I messed up...again

Kui Sayer viimaks enda silmad avas ei olnud kell sugugi kaksteist, vaid juba pool neli, mis tähendas, et ta oli maganud rohkem kui kümme tundi. Aga see tasus ka ära, sest ta tundis ennast palju paremini, kuigi esimene sügavam välja hingamine tõi talle juba valuphangu, mille ta vahepeal oli suutnud ära unustada. Samuti tuli talle meelde, mis teda veel kodus ees ootab ja ta oleks parema meelega veel kümme tundi maganud. Sulanud juurviljakotid enda pealt ära tõstnud, ajas ta end istuli ning tõmbas maika selga tagasi.

Alexi suutis keskenduda umbes kaks tundi oma referaadile, ennem kui tema lühikesest silmadele mõeldud puhkusest sai magus uinak. Läpakas endiselt süles, magas neidis rahulikult tugitoolis. Ta kuulis küll läbi une vaikset sahinat, mida tekitasid sulanud juurviljakotid, kui need lauale asetati, aga tüdruk vaid mõmises endamisi, tegemata sellest välja. Enda vahetuse oli ta täiesti unustanud, mis tõttu saab ta homme korraliku peapesu.

Sayer ajas end diivanilt püsti ning silmitses siis Alexit. Jalutanud tema juurde, tõstis ta läpaka tema sülest ära, asetades selle lauale. "Kuule, sa pidid meil ju tööle minema," sõnas Roof, raputades tüdrukut õlast. Pealegi ei tahtnud ta lihtsalt niisama ära kaduda. "Ma hakkan nüüd minema ja ma tänan sind kõige eest ja ma maksan sulle selle summa kohe tagasi kui koju jõuan," jätkas Rufus, olemata kindel, kas Lexi kõigest aru saab.

Alex ärkas põhimõtteliselt kohe ülesse, kui Sayer teda õrnalt õlast raputas. Käega üle näo tõmmanud, varjas ta haigutuse enda suul, pöörates silmad noormehe silmadelt kellale. Shit. Peaga laksti vastu tugitooli seljatuge pannud, ohkas tüdruk. "Ära muretse selle raha pärast ning pole tänu väärt. Selleks ju sõbrad on," sõnas ta vaikselt, avades uuesti enda silmad ning tõustes püsti. "Aga tööle pean ma küll minema. Ma saan sellise peapesu muidu homme, et ei suuda ette ka kujutada," sõnas ta õrnal muigel. Natukene unine ja endiselt magamata ta küll välja näeb, aga mõni minut tellimuste täitmist ning unest pole enam märkugi või jääb ta siis seal leti taga magama. Valikuvõimalus ka see.

Sayer noogutas ning jalutas kööki, võttes laua pealt juurviljapakid kaasa. Need olid muidugi täiesti sulanud. Tegelikult ei olnud tal õrna aimugi, mida ta nendega tegema peaks, aga ta läks siiski kööki. Kas Alex ei rääkinud ennem midagi kuskile potti valamisest? Igastahes seda Say tegi. Haaranud kapi pealt enda pusa, tõmbas ta selle selga, kuigi ilmselgelt läheb see ära viskamisele. "Kas ma ootan su ära?" hõikas poiss esikust Alexile, tõmmates samal ajal saapaid jalga.

Alex jättis enda juuksed hobusesabasse, juues köögis paar lonksu külma vett, suundudes seejärel enda tuppa. Sayeri hõike peale, vastas neidis jaatavalt, tuhisedes seejärel esikusse. Endale tagi peale visanud, tõmbas ta saapad jalga, haaras koti kapi pealt ning avas ukse. Noormehe enda ees välja lasknud, lukustas Lexi kergelt haigutades ukse ning kõndis seejärel enda parima sõbra seltsis trepist alla. "Ma viskan su koju ennem ära," andis ta Rufusele teada, avades samas autouksed ning istudes rooli taha.

Sayer ei hakanud vastu vaidlema ning istus seega tüdruku autosse. Tee ei olnud tegelikult jala minekuks kuigi pikk, aga kui Alex juba selle välja pakkus, siis miks mitte. Saabki rutem koju. "Kui sa just nii väga tahad," lausus Sayer, viies enda silmad tüdrukule. Sõit kestis kõige rohkem viis minutit ning peagi seisid nad poisi maja ees. "Aitäh ja vaata, et sa seal tööl siis magama ei jää," muigas Roof. Ta andis tüdrukule sõbraliku põsemusi ning astus siis sõidukist välja.

Alex naeratas õrnalt. Ta sulges enda silmad kui noormehe huuled tema põske puudutasid. See oli armas ning samas suutis neidise panna endiselt kohmetuma. Järelikult on tundeid, mis käivad kokku ainult teatud inimestega, ning neid kaotada pole võimalik. Justkui oleksid nad tehtud millestki, mis ei kulu, lagune, pleegi ega sure. "Ma proovin, aga ei luba midagi," sõnas Lexi Sayerile. Ta viipas noormehele hetkeks, pöörates seejärel pilgu teele. Hinganud sügavalt sisse, pani ta esimese käigu ning võttis suuna GPB'le.

Sayer ootas väljas kuni tüdruku auto keeras tema tänavast välja ning jalutas siis majja sisse. And the nightmare begins...Ta avas ukse ja jõudis vaevalt saapad jalast võtta ning enda pusa seljast tirida kui tema ema kohale lendas. Ja nähes enda poja seisukorda, ei olnud nende järgnev vestlus just kõige sõbralikuma alatooniga....

OT: Lõpp