, kui sõnadest puudu jääb. "Mäkist saab mu lemmikrestoran niimoodi," muigas Jessica. Pole head ilma halvata - kerge olla on ühelt poolt hea, aga kui keegi sind ikka koguaeg vaevata eest ära teiseldab või endale meeldivamasse paika tassib, siis pole see üldse tore.

Hmm, kahjuks tundub see esimene lause üsnagi tõene olevat. "Noh, siis saan ma endale varsti veereva tüdruksõbra, aga pole hullu," naeris Sayer, viies enda pilgu mõneks ajaks rannale ringi liikuma, kuni poisi hallikasrohelised silmad koeral peatusid.

"Eksole," turtsatas Jessie,"pallid on sulle ilmselt ka alati meeldinud." Või siis lihtsalt veerevad asjad. Rulaga on noormees ka täitsa sina peal siiski, vaatamata sellele, et see ratastega lauajupp on kutil vägagi tagaplaanile jäänud. "Küpsist?" küsis Jes, vehkides küpsisepakiga Say silmade juures.

Sayer hakkas selle väite peale lihtsalt naerma. "Noh, ega sa enda sõnadega just väga mööda ei pannud," pidi poiss tunnistama. Korvpall, jalgpall, võrkpall isegi pespall võis lahe olla. Jamh, pallidega on tal jälle mingi teema. "Kuule, vehi mujal sellega, ennem kui sa kellegil silma peast välja lööd," sõnas Rufus, lükates Jessie käe enda näo eest ära. "Ja, ei aitäh, ma ei soovi küpsist," vastas Say viisakalt näitsiku küsimusele.

Ameerika jalgpall on küll rohkem muna, aga no kui pall siis pall. "Mhh, nii kuri siis," tegi Jessie mossis nägu, kui Sayer tema käe eemale lükkas ja küpsistele ei ütles. Jessica kehitas lihtsalt õlgu ja lasi Say käest lahti, et endale ise küpsis võtta. "Eks ma söön üksi siis," lausus tüdruk veel, kui siis küpsist süües oma pilgu merele lõi. Oota, kuhu see päike kadus? Alles oli seal.

"Ma ei ole kuri, ainult võibolla mõnikord, aga siis ka asja eest," protestis poiss lõbusalt. "Söö, söö. Tahtsidki ju raskemaks minna," sõnas Sayer kerge naeruturtsatusega. Sayer libistas enda käe teksade taskusse ning kontrollis korraks telefonilt kella. Veendunud, et tal on veel natuke aega tüdruku seltsis veeta, lasi ta mobiilil tagasi taskusse vajuda.

"Kui sa nii ütled," sõnas Jes naeratades. Jessica hammustas mõtlikult huulde, kui Sayer kella vaatas. Pea mõtteid täis, tüdruk muigas. Jalutavad kaugele ja kui nad tagasi jalutama hakkavad, märkab Say, et kell on juba nii palju, et pole enam mõtet Lizardi sünnipäevale minna. Aga jah, seda ei juhtu. Sayer ei ole selline, kes sõbrad üle laseb.

Jamh, sellist asja tõesti ei juhtuks. Ta ei laseks ju Jessie't ka üle, kui ta talle midagi varem lubanud oleks. "Kõnnime sinna selle kivini välja ja siis läheme tagasi. Sobib?" pakkus Sayer, kui oli mõne hetke vaikides Jessica kõrval edasi jalutanud. "Miks sa siis nüüd nii vaikseks jäid?" tundis poiss huvi.

Jessica andis vahepeal küpsisepaki Sayeri kätte, et oma tagihõlmad koomale tõmmata ja lukk kurguni kinni tõmmata. Õhtune jahe õhk hakkas tunda andma. Polnud veel suvi, mil ööd on soojad. Jes suunas oma pilgu ette, et näha, mis kivist Say rääkis. "Mkei," lausus Jessie vaevukuuldavalt. "Lihtsalt väsinud," vastas Jessica küsimusele,"ei oska rääkida midagi enam."

"Ega sa mul jälle haigeks ei kavatse jääda," lausus Sayer, heites neiule uuriva pilgu. Üks kord poiss juba käis teda põetamas. "Võibolla peaksime siis tagasi minema hakkama," pakkus noormees.

Jessica raputas pead. "Sellist plaani mul pole," muigas neiu. Nagu haigus oleks asi, mida ette planeerida saaks. Päris kihvt oleks, kui igal inimesel on teatud hulk haigusi vaja läbi põdeda ja siis ta ise vaatab, millal talle sobib neid põdeda - näe, vaheaeg koolis, sel ajal pole mul midagi tarka teha, oleks mingi paar päeva haige ja siis vaataks edasi. "Erilist vahet pole, kas keerame selle kivi juures otsa ringi või kohe praegu," kehitas Jes õlgu. Nad olid kivist nii paarisaja meetri kaugusel juba.