I messed up...again

Alex muigas kergelt, ta puudutas hetkeks veel Sayeri põske, et pöörata väike lõikehaav enda poole, puhastades seda veel õrnalt. "Ma soovitan sul sellisel juhul poksikotti. Ise läbi proovitud. Kuigi ma lõin peaaegu sellest mööda, aga kuna see oli peaaegu, siis õnneks Liam ei saanud endale sinist silma," muigas Alex. Lasknud Sayeri lõuast lahti, viskas ta verised nutsakud prügikasti. "Kas on veel mingeid sinikaid või haavu, mis vajavad ülevaatamist?" küsis Lexi üle. "Ära muretse, ei juhtu sinu kena näolapiga midagi. Pealegi, milleks parimad sõbrad siis olemas on," pööritas tüdruk silmi, silmis lõbus muie, ennem kui ta kergelt naerma hakkas. "Sul tundub ka Jessicaga päris hea klapp olevat," lausus Alexandra peale mõne minutilist naermist.

"Selliste nukkidega ei ole mul tükk aega poksikoti juurde asja, aga ma võtan seda nõu kindlasti tulevikus arvesse," sõnas Sayer, vaadates veel hetkeks enda nukke. Need ei olnud juba ammu sellised välja näinud. Varem ei olnud ta seda tundnud, aga vaadates neid täna, tundis ta kerget viha just iseenda vastu. "Mh?" raputas Sayer enda pead, "ahjaa on küll," lausus ta, tõstes enda maika ülesse, tuues nähtavale ribide lähedal oleva suurema sinika. "See ei ole vist suurem asi midagi. Lihtsalt sinikas," kehitas poiss enda õlgu, lastes särgil taas alla vajuda. Alexi sõnade peale tõi ta kuuldavale turtsatuse ning hakkas naerma. "Ei saa kurta jah," sõnas Say.

"Üks asi on nukid, teine asi on su õlg," sõnas Alex. Tema rohelised silmad jälgisid seda sinikat noormehe ribide juures krimpsus kulmuga. See ei näinud kuigi hea välja. "Ei näe küll välja nagu lihtsalt üks sinikas," ohkas neidis. Astunud Sayerile sammukese lähemale, vaatas ta talle hetkeks küsivalt otsa, ennem kui enda käed õrnalt noormehe rinnale pani, kombates sinika juures olevad luud üle. "Midagi katki ei tundu olevat, aga ma soovitaksin sul igaks juhuks paar pilti lasta teha. Ma kardan, et siin võib mõra olla," tõstis Lexi enda pilgu noormehele. Õhtuti peale kooli, kui tal pole tööd, on neidis käinud ühe tuttava meediku juures esmaabi õppimas. Seega teab ta väga hästi, millest ta räägib. "Sinikas on sul väike, aga turse selle ümber suurem," põhjendas ta kiirelt enda otsust. Kui Say naerma hakkas, ilmus ka neidise suul õrn naeratus. Tore oli ülepika aja kuulda selle erilise poisi naeru.

"Pole mu õlal häda midagi," sõnas Sayer, kuid juba järgmisel hetkel krimpsutas ta enda nägu, kui Alex tema sinikat puutus. Vot see oli küll valus. Õnneks oli noormehe taluvuslävi siiski piisavalt kõrge. "Ja, mis see pilt mulle annab? Lihtsalt teadmise, et mul on või ei ole mõra. Ega nad sellega ju midagi teha ei saa. See peab ise ära paranema," lausus Rufus tüdruku sõnade peale. Tema küll kuskile haiglasse ei hakka ronima. "Käisid nurga taga enda meditsiini oskusi täiendamas või?" küsis Sayer muiates.

"Seda me veel vaatame," turtsatas Alex. Ta märkas seda kerget krimpsatust noormehe näol, kuid ei öelnud midagi. Rufuse sõnade peale vangutas neidis vaid kergelt pead. Kui ei taha, siis ei taha, sundida ei saa. Sayeri muige peale kergitas Alex enda kulme, pöörates rohelised silmad noormehele. Ta muigas samuti õrnalt. "Mitte päris. Kuna ma olen käinud traumapunktis väga tihti viimaste aastate jooksul, siis ma sain ühe õega seal sõbraks, kes on nõus mind õpetama," lausus Lexi, muie muutumas õrnaks naeratuseks. "Sa peaksid sellele sinikale ka külma peale panema, siis läheb turse kiiremini alla ning valu läheb ka alla," lisas ta.

Sayer eemaldas jääkoti enda põselt ning pööritas Alexi sõnade peale enda silmi. "Jah, Westside'il elades tuleb selline asi kasuks - kunagi ei tea, millal peksa võid saada," muigas noormees pisut irooniliselt. Kuuletunud tüdrukule, asetas ta jääkoti sinikale. See oli küll ebameeldiv tunne. Ta sulges hetkeks silmad, kuid avas need siis uuesti. Lükanud tüdruku kapi juurest natuke eemalt, hüppas ta maha. "Ma heidaks parema meelega pikali," sõnas ta Lexile ning jalutas elutuppa. Eemaldanud enda maika, heitis ta diivanile, asetades jääkoti enda ribidele. Pikali olles tekitas aga hingamine natuke valu kui rindkere iga kord jälle tõusis. Püsti seistes ta seda tähele ei pannud. "Sul valuvaigistit ei ole?" pöördus ta tüdruku poole.

Alex naeratas õrnalt noormehe komplimendi peale ning astus sammukese tagasi, kui Sayer seda soovis. Võtnud sügavkülmast paar pakki külmutatud köögivilju, millest ta homseks endale õhtusöögi teeb, kõndis ta noormehele järgi. Ta pani pakid diivani juurde lauale ning läks vannituppa valuvaigisti järele. Paari minuti möödudes tuli ta tagasi, ühes käes veeklaas, kust Roof enne jõi ning teises käes väike purk valgete tablettidega. Noormehele ühe valge tableti andnud, pani tüdruk purgi lauale, andes poisile ka klaasi veega. "Ma tõstan su natukene rohkem istukile, sul endal on nii parem olla," lausus Alex, pannes Say selja alla paar diivanipatja. Samuti võttis ta ka noormehe rinnalt jääkoti, asetades käterätiku vahele kaks köögivilja pakki. Mõjub paremini mõnda aega. Jääkoti tagasi sügavkülma pannud, võttis Lexi Say jalgade juures istet.

Sayer sulges enda silmad ja lasi külmal enda tööd teha kuni Alex tema juurde tagasi tuli, käes klaas veega ja tabletipurk. Noormees ajas end tüdruku abil rohkem istuli ning võttis selle tillukese ravimi sisse, juues sellele kena koguse vett peale. Tema silmad riivasid hetkeks kella, märganud, et see on alles laupäeva varahommik, täpsemalt viis saamas, lasi ta end peagi diivanile tagasi. Ta oli terve reedese päeva jaoskonnas viibinud ja alles nüüd sai ta välja. Hakates korraga enda taskutes kobama, meenus talle, et nii tema rahakott kui ka mobiil on kodus. "See on nagu vanadel aegadel kui ma sinu juures enda haavu käisin parandamas," muigas Say. Tüdruk oli tihti see, kes sai parandada, kas kaklusest tingitud vigastusi või tema isa poolt tekitatud vigastusi. Ja noormees oli alati tüdrukut aidanud. "Sa tulid vist otse öisest vahetusest. Sa pead ilmselt väsinud olema," uuris Roof, tõstes enda pead, et tüdrukut vaadata.

Alex meenutas neid aegu õrna naeratusega. "Jahm, ma mäletan hästi. Sa panid mu alati endale midagi mängima, sest televiisor oli liiga üksluine, igav ja filmid vägagi etteaimatavad ning raamatu lugemine liiga aega nõudev," muigas neidis, tõstes enda pilgu põrandalt. Lexi mäletab samuti hästi ka neid sinikaid, luumurde ja tõsisemaid vigastusi enda kehal. Paljudel juhtudel pääses ta vaid mõne sidemes jäsemega haiglast tulema, aga mõned korrad pidi ta sinna jääma vähemalt ööseks. Roofi järgmiste sõnade peale võpatas Alex, olles jäänud mõttesse. "Öine vahetus pluss üks kolme tunnine arveteklaarimine, kus ma sain ka selle. Ma olin teel koju kui sa mulle helistasid," sõnas neidis, pöörates enda rohelised silmad Sayerile. Tüdruku silmad reetsid kergelt ära need unetud ööd, väsimuse ja ebaõnnestunud arveteklaarimised. Aga see on elu, mis on talle antud ning mille ta ka vastu võttis.

"Kõlab nagu ma oleks väga nõudlik külaline olnud," turtsatas Sayer ning naeris kergelt, kuid kuna see tegi haiget, siis lõpetas ta selle kiiresti. Kohendanud juurviljakotte enda kehal, viis ta enda silmad tüdrukule. "Seega peaksid sa magama minema. Ma saan siin ka ise hakkama ja pealegi pean ma nagu nii end kodus näole andma. Kuigi ma jääks hea meelega siia kuni sellest ei oleks enam ühtegi jälge alles. Ma juba tean, millise piluguga ema mind vaatab," sõnas Sayer, jäädes mõtlikuks justkui kujutades seda endale ette.

"On ka nõudlikemaid olnud," oli Alexi kord turtsatada, säilitades samas suule õrna naeratuse, kui ta jälgis enda parimat sõpra, kelle seisukord polnud tõesti hea. Juhul kui ta ennist nägi välja halb, siis praegust näeb ta väga sitt välja. "Kui need hakkavad ära sulama, siis anna teada, ma pistan need potti ning toon midagi muud asemele," sõnas ta, viibates käega juurviljakottidele. Sayer on Alexit nii palju kordi aidanud ning neidis tunneb, et nüüd on aeg vastu teeneks. "Ma pean vastu küll, pealegi mis ma siin nüüd põõnama lähen kui päike kohe väljas on ning pealelõunaks on vaja veel tööle jõuda," sõnas ta kergelt õlgu kehitades, lisades kohe juurde: "Sa jää siia nii kauaks kui vaja, mis tähendab, et ennem sa siit ei lahku kui sa enam vähem terve oled. Su ema lööb mu vastasel juhul maha."

Sayer noogutas ning viskas pilgu külmutatud juurviljadele, mis ta sinikal olid. "Sa teed viimasel ajal ikka päris palju vahetusi ma vaatan," sõnas noormees, kui jutt juba töö peale läks. Kus tal see aeg veel gängi, kooli ja Liami jaoks oli? "Kella kaheteistkümneks lähen ma koju. Mul ei ole mobiili ka kaasas. Ma ei imesta, kui Jessica selle juba kõnedest umbe on ajanud," muigas Say kuigi tema sõnad olid kindlad.

"Ma asendan Jessiet hetkel, ta peaks ülehomme tagasi olema ning siis saan ma mõned päevad puhkust," muigas Alex lõbusalt. Ta ei jõua seda aega ära oodata. Kui Say telefoni mainis, kookis neidis taskust enda oma välja. "Sa võid seda kasutada. Saada talle sõnum või helista," ulatas Lexi enda telefoni noormehele. "Ma lähen võtan vahepeal ühe kiire dušši ning ma kupataksin sinu ka sinna alla, kui sa nii haige meil poleks. You smell like jail," tõusis Alexandra lõbusalt naerma hakates püsti ning kõndides vannitoa poole, põigates ennem läbi enda toast, et võtta endale puhas särk.

Sayer võttis mobiili vastu, kuid ei teinud sellega midagi. Vähemalt mitte ennem kui Alex oli vannatuppa läinud. Ta vaatas pikalt telefoni ja mida kauem ta seda vaatas, seda vähem tekis tal soov sõnumit saata või helistada. Mida ta üldse sinna kirjutama peaks? Raske ohkega asetas ta mobiili käeulatuses olevale lauale. Roof sulges silmad ning hingas rahulikult, üritades valu unustada. Vanglas ei olnud ta maganud, mis tähendas, et ta oli rohkem kui 24 tundi üleval olnud. Seega jäi ta peale kümmet minutit rahulikult magama.

Juhul kui tavaliselt Alex mõnuleb pikalt jooksva sooja vee all, siis täna läks tal tunduvalt vähem aega. Umbes 15 minuti pärast oli ta vannitoast välja astunud, seljas samas teksad, aga puhas t-särk ning niisked juuksed lõhnamas suviste maasikate järgi. Neidis viskas kiire pilgu Sayerile, aga märgates, et noormees magab, muigas ta vaid kergelt. Käinud enda toast läbi, võttis neidis enda valge läpaka, istudes elutoa nurgas olevasse tugitooli. Lülitanud selle sisse, kulus vaid sekundeid kuni arvuti küsis parooli, logides veelgi kiiremini sisse. Apple arvuti oli hea valik. Avanud dokumendi, mis sisaldas kooliks vajalikke faile, hakkas ta vaikselt kirjutama enda bioloogia referaati.