Bittersweet

"Siis ei ole ma vist ainuke, kes köögis kuigi osav pole," muigas Sayer, kuid märganud muutust näitsiku meeleolus, sai ta väga hästi aru, et see oli jälle üks neist headest mälestustest. "Vähemalt sai pizza tehtud ja see maitses kindlasti imeliselt," sõnas Rufus, hakates enda McFlurryt sööma kui kõik muu söödud oli.

,,Joe kiitis seda küll," vastas Brit. ,,Kuigi ta pidi mu kätt ka veidi tohterdama. Ma igatsen teda." lausus ta siis ja heitis hetkeks pilgu kaugustesse. Kurvaks tegi see, mis nende vahel praegu toimub.

"Ju siis oli ikka hea," arvas Sayer. "Ma täitsa usun, et sa teda igatsed," lausus noormees, silmitsedes Brittanyt, kes ühe hetkega jälle selleks kurvaks tüdrukuks muutus. Say pidi tema mõtteid mujale viima. Aga kust pidi tema teadma, et need kaks kunagi pizzat koos tegid. "Ma olen kindel, et te klaarite selle ära, mis iganes teie vahel ka praegu ei sünni," kinnitas Rufus. Iseasi, kas see klaarimine on õnneliku või kurva lõpuga.

,,Vähemalt ma tean, kelle juurest lohutust otsida," sõnas Brit ja vaatas oma sügavpruunide silmadega Sayerile silma. Ta ei pea ju oma valuga üksi olema. Jagatud mure on pool muret.

Sayer noogutas ja naeratas tüdrukule toetavalt. "Me pidime su tuju tõstma, mitte allapoole viima," lausus Rufus, "kuidas sul söögiga on, kas hakkame varsti kino poole liikuma?" uuris poiss. Tal endal olid veel mõned lusikatäied magustoitu alles, aga sellega ei läinud enam kaua.

,,Mul on veel friikad ja jäätis süüa," vastas Brit. ,,Kui sa mind natuke aitad, saame kiiremini, sest ma vist ei jõuagi kõike ära süüa." Mis kell üldse see film hakkas? Sayeril oli vist kõik ilmselt ära orgunnitud juba.

"Kuule, ma olen niigi täis juba," muigas poiss, kui Brittany soovitas tal teda aidata. Teinud enda magustoidu topsi tühjaks, lükkas Say kandiku koos paberite ja pakkidega eemale. "Võta kaasa ja söö tee peal," pakkus Rufus. Ja mis kinosse puutus, siis tal ei ole midagi orgunnitud. See kõik oli spontaansus juba surnuaiast saati. "Ma võin sind friikatega aidata, aga midagi magusat ma küll süüa ei suuda," turtsatas Roof.

,,Jäätis sulab ära ju," ütles Brit. Nüüd jättiski ta friikad hetkeks sinnapaika...need ei sula ju tee peal ära ja saab hiljem edasi nosida...ja võttiski siis oma jäätise, mis oli niigi poolsulanud juba. Selle peab ikka kuidagi kinni pigistama.

"Siis ei jää muud üle, kui see ära süüa," muigas Sayer ning vangutas enda pead. Sellisele kleenukesele tüdrukule võis selline lõuna tõesti natuke palju olla. Isegi poisil oli kõht ikka väga täis. "Ära muretse, meil aega on," lausus noormees, et tüdruk väga kiirustama ei hakkaks.

,,Muidugi," ütles Brit ja üritas oma jäätist süüa. Vähemalt maitses see hästi, kuid kõht saab tõesti juba liiga täis. Näis, kas neiu püstigi jõuab ise tulla, kui jäätisesöömise lõpetab. Friikad saab ju käekotti panna.

Sayer sai praegu mõnusalt leiba luusse lasta samal ajal kui Brittany veel jäätist sõi. "No näed, mahub ju küll," muigas Rufus. Vähemalt ei ole neil kummalgi ohtu, et kinos kõht tühjaks läheks või midagi.

,,Ja homme astun kaalule ning näen, et tervelt viis kilo on juurde tulnud," muigas Brit. Mitte, et ta mingi kaalujälgija oleks, seda mõtles ta juba naljaga, sest Sayer tõesti oskas tuju parandada...mida tüdrukul tegelikult praegu vaja oligi.

"No kuule," lausus Sayer, "viis lisa kilo ei tee sinu figuurile küll mitte midagi halba," muigas noormees. Nagu reaalselt, Brittany oli niigi piitspeenike. Irooniline on muidugi see, et tegelikult ei jäta see lõuna tema figuurile jälgegi.

,,Ma lähen homme jooksma," ütles Brit. ,,Tuled ka?" Pikka maad oli alati hea joosta, kuid äkki meenus neiule ka see, et ta võib ju Nathani koera ka võtta. Peab siis mehega ainult ühendust võtma.

"Eee....mina ja jooksma?" kordas Sayer, viies enda pilgu hetkeks uksele, kust väike kamp noori restorani sisenes. "No, idee poolest võin ma ju isegi tulla," arvas noormees. Saab natuke enda vastupidavust treenida ja samas Brittany'ga jälle natuke aega veeta. Kaks head asja koos, miks mitte? "Mis kella ajal sa lähed?" tundis Say huvi.